Masinamusa

Smoke Machine Podcast: Abdulla Rashim

2011-10-12T16:48:00.002+03:00

Taipeis baseeruv tehnobrigaad Smoke Machine pakub kuulamiseks järjekordset DJ-mixi, mille on kokku õmmelnud Abdulla Rashim Rootsist. Ma ei võtaks puhta kullana tema biograafiat, et tegu on Botswana metsiku hõimu kasvandikuga, kes peale kannatuste aastaid on leidnud lunastuse 4/4 biitides.
Küll tegi Rashim (mis iganes ta päris nimi on) tänavu korraliku debüüdi ning tuli hiljuti välja oma teise EPga "Asayita". See sobitub ühte ritta palju järgijaid leidnud droning techno stiiliga, mis kumab läbi ka Rashimi järgnevas valikus. Mis siis muud kui tuld!
Smoke Machine Podcast 028 Abdulla Rashim

Various - 14 Tracks Of Psychotic Repetition (Boomkat bundle_178)

2011-09-23T09:47:00.002+03:00

Hinne: 9/10

Briti eesrindlik plaadimüüja Boomkat annab välja digiformaadis kogumikke "14 Tracks", mis pühendatud kas ühele stiilile, plaadifirmale või artistile. Seekord on teemaks psychotic repetition, mis paiskab kuulaja ebatavalise techno ja eksperimentaalse electronica keeristesse. Suunda näitab siin Ameerika, kust tuleb üha põnevamaid uusi tegijaid - mitte ainult San Franciscost või Seattle'ist, vaid ka Nashville'ist, Santa Cruzist ja mujalt.
Kogu ettevõtmine meenutab 21. sajandi Woodstocki, kus möllavad Jimi Hendrixi ja Grateful Deadi elektroonilised teisikud. Valikust leidub särtsuvaid progerockist võrsunud riitusi (Innercity, Diamond Catalog), galaktilise avaruse uuringuid (Cruise Family, Ricardo Donoso, Mark Fell, Astral Social Club), mässulisi bassieksperimente (Ekoplekz, Lukid), libahuntide valsikeerutusi (Oneohtrix Point Never), veidraid piiksu- ja võnkeorgiaid (Antti Rannisto ja Ben Vida, kes kompab tõsiselt piire) ning tumedaid orkestreeringuid (Vatican Shadow). Ja muidugi artisti nimega Container (otsige tema LPd) nahutavat uue ajastu technot ning Hieroglyphic Beingi tuttavaid sakutavaid rütme.
Suurepärane sissevaade elektroonilise muusika tulevikku. Hull pidu on garanteeritud ligi kaheks tunniks.
Kuula ja osta

In English>

Kiiksuga tehnot: KPLR ning Shitcluster & Unit Moebius Anonymous

2011-08-12T09:54:00.000+03:00

KPLR

Shitcluster & Unit Moebius Anonymous

Kalifornia duo KPLR tuli välja esimese vinüüliga, millel reiviajastut meenutav pealkiri "TEK NO MUZIK". Vorm ja sisu lõhnavad undergroundi järele ning neli rada on täis mehaanilisi eksperimente väänatud acidiga.
Den Haagi legend Unit Moebius on lisanud nimele täiendi Anonymous ning äsjane ühistöö kuutõbiste kambaga Shitcluster andis tulemuseks pooltunni hingematvat electro-müdinat.
KPLRi stiilinäide:

Lähemalt siit: In English>

Detroit taaskäivitab hämarat energiat

2011-07-13T17:26:00.000+03:00

Viimasel ajal vaikselt toimetanud Underground Resistance tegi õilsa liigutuse ning pressis uuesti mitmed URi klassikud. Algselt albumiformaadis ilmunud "Dark Energy", "Electronic Warfare", "Interstellar Fugitives", "Hi-Tech Jazz" ja "The Turning Point" on nüüd igaüks eraldi kaheteisttollisel. Kosmilise tehno ja elektro musternäidistest on mulle eriti meeltmööda Musta Mandri hõnguga "Dark Energy", kuid Detroidi fännidel tasub võtta terve pakett. Eriti šeff on tellida otse Submerge'ist, kuid ka kodumaine Biit aitab välja.

Aprilli top: Univac, Terrence Dixon, Morphosis

2011-05-12T00:27:00.000+03:00

Viimane aeg aprilli lemmikud ritta seada, abiks Juno chart-funktsioon. Esikohal Hispaania electromees Univac, kes kinnitas et Bunker Records on täies elujõus. Nii nagu Detroidi lippu hoiab kõrgel Terrence Dixon, kes uuel plaadil vaatab üllatuslikult deep house'i suunas, kuid pakub ka minimalistlikku firmasaundi. Morphosise album oli aprillis suur teema ning täiesti põhjusega. Lisaks veel lemmikuteks TV Resistori, Tropic Of Cancer, Kryptic Minds jt.

Tantsusammul HÕFFile

2011-04-28T13:44:00.001+03:00

Punktid: 9/10

Eri esitajad - HÕFF (Trash Can Dance TCD102011): volbriöö lähenemine tähendab ka seda, et Valge Daami kodulinnas hakkavad kolefilmid hõffitama. Sündmuse äramärkimiseks on Trash Can Dance platsis kogumikuga, mis sisaldab rütme ja masinahääli Eesti muusikamaastiku hämaramatest soppidest.
Rida suurepäraseid Eesti artiste: kurblik-vaevatud Spice Mouse, kollektiivi 3Pead poolt EBMiga piserdatud Opium Flirt, kumedalt lõgistav Cosmos Laguna, siis veel Imandra Lake, Forgotten Sunrise, Hypnobooster, Aamen, suurepärase meloodilise EBMiga üllatanud Robosapien ja paljud teised. Plaadi tekitatud värinatest saab lähemalt lugeda globaalsetele tarbijatele mõeldud versioonis siin.

Opium Flirt + 3Pead kõlab niimoodi:
Opium Flirt - Ratatouille (3Pead Remix)

Pikem stiilinäide Hypnoboosterilt:
Hypnobooster

Uued plaadid: Emptyset, Thomas Fehlmann, Octave One

2011-04-07T11:04:00.001+03:00

Head uut muusikat: eksperimentaalne technoduo Emptyset kohtus URi kampa kuuluva Cornelius Harrisega ning tulemust võib nimetada "techno kohtub poeesiaga". The Orbist tuntud Thomas Fehlmann vaatab klassikalise muusika elementide poole ning seda live-vormis. Detroidi plaadifirma 430 West säravaima tähe Octave One lugusid on remiksinud Sandwell District ning Aril Brikha. Lähemalt kõigest sellest koos helinäidetega inglise keeles aadressil http://terminal313.blogspot.com

Tulekul: Iori - Lapis EP (Prologue 019)

2011-04-06T22:49:00.002+03:00

Countdown on alanud - täpselt 30 päeva pärast lendavad sädemed ning kõuekõmina saatel stardib tõeline technorakett. Jaapanlase Iori singel ilmub leibelil Prologue Music, mille bossi Tom Bonaty DJ-mixis oligi parim pala "Lapis 3". Heliproov tekitas vaimustust, kuulake ise.
In English>

Various - Miniscule Two (mnsl 018)

2011-04-05T21:30:00.000+03:00

Punktid: 8/10

New Yorgis pesitsev MP3-plaadifirma Miniscule jagab kuulamiseks ning allalaadimiseks korralikku kogumikku, mis liigitub üldnimetaja techno alla, kuid kulgeb väga rahulikus ja sügavas meeleolus.
Peotümakat siit ei leia, kuigi artistide seas on näiteks Perc, Donor ning Truss - kõik masinliku muusika uue laine talendid. Tähelepanuta ei tasu jätta www.miniscule.tv lehe servas olevat nupukest donate, sest artistid on tubli tööd teinud.

Various - Miniscule Two - mnsl 018 by Miniscule

Cosmos Laguna - Karma Cleaner (Trash Can Dance TCD082011)

2011-03-24T20:22:00.001+02:00

Punktid: 9/10

Olles väisanud 15. sajandil püstitatud Kiek in de Köki, kus saab tutvuda Tallinna kuulsusrikaste päevade, aga samuti katkuaja ning piinariistadega, tekkis mõte, et nüüd on paslik küünitada kõrv Cosmos Laguna albumi poole. Keskaegselt sünge kujundus tekitas küsimuse, kas siit voogab jälle black metali?
Kaks esimest lugu "Cancer" ja "Underwaterwar" tegid selgeks, et liigume elektroonika radadel, kuigi avalood kõlasid lärmaka ning väheerutava big beatina. Kuid siis läks lahti: DAFilik bassikäik palas "Chaos City" oli kenas kooskõlas purukuiva lohiseva loopi ning efektidega; loo teine pool mässis täitsa korralikult.
Järgnes arukaotus. "Bel-Air Trash Disco" käivitus justkui ambient-režiimil, nagu oleks jääkülm vesi tilkunud stalaktiitidelt. Kuid siis ronisid masinad välja ning hakkasid hammustama paisuvate hip-hopilike biitidega. Pirakad industriaalsarved puurisid end kehasse ja ajju. Ikka uued ja uued karmi elektroonika lained sööstsid esile, raputades seinu, eriti tigedal ning vaimustaval moel. Tõeliselt erakordne lugu ning viimati tekitas sarnase kananaha Ancient Methods. Kirsina koogi peal oli teadmine, et lugu on pühendatud 90ndate keskpaiga legendaarsele klubile Bel-Air.
Sõit jätkus. "Mover" alustab veidi pehmemalt, nii et suutsin ette kujutada, kuidas De La Soul hakkab kohe riime laduma, kuid sentimentaalne sünditaust tegi ruumi raskemale kraamile. Nagu mitmed teised lood, algab ka "Please Don't Kill Me" suursuguse introga, kuid kasvab üle eksperimentaalsemaks ja karmimaks palaks.
Loos "Karma Cleaner" teevad Saturni sõdalased tagurpidi robotihäält, abiks ambientlik meeleolu ning kitarr, aga siis vaatame tõele näkku: lihasööjad sündikäigud tulevad jälle. "Midnight Silence" ja "Memory Begins" jätkavad jõulisel ja jämedal moel. Distortion on siin ja seal, mitmes loos sellel plaadil.
Cosmos Laguna näol on samizdat-label Trash Can Dance leidnud aritsti, kes võiks eksperimentaalset technoõhtut sisustavate ässadega kampa lüüa.
In English>
Bel-air trash disco by Cosmos Laguna

Shackleton - Fireworks (Honest Jon's Records HJP53)

2011-03-22T23:28:00.000+02:00

Punktid: 8/10

Shackletoni iga liigutust jälgitakse sama hoolikalt kui Warren Buffetti tegemisi finantsilmas ning käesolev üllitis ei jäänud kiibitsejate ja klubijate poolt märkamata. Shack' astub üles kahe looga, "Fireworks" ja "Undeadman", mis ujuvad sügava bassi ning õõnsa kilina-kolina voogudes, ümbritsetuna artisti poolt nii armastatud congadega. Betoonist selle saundiga läbi ei lähe, kuigi värinaid jätkub. "Undeadman" võiks panna zombie'de südame kiiremini põksuma, juhul kui see on neil olemas.
Siis veel kaks remixi: T++ säilitab "Fireworks'i" ujuva ning mitmekihilise atmosfääri, kõlades nagu kärbitud The Orb. Torsten Pröfrock toimetab nagu DINi aegadel, kuigi eeldanuks, et ta hoiab kinni ekvatoriaalsest breakbeatist, millega lajatas mullu samuti Honest Jon'si all ilmunud plaadil "Wireless".
D-poolel pööratakse asjad pea peale, sest Mordant Music'u ReMMix näitab elektroonika irratsionaalset palet. Varjutatud dubi ning kaootiliste mürasämplite laviini eest pole pääsu ning see ongi siin mu lemmiklugu. Mordant ei ole ilus, kuid see ei ole ka Miss Estonia konkurss.
In English>

