Speedy J / Monoloc - Armstrong / Pumpkin (CLR 031) - 8 ja 3/10

Chris Liebingi leibel on jõudnud 31. üllitiseni, mis minu kogus küll esimene. Alustan B-poolelt ehk 10-tollise tömbimast otsast: Monoloc serveerib kõrvitsat ("Pumpkin"), mis ei maitse mitte sugugi. Tavaline ja igav tehnolugu, mis õõtsub ühel kohal ja ei veena, kuigi sisaldab kübekese metalset funki.
Palju teravam oda on teisel poolel, kus suurmeister Speedy J pakub alasti ning puhast tehnot. "Armstrong" on ähvardav ja sügav track, kus pumpavad enesekindlad ning jämedad bassid. Selge võitja, ükskõik kas autor pidas Armstrongi all silmas Neili ehk esimest inimest kuul või siis Lance'i ehk rattasadulas elavat meest. Sarnaselt Monoloci palale ei esinda A-pool kiirusehullu schranz-tehnot, mille ristiisaks on Liebing ning minutibiidid püsivad 120 juures. Äge.
In English>
CLR031 Speedy J - Armstrong by jochempaap

Nuel - Untitled (Aquaplano ltd 01) - 7/10

Viis pealkirjata pala piiratud tiraaži ning valge etiketiga väljaandel. A1 on terashammastega elajas: vasardavad minimalistlikud pöörised meenutavad varajasi Sähkö asju ning Sleeparchive'i ja happepritsmed kõrvetavad. Hüpnootiline ja jõuline algus, kuid EP ülejäänud osa on palju kergemini seeditav. Ambient tuleb mängu A2-l, kus domineerivad biidivabad ning leebed helipõimed ning võib ette kujutada, kuidas kalakajakad pikeerivad kõrvalises mererannas.
Ehmataval kombel algab B1 nagu mingi suvaline minimal house, mis segatud mürakatkete ning klõpsudega, kuid siis ilmub välja tumedam bass ja asi paraneb. B2 pakub sünditrumme ning mängib ekvalaiseriga, mida täiendavad unelevad helimaastikud ning alandlikud keelpillid. Vägisi tekib tunne, et see nagu vanakooli trance, Age of Love'i ning Harthouse'i plaadifirma vaimus.B3 on lühike, juhuslike helifragmentidega täidetud kollaaž electronicast, indie'st, acidist jms.
Kuigi üllitise esimene pala lubab süngeid elamusi, on lõppude lõpuks selge, et kiskja on siiski unistaja iseloomuga. Nuel, itaallane Riminist, on teinud vana-uue trance'i plaadi, millel sügavam sisu.
Ja pean mainima, et vaja läks rasket nõela, et vältida hüppeid plaadi paaris kohas.
In English>

Harmonious Thelonious - On Stages EP (Diskant 02) - 8/10

See plaat keedab ja küpsetab sind korralikult. Kannibalide pidusöömingu juhatab sisse põuase ja raevuka löökriistaarmaadaga "Angewandte Muziek". Jõugu hüüded ja mahlakate (sündi)trummide palang ei jäta kahtlust, et oled sattunud nurgatagusele saarekesele kuskil lõunapoolkeral. Planet of Drums ja Raoul K saadaksid sinna tervitusi.
"On Stages" on üles ehitatud pööritavale bassikäigule ning jacki elementidele. Hüüatused ja viled tekitavad ettekujutuse live-esinemisest - see seletab hästi ka loo ja plaadi pealkirja.
Teise poole avab "Makeshift", mida kannab ksülofoni groove ja pehmem perkussioon, kuid puudub teistele paladele omane pinge. Lõpetuseks korralik preemia rütmifännnidele: priskete trummidega "Primitive, Persuasive, Provocative Percussion" on tõsiselt rasvane rütmikoletis ja heliriba hõimuriitusteks.
Durian Brothers ja nüüd Harmonious Thelonious on korraldanud Diskantile korraliku tulemise ja ilmselgelt on tegu plaadifirmaga, mille tegemisi jälgida. Teistmoodi klubikraam, mis laiendab horisonti.
In English>