Aamen - Diskoveri (Trash Can Dance TCD072011)

2011-03-19T16:48:00.002+02:00

Punktid: 7/10

"Diskoveri" on album, mis ei jäta ükskõikseks.Pole vahet, kas see meeldib või mitte - tegu on hõõguva sulatusahjuga, kus kohtub ligi paar tosinat eri muusikastiili. Täiesti hull pidu, kus osalevad Krahv Dracula, Pokemon, Donkey Kong, Hansuke ja Greteke ning mitmed muud ebamaised suurkujud.
Kuulates Aamenit meenus mulle Rephlexi artist Ovuca ning mõned lood võib paigutada kategooriasse braindance, kuid siiski on tegu tõelise stiilide salatiga.
Kitarr üksikust Ameerika einelast ("Pisibehmed aknad"), elektriline wave pop ("Kal'n'bass"), industriaali kohtumine black metaliga ("Black Metal and Pink Plastick"), klaverihelid ("Promised Never Promise Again"), lisaks noise, breakbeat... Muide, technot küll kõrva ei jäänud.
Mõned asjad on teistest üle: "VVEEBEEMM" ja "Altmetsa teelt" (või hoopis "We'll Done" kui uskuda Soundcloudis oleva faili pealkirja?) kõlavad nagu remiksitud Nitzer Ebb; "SeeUnustatudRahuMaailm" on lennukas ja popilik sündilugu, mis võib nii mõnegi lemmikuks saada. Parim on kaasaegne koraalimuusika "Misantscopic", mis vaatamata kalašnikovi tärinat meenutavatele trummilõikudele, mõjub lausa pühalikult.
Lugude paigutuses on ka oma kord: CDRi 30 palast lühim, "Kits skit" (0.32) on esimene ning pikim, "Unenäostnäkku" (4.46) viimane lugu.
Aamenil (Aamenal?) on kätt ja fantaasiat, kuid ta peaks suhtlema karjäärinõustajaga, mis stiili ja suunda hoida. Plaadil on mitmeid häid leide, nagu ka kahvatuid ja tüütuid palasid ning tundsin puudust bassist. Meeletu eklektika, millega kaasneb kohati ülepingutatud sõnademäng lugude pealkirjades ning lisaks veider graafika.
In English>
Aamen - Koleidaskoop - 22 - We'll done by Aamen

Tulekul: Tropic Of Cancer - The Sorrow Of Two Blooms EP (BLACKEST003)

2011-03-14T16:02:00.003+02:00

John Mendez näitab jälle oma teist nägu: Silent Servanti (Sandwell District) nime all technoilmas tegutsev muusik lööb letti juba kolmanda üllitise projektinimega Tropic Of Cancer. Camella Lobo vokaaliga kõhedalt külm ja rokilik electronica, mida seni on avaldanud technost üha kaugenev Downwardsi plaadifirma. "The Sorrow Of Two Blooms" ilmub gootiliku elektroonilise muusikaga kiirelt tuntust kogunud Londoni leibelil Blackest Ever Black. Helisid interjöörist, kus 30-vatine pirn ja ämbikuvõrgud.
In English>

Uut technot: Lucy And Xhin - LX2/LX3 (CLR 044)

2011-03-09T23:09:00.000+02:00

Ulguvad masinad ning tüsedad biidid on peaosas plaadifirma CLR uusimal singlil. Berliinis pesitsev itaallane Lucy ehk Luca Mortellaro on technoilma uus komeet. Koos Singapurist võrsunud Xhin'iga tagus ta rauda nii, et sädemed lendasid ning tulemuseks kahe palaga üllitis. "LX2" on seejuures üsna kesine, kuid "LX3" raputab korralikult läbi, annan kümme punkti. Ülimalt jumekas video ka siia juurde.

Punktid: 10/10

Techno podcast: Smoke Machine / Tom Bonaty

2011-03-06T16:23:00.000+02:00

Tom Bonaty ei ole artist, vaid Münchenis pesitseva plaadifirma Prologue Music ninamees. Kuna DJ Hell on nüüd popstaar ja Richard Bartz sukeldunud fotomaailma, siis ongi Bonaty uus ja hästi õlitatud mootor, mis Baieri technomasinale hoogu annab.
Suurepärane intro Biosphere'ilt ning siis mõned palad dub technot, enne kui platsile astub Prologue'i artist Iori - raskepärane ning uimastav "Lapis 3" on võrratu leid.
Technomixide stammkunde Jeff Mills on kohal nagu ka Prologue'i uus artist Mike Parker. Ja siis on kuulda 90ndate keskel happelist technot pritsinud Emmanuel Topi, kes peale pikemat pausi tuli Terence Fixmeri plaadifirmas Planete Rouge välja uue digi-EPga. Mixis veel T++, Sandwell District jt. Technot nii et vähe pole.

01 - Biosphere - Sphere of no-form - Origo Sound
02 - Loscil - Lucy Dub - Kranky
03 - Juho Kahilainen - We heard it - Demo
04 - Jeff Derringer - Tarantula (Iori's Dub Mix) - Perc
05 - Iori - Lapis 3 - Prologue
06 - Jeff Mills - B1 - Something In The Sky 6
07 - Mike Parker - Compressor Blades - Auqaplano
08 - Not from Earth - The Second Emotion - Prologue
09 - Emmanuel Top - Revival - Planet Rouge
10 - T++ - storm - Erosion
11 - Feed - Immolare - Sandwell District
12 - Dino Sabatini - Step 3 - Sonic Groove
13 - Johannes Heil - Per Disciplinum Mea Lux Videbis - U-Turn
14 - Ozy - Timendurancelevatorock - Force Tracks
15 - Plastikman - Marbles - NovaMute

Smoke Machine Podcast 009 Tom Bonaty [Prologue]

Drexciya - Neptune's Lair (Tresor 10129LP)

2011-03-03T22:19:00.000+02:00

Punktid: 10/10

Suundanäitav, utoopiline, mõistatuslik - kõike seda on Drexciya kohta korduvalt öeldud. Tema (või nende) EPd, mis ilmunud Detroidi leibelitel UR, Shockwave ja Submerge, olid täidetud võimsa electroga, mis muutus kohe klassikaks.
Drexciya esimene album "The Quest" ilmus 1997 ning sisaldas mitmeid varasemaid lugusid. Paar aasta hiljem välja tulnud "Neptune's Lair" oli esimene tõeliselt uus album ning sellega algas Drexciya teekond Euroopas. Edaspidi avaldas ta vaid Tresori ja Clone'i all, kuni James Stinsoni liigvarajase lahkumiseni 2002. aastal.
Tresorilt üks mehetegu, et andis uuesti välja veealuste saundide meistri kauamängiva, kust leiab nii tüüakat müdistamist kui ka hapramaid helirännakuid. Drexciya ning tema mütoloogia kohta saab lugeda näiteks ajakirjast The Wire .
In English>

ÖÄK + Die Sinfonie der Großstadt

2011-02-27T21:35:00.000+02:00

ÖÄKi kohtumine Saksa tummfilmiajastu ühe avangardse tippteosega oli sündmus, mida ei saanud vahele jätta. Veebruari keskel alanud üritustesari teemal tummfilm + live-muusika jõudis laupäeval Kumusse, kus Walter Ruttmanni 1927. aastal valminud dokk "Die Sinfonie der Großstadt" ei kohtunud teps mitte sümfooniaorkesteri, vaid kaasaegsete rütmiuuringutega tegeleva duoga.
The Cinematic Orechestra abil suurt tähelepanu (taas)leidnud Dziga Vertovi "Inimene filmikaameraga" ei ole ainus läinud sajandi 1920ndate aastate suurlinna portreteeriv linateos, mida vaadata tasub. Ruttmanni film näitab Saksa pealinna ühte päeva, kella 5st hommikul kuni õhtupimeduseni. Päikesetõus toob tänavatele koerajalutajad, liiguvad esimesed trammid, tõmmatakse üles äride luuke. Sonidega mass suundub tehaseväravate poole (kummaline küll, aga ükski tööline ei paista noorem kui 45), käivituvad masinad, mis mõjuvad väga kaasaegsetena, vormides metalli või klaasi.
Koorekiht laseb end sohvritel panka või tehasekontorisse sõidutada, peroonid kihavad kaabudest ja kübratest - linn ärkab ja pulss kiireneb. Sport on au sees - nii kanalitel, velotrekil kui ka hipodroomil. Lõunapausil söövad mõned homaare, paljud leiba - majanduskriis peegeldub nii mõnestki näost ning ajalehtede esikülgedelt. Berliin hingab, kihab, tuksleb ja kihutab, päeva lõpu poole.
Eelreklaamis öeldi ÖÄKi kohta "isepäine ja omalaadne müramuusika duo", mis võis mõnele ette manada doom metali ning loodetavasti ei jäetud seetõttu tulemata. Sest tegelikult pakkus ÖÄK väga hästi komponeeritud kooslust, kus domineerisid rütm ning sünteetika. Alguskaadrid Reich'i pealinna poole kihutavast rongist tekitasid minus kohe paralleeli "Trans Europa Expressiga", millele aitas kaasa ÖÄKi käivitunud elektrooniliste impulssidega rütmimuusika.
Nii nagu linn ärkas, mängisid mehed ka end soojemaks. Kõige karmimaks läks filmi kolmandas vaatuses, mil Berliin käis täispööretel ning seda ka ÖÄK, pakkudes kruvivaid bassiefekte ning tigedat trummeldamist, mis meenutas Green Velveti "Flashi" põhjasid. Kohati kaldusid Tero ja Amberg tech house'i ning isegi Detroidi akordidele. Muusikaline panus oli täielik nauding, mis sest, et filmiosade vahelised pausid päris õigesse kohta ei sattunud. ÖÄKi helikeel sobitus väga häsi Ruttmanni intensiivse kiindumusega mehaanika ja kineetika vastu. Jään plaati ootama.

Suurlinna sümfoonia - osa 5

Various - The Box Vol. 3 (Theory Recordings 037)

2011-02-21T21:54:00.002+02:00

Punktid: 8/10

Mõnikord tuleb isu rammusa suutäie järele. Peale ikka majoneesi, ketšuppi, sinepit - mida iganes. Muusikaga sama asi, vahetevahel vaja rasvasemat kraami. Siin ongi neli kaloritest pakatavat portsjoni, mida serveerivad kogenud kokad ning pärast on täis ja rahulolev tunne. Külluslikult bassimatsu ning rütmihoope.
Alan Oldham ehk siin DJ T-1000 hoolitseb jõulise alguse eest, pakkudes tõsist ghetto technot. Pealkiri "Bout' To Bang It" ütleb ära, mis värk on ning Ben Simsi remiks paneb veel kõmakat juurde. DJ Skitzo "Impact Zone" on välja otsitud lausa 1995. aastast. Siin mürgeldab Lester Fitzpatrick, kelle südametunnistusel on Chicago kultusliku Relief Recordsi kõige suurema purustusjõuga mürsud.
B-poolelt kostub kõigepealt kollide mörin ning acidi mulin kui Tim Bakeri ja Elbee Badi õudusfilmilikku rada "Sideways" remiksivad Sims ja Paul Mac. Viimane neist pakub seejärel pala "DVD Crash", mis võiks olla digiajastu ümbertöötlus Tyree' klassikust "Video Crash". Mulle ikka väga meeldib selline mahlakas ning rämedam saund.
In English>

Alba - Philomena (Aube 010)

2011-02-15T22:12:00.001+02:00

Punktid: 7/10

Nagu ikka pakub Saksa plaadifirma Aube süntesaatorite harmooniat ja suursugusust. Leibeli kuulsaim artist Roland S. Faber tegi koos Keen K ning Aube kaasasutaja Michael Künzeriga kolm turvalist pala neile, kes igatsevad läinud aegu. Teema "Philomena", mis sai nime Künzeri aastase tütre järgi, on jaotatud kolme ossa, ikka Aube'le omaste lainetavate süntide ning pastelse ja kasina vokaaliosaga.
"Part I" viib tagasi 1980ndate Vahemere-äärestesse kuurortidesse ning italo-hõngulises loos puuduvad vaid primitiivsed lauluread stiilis under sunny skies you will hear my lies. B-poole avalugu on parim - "Part II" on köitva meloodiaga unelev liblikadisko, mis lisaks kannab justkui mösjöö Jarre'i allkirja. Igatsev naisvokaal lisab seejärel loole "Part III" magusa varjundi ning nii me lendleme. Kokkuvõttes palju rõõmsat tuju ning helget olemist, ilma et midagi uut avastaks.
In English>

Oodates Morphosise albumit

2011-02-10T20:24:00.000+02:00

Multi-kulti võib Merkeli ja Cameroni arvates olla möödanik, kuid loomingulises maailmas annab eri kultuuride segunemine suurepäraseid tulemusi. Rabih Beaini (artistinimed Morphosis, Ra.H) on sündinud Liibanonis, kuid sügavalt juurdunud Euroopa elektroonilise muusika skenesse. Lähis-Ida päritolu ei tähenda, et ta kostitab 4/4 biidiga varustatud kõhutantsumuusikaga - see polekski midagi uut. Aga tema elektroonilise muusika käekiri on põnev ja varjundirikas, tõmbab tähelepanu.
Alates 1996. aastast elab Beaini Itaalias, kus pani püsti plaadifirma Morphine Records. Lisaks temale endale on seal avaldanud Detroidi guru Shake ehk Anthony Shakir, Madteo, Hieroglyphic Being jt.
Nüüd on tulekul Morphosise esimene kauamängiv, mis ilmub aprillis Hollandi plaadifirmas MOS Recordings. Värvikas plaat, mis ulatub salvavast technost ("Static", "Dirty Matter") mahedamate house''i hõnguga paladeni ("Silent Screamer", "Gate of Night"). Aga oma kõrv on kuningas:
Morphosis - What Have We Learned

Skirt - In The Meadow Under The Stars (Horizontal Ground 07)

2011-02-09T00:11:00.001+02:00

Punktid: 9/10

Bethany on piiga, kes iroonilisel moel kasutab artistinime Seelik ehk siis Skirt. Horizontal Groundi katalooginumbrit HG07 kandev üllitis tähistab muljetavaldavat debüüti Bethany Bustolt, kes pärit Texasest ning nüüd pesitseb UK technometropolis Birminghamis.
DJna on ta harrastanud industriali ning muid raskemaid saunde ja seda me kondid siin ka tunnevad.
Esimene lugu "In The Meadow Under The Stars" ei jutusta sugugi mitte noorte armastajate õrnadest hetkedest, vaid on kokku sõlmitud hüpnootiliselt õõnsatest helidest, mille taustaks sosistavad keldi haldjad. Ekvalaiseri rebitud-tõugatud "Ikaros" on jämedam rütmikeskne lugu, millest leiab maaväliseid mürinaid ning pingelise, lausa tehaseliku atmo. Sellest veel ei piisa, sest "Six Hours" minetab viimase raasu inimlikkust ning ründab ängistava drone'iga. On alles purakas.
In English>

Mike Parker - Aquaplano Ltd 02

2011-02-06T11:06:00.000+02:00

Punktid: 6/10

Mike Parkeri stiil on äratuntav: pingestatud ja väänlev, katsetava loomuga techno, mida ta on avaldanud oma leibelil Geophone. Nüüd seadis Buffalo mees samud Euroopasse ning jätkab oma kajaefektidega lugude avaldamist Itaalias, Aquaplano plaadifirmas. Äsja ilmus temalt Saksa Prologue Musicu all veel teinegi EP, kust leiab Donato Dozzy remixi.
Käesoleval plaadil istub hästi üks lugu: "Arena" on väristavalt õõnes ning kruttiv asi, mis meenutab Sähkö ja Plastikmani minimalismi. Biidita, kuid ähvardavalt jahvatav rada kriipab metalsete kombitsatega.
Loos "Acromion" on juba tavapärasem pumpav bass ning puurivad loopid, kuid puudub müstiline jõud, nii nagu paljutõotava pealkirjaga, kuid kesises loos "Compressor Blades". Parem on mõnede happeplekkidega "Sekhmet", kus helimuster eelnevatest lugudest mitmekesisem.
Nuel'i avalugu Aquaplano Ltd esimesel üllitisel oli ikka eriti hea ning ka ülejäänu osas valmistab Parker pettumuse, eriti kui võrrelda tema toodanguga Geophone'il.
In English>

Various - Groove Magazine Sampler (Groove 128 CD 37)

2011-01-30T00:11:00.000+02:00

Punktid: 6/10

Kujundus on täiesti mööda. Ei usu, et kaanel olev rohmakas p**** kuulub ajakirja kaanepoisile Nicolas Jaarile, kes loos
"Keep Me There" ümiseb elektroonilisel taustal. Üks lugu ei ole piisav, et tema muusikat hinnata. Melanhoolses tujus on ka Rajko Müller ehk Isolée ("Palermo Triste") ning Caribou' elektrooniline, DJ Koze remiksitud poplaul on kena, kuid ei üllata.
Peale kolme esimese loo letargiat paneb Agoria sündid saagima loos "Panta Rei", mis jääb siiski valgusaastate kaupa maha Unit Moebiuse klassikalisest "Panta Rhei'st". Witch house'i fraktsiooni esindab üha enam tuntust koguv Salem, teeb gothic-wave-synth-popi.
Kölni skene ei oleks mõeldav Kompakti ja Wolfgang Voigtita (Mike Ink), kuid tuleb öelda, et tema kõlisev minimalistlik panus kannab sobivat nime - "Apathie". Ann Aimee artist Delta Funktionen on esindatud mitte nii kirgliku noppega EPlt "Setup Two: Fusion" ning Ostgutil esimest albumit avaldav Steffi on ilmselgelt Mr Fingersi ja Chicago mõju all.
Siis kaks kogenud tüüpi, kes pensionile veel ei tiku: Patrick Pulsinger ja Abe Duque raputavad põrandat vanakooli vaimus ("Blame It!"). Siriusmo mängib loos "Mosaik" keerulisemate biitidega, samas kui Space Dimension Controller ("Temporary Thrillz") kõlab kulunult ning ei tekita isegi mitte ajutisi värinaid.
Parim tuleb lõpus: Berliinis pesitsev dubstepi suunanäitaja Shackleton avab oma congadega uue peatüki looga "International Fires", mille koorihääled ning kõditav perkussioon sütitavad seltskonda. Demdike Stare, mille muusika pakub Groove'i sõnul "ebamugavuse helikümblust", on kindel valik ("A Tale Of Sand"). Lõpetuseks tore üllatus, kus kohtuvad tumedakõlaline Saksa poeesia krautrock-electronicaga, esitajaks Der Räuber Und Der Prinz ("Moogwalzer").
Groove kajastab elektroonilise muusika erinevaid külgi, kuid kogumikud väljendavad reeglina ajakirja kiindumust kulunult kõlavate minimalistlike ja popilike helide vastu. Siiski tore boonus ja alati väärt kuulamist.
In English>

Function - Variance 1-3 (Sandwell District 13B)

2011-01-27T22:24:00.000+02:00

Punktid: 7/10

Imelik küll, kuid see on minu esimene plaat David Sumnerilt ehk Functionilt, kuigi tüüp on tegutsenud üle kümne aasta ning nüüd naasnud rambivalgusesse projektiga Sandwell District. Samanimeline technomaailmas suunda näitav leibel tõi detsembris välja Sumneri soolo-EP.
Võib-olla olid ootused liiga suured, kuid plaadi tuumani jõudmine nõudis omajagu kannatust. Kaks esimest lugu otsivad techno dekoratiivsemat külge. Peale minalistlikku ja habrast avalugu tuleb dubiliku loomuga ja tavapärane "Variance 2". Alles "Variance 3" näitab, milleks Function võimeline: hüpnootilise groove'i taustal on acidi hammustused, veider soigumine ning hämarus. Kokkuvõttes profi töö, millel pole piisavalt vunki metsikumateks klubihetkedeks, kuid sobitub hästi Sandwell Districti maastikule.
In English>

R e t r o: Future Sound Of London - Kiss FM, London, 1992

2011-01-26T23:17:00.000+02:00

Väike ajalootund: Berliini sell Rico Passerini tegi väärt liigutuse ning riputas Soundcloudi Future Sound of London'i show Kiss FMi lainepikkusel, mis pärit 1992. aasta jõuludest. Tõeline breakbeati ning analooghelide paraad, mis algab euro techno saurustega nagu Ramirez ja Datura ja liigub otsapidi sügavamasse electronicasse. Programm on hoopis teise moega kui võrrelda FSOLi omaloominguga. Kõiki kolme tundi ei jõudnud veel läbi kuulata, aga mõnusaid sutsakaid esines juba mitmeid. 28. minuti kandis on üks lõik The Moody Boys'ilt, kes on kokku seganud raggahõngulist acid house'i ning
43. minutil on platsis eriti nüri või eriti geniaalne Rotterdam Termination Source oma looga "Poing!". Kui kulunud 54 minutit, astub esile hiljem Tresori all avaldanud kollektiiv The Holy Ghost Inc oma toore ja kandilise technoga. Lisaks FSOLi oma saunde, palju tuttavaid sämpleid jne. Võta aeg maha ning kuula.
In English>

Future Sound Of London - Kiss FM, London - 26-12-1992 by R_co

R e t r o: The Young Gods - The Young Gods (INTOX 011 CD)