Kasper Bjørke - Standing On Top Of Utopia (HFN Music 04 LP) - 6/10

Hea sünnipäevakingitus nooruslikule 52-aastasele daamile, kes kindlasti mäletab disko kuldseid aastaid ja armastab popmuusikat. Jah, skandinaavlased on hakkama saanud armsa plaadiga, mis täis diskokäike, kidrariffe ning mesiseid vokaale. Pean tunnistama, et kahtlesin enne ostu, kas see pole liiga popilik ja tavaline. Ning tõepoolest, avalugu "Young Again" sobiks hästi raadiojaamade pärastlõunaprogrammi Dublinist Minskini; sama võib öelda "Alcatrazi" kohta. Siis tuleb teisest mastist "Dasko Vanitas": instrumentaal, mis paneb säravad diskokerad keerlema ning pakub heas mõõdus biitide taustal täidlast bassi. Palas "Animals" sätivad nügivale bassile oma vokaalosa hajameelsed tüdrukud ning A-poole lõpetuseks "Great Kills",  mis on aeglane ning isegi melanhoolne meditatsioon pillidega.
Bjørke on pea kõikide lugude autor, kuid laulab vaid B-poole esimeses palas "Fido & the Friendly Ghost". B-poolelt jääb siiski esimesena kõrva "Melmac": üllatavalt erinev ja isegi mõnevõrra agressiivne mootorimuusika kübekese neotrance'iga. "Heaven" on Rolling Stonesi cover ning toob uuesti mängu meloodia ja sireenide lõõritamise. "Efficient Machine" ei suuda otsustada, mis rütmis edasi liikuda ja pendeldab aeglasema ja kiirema vahel. Lõpetuseks "Fasano", mis liigub eksperimentaalsematel radadel.
Plaat on nagu seltskonnaüritus, tuues kokku arvukalt lauljaid ja muusikuid. Suveks sobiv kraam, mis istub mitte ainuüksi daamile (52), vaid ka cosmicu ja house'i sõpradele.
In English>

RETRO: The Possessed - Black Blood (PCP 009) - 9/10

Planet Core Productionsi (PCP) hardcore-masinavärk flirdib breakbeatiga, kuid see loob isegi tumedama ja rõhuvama meeleolu kui nende tavalistel kickdrumist nakatunud reivikoletistel. Omapaigaldatud kiirusepiiraja ei tee lugudele halba ning mõõdukas tempo teeb need isegi karmimaks kui võiks arvata.
"Black Blood" on massiivne: algab veidra kraapimisega, millele järgneb raevukas breakbeat ning sümfoonilised keeled ja tigedad kõnekatked. "Manipulator" tsiteerib saksa keelde dubleeritud õudusfilmi ning siis teevad murtud biidid ja tolmuimejahääled sellest järjekordse hoogsa asja.
Teisel poolel algab "The Lord Is My Avenger" Lähis-Ida keelpillide ja häälte mõtliku kohtumisega, kuid kogub seejärel hoogu ning järgib teiste palade kõlapilti. Erakordne ja ajast eest plaat ajalukku kadunud PCP kambalt aastast 1992.
In English>

Roland Sebastian Faber - Gropiusstadt EP (Aube 009) - 6/10

Öeldakse, et iga sakslase, täpsemalt švaabi unistuseks on ehitada oma maja. Tänapäeval on küll nii, et ligikaudu pool Saksa rahvastikust elab üüripinnal. Nagu näiteks Berliini Gropiusstadti nimelises linnaosas, kus hiiglaslike betoonseintena mõjuvad kortermajad sirutuvad kõrgustesse.
Härra Faberi inseneritöö tulemuseks on järjekordne Saksa täpsusega tehtud sündiplaat. Paraku on A-poole diskohõnguline "Löffelkinder" tuimalt tavaline, mida ilmestavad vaid sopranite õhkamised. Teisel poolel on nimilugu "Gropiusstadt", mis paneb sündid rõõmsalt helisema ning tõotab paremate aegade koitmist. Mahedad kitarrikäigud annavad loole kergelt uneleva varjundi. Kuskil sügaval on tunda ladina hinge, samas ei suuda jätta mõtlemata Jarre'ile. B2 ehk "Morgengrau" suudab vaevu-vaevu hoida eelneva pala tonaalsust, lastes vahetevahel päikesel piiluda isikupäratute kõrghoonete vahelt. Vaatamata tavaliselt kõlavale helipildile väärib nimilugu väikest muusikalise arhitektuuri auhinda.
In English>

Markus & Kristian / Town Of Tomorrow - Hän Malli On / LXIX (Huge Bass 002) - 10/10

Aastast 2002 pärineva plaadi A-poolel on raske midagi valesti teha: maailmakuulus "The Model" Kraftwerkilt, nagu pundi enda poolt mängituna, ning laulupool soome keeles. Võib arvata, et see on pühaduseteotus, kuid siin on tegu elektroonilise muusika gigantide ja Soome elektrokoolkonna veidralt kõlava, kuid kõrgetasemelise kohtumisega. Laulusõnad kõlavad naljakalt ning Markus ja Kristian pole kõige suuremad laulumehed, kuid see on lahe.B-poolel on funky ja kare elektro, kus lauldakse seksiasendina tuntud numbrist. Etiketilt vaatab vastu Vormel-1 eksmaailmameister, kuid vaevalt tal siin muusikapoolega mingit pistmist on.
In English>

Tony Rohr + Dietrich Schoenemann - Stovepipe EP (Nachtstrom Schallplatten 017) - 8/10

Üks sügavtõsine ettevõtmine Rohrilt ja Schoenemannilt ning nende remiksivatelt sõpradelt. Tõeline novembrimuusika hetkedeks, mil oled tuppa peitu pugenud ning kuuled, kuidas tuuleiilid proovivad katuse pealt korkida. Ilmateade ei luba midagi paremat.
Originaal on roomav ja pulsseriv helidemüür, mis rajatud ühele kesksele bassikäigule. Järgneb Metalogicu tume ja mässiv remix, mis kohati meenutab Phuture The Next Generationi "Times Fade'i".
Pöördpoolel kõigepealt Allan Byallo remix, mis tõstab tempot ja pakub ebaoriginaalset dub techno kõlaga töötlust. Vaatamata moonutatud vokaalefektidele on see plaadi nõrgim lüli. Viimane, "Stovepipe (Perc Vs. Metalogic Remix)" trambib üle kõigest, mis ette jääb - kõmistab metalseid trumme ning pihustab acidit, hoides tempo mõnusalt mõõdukana. Reivilikuma tunde saavutamiseks proovi 45se kiirusega.
Esmakuulamisel tundub justkui tavaline kraam järjekordselt Saksa leibelilt. Aga on tore teada, et Schoenemann on end jälle mõnusalt sisse sättinud ning meisterdanud koos Rohriga korraliku asja. Soovitan.
In English>

DMX Krew - The March To The Stars (Strange Life 038) - 7/10

Ed DMX tegi 2002. aasta mais kunstiakadeemias tõeliselt leegitseva live-seti; koos Cylobiga, kes omakorda hullutas teiste palade kõrval inimesi oma tehno-elektro versiooniga vanast Šoti laevameeste laulust "What Shall We Do With A Drunken Sailor?"
Nüüd on DMX Krew jõudnud Legowelti leibelile Strange Life, kus pakub rohkem wave'i ja popi kui elektro hõnguga kraami. Kindlasti tassis ta jälle kokku suure kuhja vanatehnikat. Esimesed palad on selline rõõmus kergeltseeditav multikamuusika, kuhu lisatud disko ja funki elemente. "Lip Chime" ja "Tension" kalduvad abstraktsematele ja rahulikemale radadele, kosta on NASAle iseloomulikke häälitsusi. Palas "Happy Birthday" tähistatakse hoogsalt, kihutades kabrioga Marseille' juures Vahemere-äärsetel rannakaljudel (calanques). "MS10 Breathing" ja "Bel 189 Trax" on sellised voogavad sündikompositsioonid a la Toytronic. "Memory Theme" on mu lemmik, kus leida nakkavat meloodiat ning lopsakaid sündikäike. Oleks tugev võistleja Eurovision Instrumental Contestil, kui selline olemas oleks. Viimases palas "Hellfire" on kuulda Jean-Michel Jarre'i kooli. Tore ja lihtne plaat.
Järgnev tükk on varasemalt albumilt "Nu Romantix".
In English> 
Come To Me Edit by EDMX

Robert Hood - Alpha / Omega (End Times) (M-Plant M.PM6) - 7/10

Tore, et siin jälle keegi Detroidi kandist. Hood tegi 2009. aasta jõuliseima comebacki ning on endiselt hoos, valmistades ette uut albumit, millest ka käesolev 12-tolline aimu annab.
"Alpha" on funktsionaalne tehnolugu, kuid liiga tavaline ja liiga pikk. Ei annaks üle viie punkti kümnest.
Aga "Omega" on tõeline koll. Võtab kohe üles metalse kõlaga pöörded ning siis lastakse valla purevad bassikäigud. Jõuline elukas, mis meenutab Detroidi ja Berliini jämedakoelist 90ndate alguse klassikat ja imeb sind endasse nagu veepööris. Võimas ning paneb ootama lubatud sci-fi meeleolus kauamängivat. Siinsamas DJ-mix Hoodi paladega.
In English
EPM Podcast 6 - Robert Hood M-Plant Mix by epm-music

Lucy & Ercolino - Luke Slater/Dadub Remixes (Strobo. Artefacts 004) - 9/10

Ligi 20 aastat tehnovallas toimetanud Luke Slater on valmis saanud kirgliku remixiga loost "Gmork". Ilmselgelt naaseb ta siin oma juurtele, pakkudes tõhusat tantsukraami ning seega võin andestada talle kõrvalepõiked keskpärasele electro ja breaksi kallakuga loomingule ("Wireless", 1999). Slater on tagasi ning tulistab korraliku remixi, kus raevunud kaarnad kihutavad kriisates mahajäetud tehase ümber. Pala on niivõrd mitmetahuline, et kõlab nagu popurrii Slateri karjääri tipphetkedest, kuhu segatud ka uuemaid saunde.
Dadubi versioon "So The Nothing Grows Stronger'ist" on dubilik ning energiline, kandes parajat Kariibi mere hõngu ning rulludes moonutatud vokaalosal. Tegu pole ülepingutatud dub techno looga, kuid samas suudab see olla parajalt õhuline ning laseb hingata. Keskkohas ilmutavale paljulubavale breakile järgneb tehnoidsem lõik ning lõpupoole kostuvad kurjemad trummid. Pole sugugi paha ning mõlemad pooled töötavad kenasti tantsupõrandal.
In English>