2011-01-25T12:17:00.000+02:00

1987. aastaks sai mulle selgeks, et kelmika potisoenguga Mireille Mathieu või siis mahe trubaduur Joe Dassin ei ole ainsad lauljad, kes prantsuse keeles häält teevad. See teadmine saabus vapustaval moel, sest The Young Gods oli ikka muusikaspektri kaugemast servast. Bändil oli karismaatiline solist Franz Treichler, kel abiks Frank Bagnoud trummidel ning Cesare Pizzi sämpleril. Ja nad ei olnud isegi prantslased, vaid pärit Šveitsist ning esindasid riigi kolme põhirahvust.
Esmalt jäi küll meelde inglise keeles kõlanud Gary Glitteri cover "Did You Miss Me", kuid "Nous De La Lune", "Jusqu'au Bout" ja mitmed teised 80ndate palad olid ikka täis rämedat jõudu ja kirge. Igal juhul olid nad rokimaailma elektroonilised mässajad ning levitasid loomingut, mis tantsupõrandal võis põrkuda mittemõistmisele.
Bänd lasi läinud sügisel välja uue albumi "Everybody Knows", kus Treichler on algkoosseisust ainus, kes kaasa teeb.
In English>

Sandwell District - Feed Forward Test Session (SDLPLIVE1) - 9/10

2011-01-20T17:20:00.000+02:00

Oktoobris 2010 tegi Sandwell District (SD) Berliinis ja Grazis publikule säru, millest helikonservina said osa agaralt jõuluvana oodanud technofännid. Ja see polnud SD kambalt veel kõik: samanimeline plaadifirma kostitas meid aasta lõpus veel Functioni singli ning SD albumiga.
See siin on korralik technoplaat. Berliini-poole esimesed taktid ütlevad ära, et tüübid tunnevad asja. Julgelt kohe peale, jõuliselt vedavate trummikäikude saatel. Siis ilmuvad taustale õhulisemad helid ja kajaefektid, kuid meeleolu ei muutu - müdinat jätkub vasakule-paremale. Lõpuosas hakkab hoog raugema ning viimane minut möödub ambient'i meeleolus. Ilus lõpp, kahjuks liiga lühike.
Grazi-pool algab risti-rästi biitidega ning kuigi tempo on võrreldes teise poolega vaoshoitum, tihedalt vastu seina pressiva bassi eest ei pääse. Lugu kõnnib oma rada ning aeglaselt hakkab maastikku katma uduvine, eemalt paistmas mahajäetud tehasehooned.
Üks rokilik mõte veel: kui tegu live-lindistustega, siis törts publiku huilgamist oleks vürtsi lisanud, eriti Berliini osale.
Technosse on uued sellid teretulnud, kuid rõõm on ka kuulda, et ammusest ajast nuppe keeranud Regis ja Function, kel siin abiks Juan Mendez, on endiselt vormis. SD oli kindlasti 2010. aasta üks tippleibeleid.
In English>

R e t r o: Plastic Noise Experience - Neural Transmission (Van Richter 1006 - 1995)

2011-01-14T23:26:00.000+02:00

Unterschätzen Sie nicht die Macht*. Germaanlaste pealetung Ameerika pinnal oli tulemuseks, kui Kalifornia plaadifirma Van Richter tõi välja plaadi Plastic Noise Experience'ilt (PNE), mis tol ajal oli kahe mehe projekt, S.M. Kalwa ja Claus Kruse osalusel. "Neural Transmission" liigub industriali ja EBMi sfäärides ning on tegelikult kogumik, kuhu pakitud PNE palad kolmelt 90ndate esimesel poolel ilmunud väljaandelt.
Alustuseks midagi tuttavlikku - jämedama moega cover Bronski Beat'i loost "Smalltown Boy", kuid ülejäänu kraami autoriks on bänd ise. "Serious Times" on veel omamoodi tööstuslik laulusooritus kergemate süntidega, kuid järgnev pakub ohtralt raevukaid masinaid ning rämedat saksa vokaali. Pulbitsevat jõudu saab tunda lugudes "Kill The 6", Tateinheit" või "Das Ritual". Lõpuossa jäävad palad ("Illusions", "Treat The World") on taltsamad ning kuulda (new) wave'i mõjusid, siin-seal klaverit ja Glockenspiel'i.
Võib ette heita, et "Neural Transmission" on parim näide stereotüüpsest Saksa elektroonilisest marsimuusikast. Kuid adrenaliini see pakub ning PNE pole tänaseni päris kadunud, olles nullindatel jõudnud leibelile nagu Alfa Matrix. Kus muuseas avaldas plaadi "Maschinenmusik", mida sobiks siinses ajaveebis lähemalt kaeda.
*Ärge alahinnake jõudu
In English>

Vindicatrix - Hume / Unborn Vectors (Mordant Music 045) - 10/10

2011-01-12T16:25:00.000+02:00

Mordant Music'ult ei tasu midagi rahvapärast oodata. "Hume" jalutab päris- ja mängumaailma piiril, pakkudes kõigepealt teatraalset ülesastumist nimetult ja dramaatilise moega vokalistilt (Vindicatrix?), kes ajab asju Fritz Ostermayeri stiilis, saateks elektroakustika ja unine bass. Kuid seda kestab avakülje keskpaigani ning lugu läheb katkemata üle masinlikumale osale, mida tervitavad masside huilged. Paar tiba acid house'i juurde ning juba jalad käivad.
"Unborn Vectors" on jälle vokaalettekanne, käsikäes orkesterliku seadega, eritoonilise bassi ning perkussiooniga. Loo keskel muutub jälle kõik ja jõuame rütmika techno-house'ini, kus tajuda 80ndate lõpu mulisevaid helisid.
Eriliselt kõva plaat, mis kinnistab Mordanti kui edumeelse ning dissidentliku leibeli positsiooni.
In English>

EDASI - White Tie Black Noise (Trash Can Dance TCD052011) - 7/10

2011-01-08T17:12:00.000+02:00

Sünged kaksikud on kohal. Kaks eraldi ilmunud CDRi, täis müra ja eksperimentaalseid helisid EDASIlt. Kuid kaksikud ei ole ühesugused. Esmamulje ütleb, et üllitist "Night At The Museum" saaks edukalt kasutada ülekuulamistel, et panna inimesi pihtima ükskõik mida, ükskõik kellele. Teine plaat jäi rohkem kõrva ning jättes kõrvale sulamüra, siis "White Tie Black Noise" pakub omal rämedal moel mitmeid häid leide.
Minu lemmik on "Die Lügenrächer", kus väikesed inetud elukad on kaugelt planeedilt kaasa vedanud roostes vokooderi ning sõidutavad sind üheksa ja poole minuti jooksul nilpsava drone'i ning tontliku perkussiooni saatel, kohati nagu V/VM.
"Horror Mirror (Original Version)", mis on nime järgi nagu Hammeri filmistuudio sünnitis, kuid ülejäänud kraamiga võrreldes vaikne nagu rabajärv. Jällegi soliidses pikkuses (16.51) ning vibreerib läbi aja ja ruumi elektroakustilises meeleolus.
Loos "Unknown Critters" kohtud hüljatud hingedega jazzisalongi. Keeled ja rütmid kiigutavad palas "Missanigra" ning "Kalt Und Gefährlich" täidab meeled väändunud trummeldamisega. Distortionist siin üldse puudust ei ole.
Ja siis on loomulikult müra ise. Raev lastakse vallas pikas ja valulises "Riders Of Apocalypse On Speed", kus kisa ja kakofooniat rohkem kui euro eest, taustaks tume shoegaze-meeleolu. "Eisener Besen" on puhas tapatalg ning "Detsembrikuumus" ("December Heat") ei jää palju maha.
Sõna edasi toob meelde avangardi, mida on siit-sealt ka leida. EDASI taga on varem Luarvik Luarvikus figureerinud multiartist Mihkel Kleis, kel abiks mitmeid kodumaiseid pillimängijaid. CDRid avaldas Eesti skenet tundev Trash, jätkuks hiljuti ilmavalgust näinud kolmele kogumikule (vaata "Sügis").
In English>

R e t r o: Heath Brunner - Untitled (V-Max V-992 - 1995)

2011-01-05T19:34:00.000+02:00

1990ndate keskel oli Detroit City plaadifirmadel äratuntav saund, mis ulatus ägedamast Millsi loop-technost Underground Resistance'i futuristliku funkini. Seetõttu pidi Michigani osariigis asuv Lansing, kus leibel V-Max loodi, raiuma endale teistsuguse sihi, mis muusikaliselt tähendas kiirema tempoga ja eksperimentaalsemat loomingut, põhiliselt technot, aga ka electrot.
Üks sõber rääkis salapärasest V-Maxist juba ammu, kuid kulus jupp aega, enne kui sain selle poole kõrva küünitada. Esimesel kuulamisel tundus liialt järsk ja veider - läks aega, enne kui harjusin. Käesoleva EP taga on plaadifirma asutaja ning peamine artist Heath Brunner ehk Silicon, kes on saanud käe valgeks veel leibelitel nagu KMS, NSC ning hiljem Hollandi Clone'iga seotud lavkades. See on technoplaat, mis osaliselt meenutab samuti Michigani osariigist, Kalamazoost pärit Black Nation Records'il ilmunut.
In English>

Goth-Trad - Two Faced / Sunbeam (Deep Medi Musik 33) - 8/10

2011-01-03T19:53:00.001+02:00

Jaapan kutsub. Goth-Trad on Takeyaki Maruyama ning sugugi mitte
elektroonilise muusika kollanokk, sest esimene plaat tuli temalt 2001. aastal. Jaapanlased teavad, kuidas rajada maavärinakindlaid ehitisi ning seetõttu ei pelga Goth-Trad, et tema bassirünnak kahjustaks ükskõik mida epitsentris ja selle naabruses.
Ta armastab bassi ning seda siin jagub. Ähvardavad ja jämedad saundid kõlavad loos "Two Faced", mis ronib oma teed nagu raske laadungiga veok. "Sunbeam" kogub vähehaaval jõudu, oodates millegi erilise saabumist, näiteks...Godzilla. Pooljuhuslikult minuni jõudnud plaat, kuid ilmselgelt dubstepi avenüü paremast otsast.
In English>

R e t r o: Ø – Aste (Sähkö 002.5)

2011-01-02T17:26:00.000+02:00

Enne kui alustan, läheb vaja klaviatuurilt puuduvat tähte. Valin Insert ja siis Symbol. Valmis. Ø nagu Taani füüsik Ørsted, kes 1825. aastal eraldas esimesena puhta alumiiniumi. Sümboolne fakt, kuna Ø ehk Mika Vainio on puhas metall.
Veel kaks head põhjust, miks alustada uut aastat selle 2006. ilmunud plaadiga, mille materjal küll lindistatud 1992/93. Esiteks on ufolike helieksperimentidega tegelev Sähkö ausammast väärt. Teiseks on plaat lindistatud Turus, mis on Tallinna kõrval teine Euroopa kultuuripealinn alanud aastal.
Sähkö algusaegade saundid on siin äratuntavad. "Aste" on üsna technoplaadi moodi ning mitte nii eksperimentaalne nagu Vainio ja Ilpo Väisäneni hilisem toodang Pan Sonic'una (tuntud nime all Panasonic, seni kui samanimeline elektroonikakompanii hakkas neid juriidiliselt ahistama).
Plaati alustav "Spiraalit" sobib technoklubi vallutamiseks. Kasina "Maan Valossa" teemaks on Juri Gagarin ja tema mõtted. Seinu väristavad madalsagedused ja müdisev bass külastab lugudes "Sukeltava" ja "Siimes" ning ülejäänud neli lugu moodustavad kõik kokku korraliku terviku.
1970ndatel saatsid ameeriklased Voyagerid kolmanda astme kontakte otsima. Pardal olid nn Kuldsed plaadid, mis sisaldasid infot Maast. Kui nad võtaks nüüd sama asja ette, siis Ø loomingu kaasapakkimine on vältimatu, edendamaks kontakte ükskõik kellega seal kusagil.
In English>

2010 parim debüüt: Bakey Ustl

2010-12-30T11:01:00.002+02:00

1. Bakey Ustl
Eestlase Bakey Ustl'i valimine aasta uustulnukaks ei tundu päris erapooletu. Kuid kuulates Unthank'i plaadifirma alt ilmunud soolodebüüdi väänatud deep house'i on kindel, et valik ei ole laest võetud. Seda kinnitab minu blogistatistika ning Juno müügiedetabel - plaat on viimase kaheksa nädala arvestuses kuuendal kohal.
2. Raime
"Raime EP" oli tõhus avapauk, mille vinüülversiooni küll maha magasin. Järgnes teine gootiliku electronica'ga täidetud EP, "If Anywhere Was Here He Would Know Where We Are", kus ka Regis'e töötlus.Andke seda rohkem 2011. aastal.
3. Svreca
Tegi küll varem ühe EP kahasse Oscar Mulero'ga, kuid 2010. aasta märkis Svreca jõulist tulekut technomaastikule. "Obscur" on suurepärane ning Semantica üks leibelitest, millel silma peal hoida.
In English>

Shackleton esineb Tallinnas Club 2011 avaüritusel (1.1.11)

2010-12-28T22:14:00.000+02:00

Nagu teada on Tallinn 2011. aastal Euroopa kultuuripealinn ning palju toimub ka klubi- ja muusikamaastikul. Uue aasta tervitamisest toibunud saavad 1. jaanuaril osa uue üritustesarja Club 2011 avapaugust. Peaesineja on plaadifirma Skull Disco asutaja ning dubstepi heeros Shackleton, kes produtsendina avardab žanripiire ning on teretulnud helivõlur igal üritusel.
Ka kohalikust vaatenurgast on koosseis muljetavaldav: laivi teeb trio, mille koosseisus Rainer Jancis, Rasmus Merivoo ja Joel Tammik. Üles astuvad veel omanäoline Andres Lõo, techno-acid-electro-mix-up'i kamp Sex Drive Live, samuti Mustad Noodid ning rida DJsid: Raul Saaremets, Rhythm Doctor, Siim Nestor, Jaagup Jalakas, Kreck jne.
Üritus toimub Tallinna kesklinnas, peenema moega büroomajas Metro Plaza, mille üks korrus muutub sel õhtul peokohaks. Uksel maksab pilet €10 ("Tere euro") või siis saab viimaseid kroone kulutada. Väljakuulutatud algus kell 21 ning tõesti võiks siis pidu juba käima minna,.
http://www.plektrumfestival.ee/2010/12/23/660.
In English>

2010 parim plaadipood: Decks.de

2010-12-27T17:18:00.000+02:00

2010 pakkus ohtralt head muusikat ning nüüd on aeg vaadata, kust plaate saab. Lõviosa minu ostudest on pärit veebipoodidest, mis ka isikliku edetabeli tipus. Kuid loodan siiralt, et päris-plaadipoed ei kao kuhugi - need on mõnusad kohtumispaigad ning toreda hõnguga.
1. Decks.de
Lai valik ning kasutajasõbralik veebileht on head põhjused, miks ma sealt regulaarselt oste teen. Veelgi parem on võimalus 30 päeva jooksul plaadipakk kokku koguda, mida teised poed üldiselt ei võimalda. Hinnad on sobivad ning saatekulud liiga ei tee - €10,90 eest pakutakse isegi UPSi, mis toob Eestisse paki ca nädala jooksul. Decks.de müüb ainult seda, mis neil ka päriselt laos on olemas.
Miinuseks on see, et mõned plaadid saabuvad neile mõni päev hiljem kui teistesse veebipoodidesse, sõltuvalt levitajast. Digiformaadis muusikat nad ei müü. Käivitasid plaadifirma Decks Classix, mis annab uuesti välja 1990ndate parimaid palu (Blake Baxter, Moodymann, Jimi Tenor, DJ HMC jne).
2. Boomkat.com
Parim koht väikese tiraažiga ning vahedalt lõikavate plaatide hankimiseks. Juured on tugevasti u-groundis, kuid lisaks võrratu valik elektroonilise muusika teisi ja tuntud tegijaid. Boomkat tunneb tõesti asja ning plaadiarvustused on täielik sõnaakrobaatika. Ekspertide usaldusväärsed nõuanded ja soovitused on abiks otsiva loomuga melomaanidele. Lisaks vinüülidele ja CDdele pakub digiformaati, k.a. FLACi. Oleks maailma parim (veebi)plaadipood, kui nad lõpetaks Eesti klientide diskrimineerimise roppude saatekuludega.
3. Honestjons.com
Avastasin selle tänavu ning tegin kohe mõned ostud. Seotud samanimelise plaadifirmaga ning pakub kvaliteetset valikut sügavamatest ning uusi teid otsivatest üllitistest. Kui sulle meeldib Angola funk või Türgi laulud, siis on see sinu koht. Hard Waxi seltskonna mõttekaaslased ning Berliini sügavama skene sillapea Londonis. Sõbralik ja isiklik teenindus.

Hard Wax - plaadipoodide klassika ning koht, mida tuleb Berliinis külastada. Veebipoest saab eksklusiivselt Hard Waxi levitatavaid asju, lisaks laiale valikule techno, house'i, IDMi, dubstepi ning loomulikult reggae ja dubi maailmast. Vahetevahel selgub peale tellimuse esitamist, et mõnda plaati neil siiski ei ole. Saatekulud Eestisse väikese tellimuse puhul kõrged, piraka puhul madalad.
Clone.nl ja Rushhour.nl - hollandlased panevad hästi. Mõlemad on ka levitajad ning pakuvad mitmeid rõõmuhetki. Clone'i fookuses on rohkem electro, wave ja nu-disco, samas Rush Hour väärtustab moodsamat house'i, samuti funki ja souli. Kuid mõlema varasalvedest leiab veel palju-palju muud ning need on plaadikogu täiendamiseks väga sobivad kohad, Clone'il on ka digiformaadi pood.
Juno.co.uk - tundub, et kogu maailma muusika on nende juures koos. Kolossaalne valik, mis eeldab, et tead mida otsid.
Rubadub.co.uk - olen palju head kuulnud, järgmisel aastal prooviks sealt midagi tellida.
Stupido-Shop - võrsunud eestlastele tuttavast indie-plaadifirmast ning ma ei sea kahtluse alla nende väidet simply the best record shop in Finland. Entusiastlik ja sõbralik omanik hästi varustatud kohas, mida tasub Helsingis külastada. Ka e-pood.
Sister Ray - endiselt vormis ja toimekas Berwicki tänaval Londonis.
Rahva Raamat - tuntud kett, mis julgelt pakub head valikut uuematest vinüülidest. Lasering teeb samuti head tööd. Neisse viib tee, kui vaja (uut) Eesti muusikat.
Ebay - pakutav kaup kipub olema üle hinnatud, kuid mõnikord võib teha hea hinnaga leide. Kasutasin Ebay'd 90ndate hardcore'i ja acidi varude täiendamiseks, suur tänu Electryx'ile.
Discogs.com - tänavu ostsin sealt esimest korda plaate, kõlbas küll. Pakub sisuliselt kõike, mida hing ihaldab ning hinnad kõiguvad korralikest aledest hirmsate nöörimisteni.
Kasutatud riided - sellise sildi taha peitunud butiikidest leiab hea õnne korral ka plaate. Pigem siiski second handidest, kus valikus kõiksugu majapidamiskraami. 95% on reeglina jama, kuid tänavu jäi näppu Carpenteri "Escape From New York" soundtrack, mõned italo-asjad ja veidi 90ndate house'i.
In English>

Blastromen - Human Beyond (Dominance Records 044) - 9/10

2010-12-22T22:23:00.000+02:00

Sinise valguse saadikud on laskunud Maale. Nad sädelevad ja sajatavad, nad mässavad juhtimispuldi taga ning mikrokiipidega täidetuna toovad meile electro sõnumit. Ei ole nad valgetes kinnastes teadurid kõrvalise labori steriilsusest, vaid ülevoolava energiaga oma jõudu demonstreerivad futuolendid.
Soome duo Blastromen esimene album lööb peo käima ning vallutab põranda vokooderi, hoogsate sündikäikude ning heitliku breakbeatiga. Külm-ilus tiitellugu "Human Beyond" annab tervele plaadile suuna, "Battlenet" lisab veidi hoogu. Robotihääl kõneleb ja masinad hingeldavad oriendi hõnguga "Follow The Command'is" ning jõulisemas loos "Computer Simulator". "Sky City 1000" sobituks hästi après-ski-peole Alpides. Kaheksa loo seas päris nõrku lülisid ei leidu, kuid mõned palad on teistest üle - seega EP olnuks kvaliteedi mõttes LPst isegi parem valik.
Blastromenil saab olema palju pühendunud fänne, kes hindavad nende live'e, nagu paistab Youtube'ist. Electro on hoiakute muusika ning seda saab väljendada kas tardumusega, nagu Kraftwerk või Dopplereffekt, või siis live-mürgliga, nagu Auxmen või seesama Blastromen. Soomlasi vaadates meenuvad Batman ja Robin, kes futuristlikult rüütatuna ajavad rahvast pöördesse. Helendavate pagunitega sommides on stiili.
In English>

Donato Dozzy & DJ Say - Your Transparent Eyes (Attic Music 006) - 7/10

2010-12-21T10:01:00.000+02:00

Mõni kuu on möödas Donato Dozzy esimesest sügavsumedast sooloalbumist "K", mis läks nagu kuumadele kividele. Aga üldiselt meeldib talle plaate kahasse teha. Käesoleva kahe looga üllitise avaldas ta leibelil Attic Music koos DJ Say'ga; varem on nad teinud koostööd Šveitsi leibelil Mental Groove.
Lõhnab dub techno järgi, aga pole seda. Keskmises tempos kulgev "Your Eyes" avab mängu massiivse bassi ning sähvivate sündiefektidega. Ähvardavalt kõlav kraam hetkeni, mil taustalt hakkab kostuma pentsikult kõlav ninahääl something (?) in your eyes, mis kajade saatel üha tugevneb. Korrutav sample jääb meelde ja lisab hitipotentsiaali, kuid hakkab tüütama; madalam hääletämber polnuks paha.
Sügavam "Transparent" käivitub efektide ning kerge acidimulina saatel ning kumisevat pumpamist ei suuda miski häirida. Miski, mis sobib tähevaatluste ja maavälise elu üle mõtisklemiseks.
Kaks päris tubli lugu itaallastelt, kes siiski elektroonilise muusika uusi maa-alasid sellega ei hõiva.
In English>

2010 parim plaadifirma: Honest Jon's Records

2010-12-17T20:47:00.000+02:00

1. Honest Jon's Records
Kujutage ette, Londonis asuva Honest Jon's Records'i (HJR) üks vedajatest on Damon Albarn - teate küll seda 90ndate britpopi kaanepoissi Blurist. 21. sajandil ajab ta hoopis muud asja ning ei ole ime, et technoblogi valis julgelt oma teed otsiva HJRi aasta plaadifirmaks.
HJRi kataloog on väga mitmepalgeline. 2010. aasta üllitistest sobituvad vaid mõned üksikud techno või electro alla: näiteks T++ eksootikat ja breakbeati ühendav "Wireless" ning kunagise paljulubava noorjalgpalluri Darren Cunninghami ehk Actress'i "Splazsh".
HJRist on saamas kõrgema muusikaharituse (nimelt harituse) institutsioon. Ta julgeb avaldada sajanditagust muusikat Istanbulist või folk technot Lõuna-Aafrikast. Lisaks oma kampa võetud dream team nimetusega Moritz von Oswald Trio ning tehakse koostööd inimtrummimasina Tony Alleniga. Kahtlemata leibel, millel tasub 2011. aastal silma peal hoida ning jõudu ka Honest Jon'si tasemel valiku ning sõbraliku teenindusega plaadipoele.
2. FXHE Records
Detroit ei väsi ning ilmselgelt on FXHE Records üks usinamaid, kes tantsupõrandale funki süstib. Plaadifirmat veab kõva töörügaja Omar S., kes pakkus lõppeval aastal nii kvaliteeti kui ka kvantiteeti. Nurgelised, tugeva techno varjundiga house'ipalad iseloomustavad FXHEd, kuid kuulda oli ka acidit ning deep house'i. Külalisesinejateks olid Gunnar Wendel, Roy Davis Jr., Kai Alce. Paljude jaoks on FXHE endiselt kultuslik.
3. CLR ja Ostgut Ton
Kaks Saksa technovabrikut jagavad kolmandat kohta. Kuigi ma pole endiselt suutnud tabada Shedi loomingu erakordsust, näiteks äsjase albumi "The Traveller" puhul, on Ostgut tõsine tegija artistidega nagu Dettmann, Klock, Prosumer jpt. Masinavärk neil töötab ning tüübid mõistavad trende, avaldades kassetil kogumiku "5 Years In 60 Minutes". CLRi tipphetk oli Speedy J lugu "Armstrong" ning massiivse ettevõtmisena meenub mahukas Traversable Wormhole'i remixide seeria. Chris Liebing hoiab kindlalt techno kurssi.

Hea aasta oli ka neil:
3024 - ühendab technot ja dubstepi
Ancient Methods - üksainus, kuid see-eest hullutav plaat
Congotronics - ehitab silda Aafrika ja Euroopa vahel
Diskant - hüpnootilised trummirituaalid Saksamaalt
DMZ ja Hyperdub - dubstepi kõrgliiga
Mathematics - jahib uusi talente ning haldab Chicago pärandit
M-Plant - Robert Hoodi taassünd jätkub
[Naked Lunch] - DJ Stingray on lihtsalt võrratu
Sandwell District - tõepoolest, kuhu järgmisena?
Semantica - kõrge kullaprooviga intellitgentne tume techno
Something In The Sky - sumin ja biidid avakosmosest
Tresor - mitu tipp-topp plaati nägi uuesti ilmavalgust
Umblu - Eesti uusimat house'i ja dubstepi, Ajukaja album ka valmis
Ja paljud teised...Tänu kõigile muusika eest!
In English>

Various - Generator: Broadcast In Hi-Tech (Generator 031) - 7/10

2010-12-16T15:25:00.000+02:00

Kas Detroidi plaadifirma Generator Records on lõpetamas ligi 15 aastat kestnud vaikelu? Vahepeal tulid mõned üllitised, kuid nüüd on selgem märk tagasitulekust. Leibel pani kokku kogumiku, kust leida nii verisulis kui ka küpseid artiste. Kokku kaheksa lugu peamiselt tech-house'i, mis kohati kaldub karmima või jazziliku saundi poole.
Uustulnuk Abstract Science ("The Grinder") alustab tõhusalt kruttiva julge technoga ning tema järel Andy Rantzen ("The Kiss") tavapärase, kergelt jazzitatud tech-house'iga. Lisaks ümbrise kujundamisele on plaadifirma boss Alan Oldham panustanud ühe looga - T-1000 "Detroitism" sobitub kogumiku kergemasse atmosfääri. Kui meenutada DJ T-1000 näiteks Pure Soniku all ilmunut, siis on ta küll kõvasti leebunud.
Minimalismi ja monotoonsuse suurmeister Terrence Dixon laob jämedamale bassile hoogsalt oma loope ("Daily Routine"), pakkudes plaadi parimat osa. Obsolete Music Theory "Past Virtue" sisaldab keskmise tempoga lohisevat technot, mis pärit justkui Detroidi õpikute funkimatest peatükkidest.
Plural ("07") alustab hoogsalt, siirdudes siis deep house'i radadele ning Jamal M. ("Fine And Mellow") jääb oma liistude juurde: kuuleme tema kaubamärgiks kujunenud väänlevat filtreeritud funki, millel kergel hilisöise house'i varjund. Uus artist Windimoto ("Friday Night: UBQ") lõpetab kerge tech-house'iga.
Kogumik on väga oluline Detroidi traditsioonide edasikandmiseks, kuid muusikaliselt ei raputa. Siiski päris korralik asi mõnede paremate paladega ning sobib plaadikasti küll.
In English>

Näidis: DJ T-1000 - "Detroitism"

2010 parim artist: Ancient Methods

2010-12-14T23:11:00.000+02:00

Keskaegselt hämara techno-funki duo Ancient Methods oli 2010. aastal parim. Iga tabelis loetletud artisti puhul on märgitud lugu, mis eriti kõrva jäi.
1. Ancient Methods "Untitled: B1" (Ancient Methods)
2. Stingray 313 "Sentiment" [Naked Lunch]
3. Delta Funktionen "Please Identify" (Ann Aimee)
4. Marco Bernardi "Msry" (Dirty Planet Recordings)
5. Mark Ernestus Vs. Konono N° 1 "Masikulu Dub" (CNG)
6. Svreca "AW09" (Semantica)

Peaaegu sama lahedad artistid ja lood, suvalises järjestuses:
Robert Hood "Omega (End Times)" (M-Plant)
Nuel "Untitled: A1" (Aquaplano)
Speedy J "Armstrong"
Bakey USTL "Heroin" (Unthank)
Mensah "1986 Was The Future" (H.E.N.C.H.)
TV Victor "130509" (Non Standard Productions)
T++ "Dig" (Honest Jon's Records)
Blastromen "Human Beyond" (Dominance Electricity)
Uku Kuut "Vision Of Estonia" (People's Potential Unlimited)
Emad Parandian "Scud" (Haknam)
Cologne Tape "Render 2 (Magazine Edit)" (Magazine)
Mr Raoul K "Mystic Things" (Baobab Music)
Female "Regis Edit" (Sandwell District)
In English>

Jeff Mills - Something In The Sky Part 5 - 7/10

2010-12-11T16:58:00.000+02:00

Seeria "Something In The Sky" jõuab sellega viienda plaadini ning endiselt saame osa mõistatuslikust kontseptsioonist, mis tuttav eelmistelt väljaannetelt. Olles rebinud kümnetelt Axis Recordsi või Jeff Millsi plaatidelt tsellofaanümbrist, tekib küsimus kas peale play-nupu vajutamist võib endiselt öelda, et maagia pole kuhugi kadunud.
Nagu eelmised Something In The Sky (SITS) üllitised, pakub ka see läbipaistvat ja dünaamilist, liigse garneeringuta technot ning parim on kohe alguses. A1 on monotoonne lugu, mis täis pingestatud jõudu ning sobiv iga DJ-seti tipphetkedeks. Kosmosesignaalid ja varjutatud biit tulevad mängu A2s, mida võiks nimetada jõuliseks ambientiks. Paraku on B-pool üsna tavaline ning mõlemad kõrgemates sfäärides liikuvad lood ei ole eriti inspireerivad.
Kriitikud ütlevad, et Millsi uuem toodang pole midagi muud, kui mõnede hästi sissetöötatud lugude taaskasutus - antud juhul võib see tõsi olla. Nüüd, mil väljas on juba SITS nr 6, tekib küsimus, kas keegi suudab säilitada kontseptuaalset värskust vähemalt 24 trackini ulatuvas seerias, ilma et tekiks väsimus.
Millsi pikaajalise fännina leian, et käesolev plaat on järjekordne hea ufoloogiaalane uurimus tuttavate korduste ning efektidega, kuid ei kuulu tema loomingu innovatiivsemasse otsa.
In English>

2010 parim remix: Is This Insanity? (Ben Klock Remix)

2010-12-11T00:18:00.000+02:00

1. Martyn Ft. Spaceape "Is This Insanity? (Ben Klock Remix)" -
Martyn oli 2010. aasta üks nimedest ning kui Ostguti tõrvikukandja Ben Klock oma sõrmed loole külge pani oli tulemus suurepärane. Kõige krooniks Spaceape'i hüpnootiline jutuvestmine. Remixide kategooria kindel võitja.
2. Marco Bernardi "Giro (Exium Remix)" - Bernardi suurepärast EPd õilistas Hispaania duo Exium rulluv töötlus. Technopeole sobiv tõhus kraam leidis ka tee Surgeoni DJ-mix'ile, mis ilmus Fabric'i seerias.
3. Cub "C U 1 (UST Remix)" - tume ja müstiline rännak, mida töötles lühendi UST peituv artist - võib-olla Ugandan Speed Trials.
Mainida tasub Regis'i töötlust Svreca "Obscur'ist" ja Luke Slater'i remixi Lucy & Ercolino loost "Gmork".
In English>

2010 parim muusikameedia (online): Intergalactic FM

2010-12-09T15:32:00.000+02:00

Parima online-meedia kategooria võiks lühidalt kokku võtta: neid on liiga palju, et kõiki üles lugeda. Ectoplasma profiilist paistab, mis ajaveebe ja lehti jälgin, kuid ilmselgelt moodustavad need vaid murdosa sellest, kuhu netis satun.
Lemmikute ritta seadmine on keeruline, kuid mõningaid soovin esile tõsta. Jätsin kõrvale igapäevase tööriista discogs.com, mis on täiesti omaette kategoorias. Aga teistest:
1. Intergalactic FM
Netiraadio on aardelaegas kõigile, keda innustab electro, techno, italo, õudukate heliribad või ükskõik milline muu elektrooniline muusika, mis maamunalt leida. Või siis varsti leitakse. Kõigepealt jõudis Hollandi electroässa I-F'i loodud jaam eetrisse Cybernetic Broadcasting System'ina, kuid seejärel sai uue elu Intergalactic FMina. Kõige ägedam kraam tuleb 1. kanalilt, mis tuntud MurderCapital FM'ina. Tasub otsida saadete arhiive ja lahedaid DJ-mix'e, mis sealt leida. Peakski IFMile väikese annetuse tegema.
2. mnmlssg
Hauntologists Vs Cheap And Deep'i mix tõi mind kunagi sellele lehele.Alguses arvasin, et see on lihtsalt üks blogi lugematute seas, kuid siis tajusin, kui sihikindlalt mnmlssg oma asja ajab. Parim osa ongi DJ-mix'id, mille autoriteks Luke Hess, Kassem Mosse, Silent Servant, Ancient Methods - kui nimetada üksikuid. Lisaks sisukad artiklid elektroonilise muusika hetkeseisust ja ülevaated pidudest. mnmlssg säutsub ka pidurdamatult.
3. Soundcloud
Hea koht muusika jagamiseks ning inimeste plaadiostule meelitamiseks. Võib-olla leiab sealt ka piraatfaile, kuid muidu tõmbab see ligi üha rohkem artiste, kes oma helijuppe sinna riputavad. 2011. aasta kujuneb Soundcloud'ile kindlasti tegusaks ning loodetavasti leiavad sinna tee mitmed arhiivipalad, mitte ainuüksi uus muusika. Hea eeskuju võiks olla Metroplex, mis tegi kuuldavaks The Vision'i klassiku "Detroit: One Circle".

Ja muidugi on veel Ebay, Youtube, Residentadvisor, Little White Earbuds, kõik mõnusad plaatide veebipoed. Ja, last but not least, lehed nagu Planetaryfunk, Moth, Biit, Heliori, POPOP, Trash Can Dance - kui nimetada mõningaid.
In English>

2010 parim muusikameedia (offline): De:Bug

2010-12-08T22:46:00.000+02:00

Aeg hakata aastale joont alla tõmbama. Kõigepealt siis paberil kättesaadav muusikameedia. Ajakirjades pole võimalik kiirotsinguid teha ning nad võtavad kamba peale omajagu ruumi, kuid niimoodi vanamoeliselt on nad mõnusamad. Loomulikult on neil ka erineva sisukusega veebilehed.
1. De:Bug (Saksamaa)

Pulbitsevas Berliinis ilmuv De:Bug kajastab kõike, mis mahutub teemasse elektronische Lebensaspekte. Üllitis ei hõlma ainuüksi moodsat muusikat, vaid ka tehnoloogiat, e-vidinaid, meediat ja ühiskonda. Ürituste kalendrist leiab parimat, mida pakutakse Berliinis ja kaugemal. Elektroonilise maailma eri aspekte vaatlev kuukiri sisaldab suurt hulka muusikaarvustusi - kus hakkab silma, et Bleed'i iga teine plaadikriitika algab tõdemusega tja. Eri žanride ja alamžanride kajastamist De:Bug ei pelga, et vaid saaks lugejat harida. Paneb mõned saksa keelt õppima.
2. Wire (Ühendkuningriik)
Tõmbab lugeja muusikalise horisondi laiaks. Sealt leiab kõike Tuva kõrilaulu, Portugali eksperimentaalse müra või kaasaegse minimalistliku klassika kohta, lisaks veel üht-teist electronicast ja klubimuusikast. Mõned korrad aastas ajakirjaga ilmuv CD "Wire Tapper" võtab kokku, mis on jäänud Wire'i suurendusklaasi alla. Erakordsed autorid sügavalt intellektuaalse lähenemisega muusikale ja maailmale. Tõeline väärtajakirjandus, kohati küll raskepärane.
3. Groove (Saksamaa)

20 aastat ilmunud ajakiri Frankfurt am Mainist, legendaarse Frontpage'i kaasaegne, mis ikka veel püsib. Kujundus ja formaat muutub pidevalt ning muusika keskendub Sven Väthi, Richie Hawtini, DJ T ja paljude teiste DJde edetabelis leiduvale. Boonusena leiab kioskiversiooni vahelt kogumik-CD, kus näitavad oma oskusi sama numbri kangelased. Viimastel aastatel on Groove avaldanud köitvaid ülevaatelugusid ajaloost, teemadeks näiteks Tresor, Patrick Cowley, Ida-Saksa electronica, italo-disco ja palju muud. Ohtralt plaadiarvustusi.
In English>

Ancient Methods - Fifth Method (AM-5) - 10/10

2010-12-07T22:57:00.001+02:00

Jeeriko müürid vappuvad jälle, kui neid tabab Ancient Methodsi (AM) helirünnak. Projekti taga on kaks raskes turvises rüütlit, Baeks ja Trias, kes kappavad tumedama techno ja industriali radadel.
A1 käivitub toore ja energeetilise sündikäiguga, millest õhkub lausa reiviajastut. Keskosas tempo tasandub ning koos rütmimuutusega saame seejärel tunda AM'i diiselmootorina lõgisevat biiti. A-poole lõpetab viiesekundiline discosähvatus, mis mõjub pigem masteringi käigus toimunud äpardusena.
Marmorimustrilise vinüüli teisel poolel möirgavad sündid, tumeda müdistamise ja moondunud häälte saatel, meenutades mõningaid Subheadi plaate. B2 hoiab taset bassidega, mis panevad nõela proovile ning tunda on funkimat rütmi.
Tundub, et nüüdseks igavikku kadunud plaadifirmad Zhark ja Possible Records on annetanud AMile oma elundeid. Tulemuseks küborgite techno, kus tunda 90ndate alguse helisid, kuid ühtlasi ka kadunud aegu, mil mehed olid rauast ja laevad puust.
Alates 2007. aastast on AM avaldanud oma leibelil vaid viis plaati - see fakt räägib professionaalsusest ja kavaliteedist. AM-5 on seeria suurepärane jätk.
In English>

Bakey Ustl - E.P. 1 (Unthank 001) - 9/10

2010-12-05T22:05:00.000+02:00

Mis sa käpid seda neetud raadiot, kuuledsa? Lülita ükskord välja! Hiline õhtu üliõpilaskülas, kus õhukesed seinad ei pea kinni ühest toast kiirgavaid helisid. See pole raadio, see on üks professorite Theo P. ja Kenny D. õpilane, kes on teinud suuri edusamme deep house'i uuringutes.
Tulemus on nüüd kuulda: A-poole täitev "A Tender Places" on haarav ja liigsest puhastatud deep house, mis räägib eri tüüpi lihalikest tegevustest, all night long. Kui palast on kulunud kaks minutit 22 sekundit, muusika järsku katkeb, kuid peale paarisekundilist tühjust läheb edasi, lõpupoole kiireneva rütmiga.
Teisel poolel veab sügav groove veidi tavalisemat "Nose Candy't", enne kui kõik muutub loos "Heroin". Nimelt on B2 helikunst, kaleidoskoopilise lärmi ning üksteist jahtivate sample'itega. "Heroin" on nagu Iñárritu film ning suureks kontrastiks eelnenud ladusatele deep house'i lugudele.
Kummalise artistinime Bakey USTL taga on Timo Rohula, kes pärit Vändrast ning õpib audiovisuaalset kunsti Gerrit Rietveld Academie's Amsterdamis. "E.P. 1" on Bakey' debüütsingel ning enne on temalt olnud lugusid Umblu plaadifirma kahel kogumikul (viimati album "Kila Kola"). Vinge algus Moodymanni meenutava deep house'iga, rääkimata eksperimentaalsemast loost B-poolel - selliseid võiks rohkem olla.
In English>

Afrobeati tugiisik Tony Allen tuleb Tallinna

2010-12-02T15:08:00.000+02:00

Afrobeati ikooni ning elupõletaja Fẹla Aníkúlápó Kuti pikaajaline kaasvõitleja ning bändide trummimees Tony Allen annab 9. detsembril Tallinna Rock Cafés kontserdi. Täna on ta Gaboonis, homme Kongos, seega oleme vahvas seltskonnas. Kuti kõrval on Allen olnud Aafrika moodsa rütmimuusika suur mõjutaja. Samas on tänavu 70-aastaseks saanud härra sulandunud hästi kodumandri välisesse muusikaellu ning levitanud laialt afrohelisid.
Minu teadmised Alleni tegemistest on fragmentaarsed ja tegelikult piiratud ühe CDga, millest paar sõna enne kontserti. 2008. aastal ilmunud kogumikul "Lagos Shake: A Tony Allen Chop Up" (Honest Jon's Records) kohtusid paljud Alleni talenti austavad muusikud, kes tulid lagedale tema palade uusversioonide või remixidega.
Kahtlemata valitseb plaadil päikeseline atmosfäär, mis tõmbab rahva keskpõrandale kokku. Alleni juurte lähedal püsivad kollektiivid nagu Hypnotic Brass Ensemble, Wareika Hill Sounds ja veel mõned. Lisaks ehtsatele Lääne-Aafrika peorütmidele on kuulda sambat.
Detroidi elektroonikuid esindab Carl Craig jazz-house'iliku töötlusega palast "Kilode". Mark Ernestus lisas Basic Channeli stiilis dubi loole "Moyege" ning sama tegi Moritz von Oswald palaga "Ole", venitades selle 11minutiliseks dub technoks. Grime'i ja electro annuse saab Newham Generals'ilt.
Helge aga samas sügav plaat, mis teeb kummarduse Allenile ja afrobeati pärandile.
In English>

Newham Generals: "Tetsuya's Theme"
Source: www.juno.co.uk

Svreca - Obscur (Semantica 18) - 9/10

2010-12-01T19:45:00.000+02:00

100eksemplariline tiraaž ning käsitsi kujundatud ümbris on teisejärgulised argumendid, miks esmakohtumine Hispaania plaadifirmaga Semantica meelde jääb. EP autor on leibeli pealik Svreca, kel passi järgi nimeks Enrique Mena ning kes otsivad siit käredalt paukuvat technot, peavad koputama mõnele teisele uksele - kuigi plaadi teisel poolel kõlab karmimaid helisid, toimub see intelligentsel ja salapärasel moel.
Nimilugu "Obscur" on nagu roostekarva rabalaugaste kohal hõljuv udu, täis igavest tühjust. Õõnsale drone'ile järgneb "Utero", Regis'e remixina, mis on hapnikurikas ja müstiliste taustahäälega electronica. Meenutab varasemat Aphex Twini ning veelgi täpsemalt Marco Passarani albumit "22nd Century".
B-poolel pinge tõuseb: "Erosion" on rütmikas kummardus Torsten Pröfrocki projektile T++, kus aimata breakbeati ning tumedaid sünditorkeid. Ülejäänud B-poole kraam vajub klaustrofoobiasse ja hämar-hämarasse maa-auku, kus kumisevad "SS10" ja "AW09" - teine neist meenutab veidi Jeff Millsi SITS-seeriat ning on siin minu lemmik.
Lugude vahel pause ei ole (plaati pöörates tuleb muidugi vahe sisse...). Infolehelt saan teada, et Obscur on sünge identiteediga Rootsi rõivafirma, mille kaks kollektsiooni kannavad käesoleva plaadi kahe viimase looga sama nime.
Võttes kõrvale veel Exiumi võib öelda, et Svreca ja tema plaadifirma on järjekordne hea näide, kuidas hispaanlased praegu technomaailmas ruulivad, paras tükk innovatsiooni käib asja juurde.
In English>

Mark Ernestus Vs. Konono N° 1 - Masikulu Dub (CNG 2) - 10/10

2010-11-28T20:41:00.000+02:00

Congotronicsi plaadifirma avanumber oli päev ja päike, see kõlab nagu öö ja kuupaiste. Aafrika soojad rütmid on pistetud jahedamasse lahusesse ning tulemuseks tumedam meeleolu kui kataloogi esimesel plaadil. Hard Waxi ninamees Mark Ernestus on filtreerinud Kongo peidus olnud aarde Konono N° 1 originaalloo kaheks pulsseerivaks trummipalaks.
Psühhedeelsed häälitsused on kohal A-poole dub-versioonis, pöördel leiduv "Masikulu Rhythm" on pigistatud kuivade ja rütmikate loopide jadaks. Dubiga rüütatud technolik urin ning kopsivad rütmiinstrumendid loovad pildid kotkasilmsetest küttidest, keda üha rohkem ilmub troopilise vihmametsa varjust.
Kõla poolest on üllitise mõttekaaslasteks kindlasti T++ oma plaadiga "Wireless" ning Düsseldorfi artist Harmonious Thelonious. Panevad vere keema.
In English>

"Masikulu Dub"
Allikas: www.honestjons.com

Various - Sügis (TCD0102010) - 7/10

2010-11-26T15:40:00.000+02:00

Sügis varsti läbi ning ka "Sügis" mitmes kohas arvustatud, kuid jagan ka oma mõtteid Eesti muusikakogumiku kohta. Habemetüügaste ja needitud ihu sound esimesel kokku kolmest kogumikust, mis pühendatud uuele Eesti rokile ja muule mitteelektroonilisele muusikale. Esindatud on ka tumedamat rokki ja industriaali viljelev Forgotten Sunrise, kuid rõhuv enamus 22 loost on kitarripõhised.
Moodsad trubaduurid Orelipoiss ja Contra teevad poeetilise ja ropu avangu, mis sama pikk või lühike nagu sukelduja hingetõmme. Järgnevad 14 pala on täis müra ja raevukaid kitarre: horisondi ühes otsas on hullumeelne punk ning teises küpsem rokk. Kõrvu pani kikitama Highmachine ("Hookers From The Swamp") ning samuti äratasid huvi raskekaalulist drone'i kallavad Melmac ("The Storm") ja Talbot ("Pick-Up Lane").
Tolmunud Mesipuult väga lo-fi kidrarünnak ning vapustav laivibande Zahir üllatab väändunud kantrikäikudega loos "Bring Me The Head Of Gwyneth Paltrow (In Mind Condition)" - pealkiri saadab kindlasti tervitusi otsimootoritele. Popisähvatus tuleb Leslie Da Bass'ilt ("Trans"), kes on nagu valge vares ses lärmakas ja tõsises seltskonnas. "The End", esitajaks Sinine on raske rokiballaad, milles kerget Nightwishi hõngu. Kitarrid on arust ära valget müra pakkuvas Edasi loos "Black Christmas", mis annab uue sisu jõulumuusikale Eelpool mainitud Forgotten Sunrise remiksis sangarlikku Loitsu ("Tuleristsed") ja lõpetab kogumiku õrnakese looga "In Heaven (Lady In The Radiator Song)".
Rohkem eestikeelset laulu ja indstriaalhelisid oleks täitnud minu hinge suurema rõõmuga. Igal juhul aus ja otsekohene ülevaade vabariigi raskemast rokist. Nagu teate, kokku pani plaadi Trash, kelle ajaveebist leiate lugude nimekirja.
In English>

Bam Bam - Where Is Your Child (Tresor 10165) - 8/10

2010-11-25T12:10:00.000+02:00

Uus plaat, kuid pigem retro osakonnast, sest "Where Is Your Child" ilmus esmakordselt acid house'i õitsenguajal 1988. aastal. Tänu Tresorile nägi see pala nüüd uuesti ilmavalgust, boonusena DJ Rushi remix.
Autoriga samast linnast ehk Chicagost pärit DJ Rush näpib oma ulakate sõrmedega originaali, lisades metalsemat kõla ning lõppu lõigu akapellat särtsuvate hi-hat'ide saatel.
Nimiloo rammus bassikäik on tõeline klassika, kuid puruneva klaasi ning tihkuva tite hääl lahjendab üldmuljet. Bam Bami sõnum on, et vanemad, jälgige mis hämarate asjadega tegelevad teie võsud vabal ajal, kuid meeleheitlik soigumine where is your child? on liig. Teemat kas-sa-tead-mida-sinu-laps-teeb? on kasutatud ka teistes Chicago house'i palades, oskate kindlasti kommenteerida.
Lõpetuseks korralikult keriv acid house "Give It To Me", mis kinnitus Chris Westbrook'i oskustest. Itkeva beebita oleks see 10 punkti plaat.
In English>

Martyn - Remixes by Ben Klock / Illum Sphere (3024-007) - 10/10

2010-11-21T17:07:00.000+02:00

Te nutikad tüübid teate juba jaanuarist saadik, et tegu suurepärase asjaga. Aga parem hilja kui mitte kunagi: Martyni albumilt "Great Lengths" on võetud remiksimiseks kaks pala, millest esimene, "Is This Insanity?", on hullumeelselt lahe.
Alguses on nagu vaakum, kus ainsad kaaslased on kolksuvad ja kriiksuvad biidid, kuni lavale astub sugestiivse häälega Spaceape ning järgnev on tema päralt. Sõnaline võimekus on tal hämmastav ning kui keegi väidab, et Kosmoseahv teeb järele Faithlessi vokalisti Maxi Jazzi, ärge uskuge. Sõnaline osa annab Ben Klocki remixile õige hoo, sest muidu oleks tegu korraliku, kuid üsna tavapärase technolooga. Originaali parimad koostisained on nüüd kristalliseerunud töötluses, mis vabalt kandideerib aasta remixi tiitlile.
B-poolel pakub Illum Sphere's voogavat dubstep electronicat loos "Brilliant Orange", mis ka täitsa tore. Soovitan lisaks Martyni lugude teist remixide plaati, kus kaasa teevad Zomby ja Redshape.
In English>

Technot rahvale: Dave Clarke @Korter, Tallinn

2010-11-20T14:32:00.001+02:00

Tallinna klubivärvukestel ja -kotkastel oli eile, millest valida: Privés house-mees King Britt, Mutant Discol kinos Sõprus popiprints Leslie Da Bass ning kosmiline diskokuju Leo Young ning siis Korteris Dave Clarke, kelle juures maandusid kõik "tehhipead ja elektrohoorad", kui laenata Korteri veebilehe määratlust.
Veidi peale kella 23 oli töö alanud: puldis kohalik Anders Melts ehk DJ 4-Got-10. Forgotten Sunrise'i käilakuju setis oli selgelt kuulda tema EBMi ning masinahelide armastust. Ülesastumine oli energiat täis, kaldudes kohati electroclashi suunas (nt Christopher Justi "I'm A Disco Dancer").
Seejärel oli kord DJ MRDSi käes, kes segas (minimal) technot mitmete dub techno radadega, aga näiteks ka rahva huilgamise saatel I-F'i igihalja "Space Invaders Are Smoking Grass'iga". MRDSi seti lõpuosas hakkas eri vidinaid puldiga ühendama heledapäine naisterahvas, kes oli õhtu peaesineja heliinsener ja valmistas staarile lava ette.
Dave Clarke alustas kell 1.30 ning kohe jõhkra kõmakaga, tekitades nii terava kontrasti MRDSi dubilike lõpuhelidega. Nagu oleks sattunud hard techno seti kulminatsioonihetkele, entusiastlikule publikule ei antud mingit harjumisaega. Minu jaoks oli algus liiga äkiline, justkui Clarke oleks peljanud, et muidu ei mõisteta kohe, et ta on kõva techno mees.
DJde reisipagas on tänapäeval väga kõhn: ka Clarke'i "plaadikast" koosnes hõõguva õunakesega tähistatud notebookist - oli üllatav, et ta ei kasutanud vinüüli. Miksimine oli muidugi veatu ning pea ükski jupp ei olnud pikem kui 1-2 minutit. Ta töötles helimaterjali perfektselt ning energia ajas üle ääre.
Clarke'i esinemine oli karmim kui ootasin, kuigi peale tormilist starti ta pärast veidi leebus.Vahelduseks oli kuulda lõike Basic Channeli toodangust ning electrolikke passaaže. Sisse sattus vihjeid tema enda toodangule.
Oma ala meister on ta kahtlemata, tehniliselt kõrgtasemel ja kirega asja kallal.
In English>

Various - Tropical Discotheque EP (SOFR002) - 8/10

2010-11-16T13:53:00.000+02:00

Sofrito hoiab raudu tules: peale ülesoojendatud Aafrika klubifunki ("Soweto Disco") pressisid nad uue tiraaži EPst "Tropical Discotheque", mis esmakordselt ilmus 2008. Sama hoog ja emotsioon, mis tuttav Sofrito varasematelt plaatidelt. Artistid jäävad tundmatuks, kuid tegu nelja töötlusega puusa nõksutavatest tantsupaladest. Disko on laotanud oma tiivad üle A-poole, kust leiab kaks sarnast versiooni loost "African Disco Power", taustaks meesvokaal. B-poolel kõigepealt rahulikum, Kariibi hõnguga "Calypso Path", samas kui "Disco La Calle" kisub kosmiliseks ja ongi EP parim rida.
In English>

Uku Kuut - I Don't Have To Cry (UQ 001) - 10/10

2010-11-15T13:56:00.001+02:00

Heliori blogi teatas hiljuti, et Uku Kuudi plaat on väljas. Nüüd on see näppude vahel, plaadifirma Peoples Potential Unlimited (PPU) bossi Andrew Morgani saadetuna. Pimesi kuulates arvaks, et tegu väärika funki või souliga otse mõnest Ameerika metropolist nagu New York või Chicago. Aga ei, hoopis 1984. aastal Rootsis lindistatud kahe kodumaalt lahkunud eestlase, Uku ja tema ema Marju toodang.
A-poole "I Don't Have To Cry" on hubane sündifunk hingestatud vokaali ning törtsu vokooderiga, kusjuures sünditaust ei oleks võõrkeha breakdance'i lavalaudadel. Veelgi lahedam on B-poole jazz funki hõnguline instrumentaalpala "Vision Of Estonia", kuhu lisatud karget Põhjala meeleolu ning tunda väljamaal uut elu alustanud inimeste koduigatsust.
Marju Kuuti mäletan ähmaselt lapsepõlvest, kui ühel hetkel rahvas rääkis, et "poplaulja hüppas ära" - kodumaalt lahkumise täpsemad asjaolud jäid lapsele ebaselgeks. Nõukogude Eesti raadiost tema laulud muidugi kadusid. Samal ajal said ema ja poeg jätkata muusikalisi otsinguid läänes, et leida tõeline soul. Uku kirjeldab seitsemtollisel leiduvate palade sünnilugu oma blogis. Endiselt muusik ja produtsent, proovib ta lisaks siseneda viinamarjaveinide maailma Maarjamaalt pärit toodanguga.
Andrew Morganilt tore idee tuua need lood jälle päevavalgele. Nii mõnigi eestlane, mina kaasa arvatud, tajub paraku alles välismaa kaudu, kuivõrd tasemel US funki tegid Kuudid juba 80ndatel. Loodan, et plaadifirma PPU kataloogi ilmub vähemalt sissekanne UQ 002.
Euroopas levitab plaati Rush Hour, mille veebilehel on üllitis juba mitu päeva kõige suuremate soovituste nimekirjas, kõrvuti Derrick May Transmati minikogumikuga.
In English>

Omar S - These Complimentary Track'x (AOS432*16 RE-1) - 7/10

2010-11-14T22:35:00.000+02:00

Detroidi artist Omar-S on pesueht Motor City mees: vormib jõulisi träkke ning teenib samas ausalt palka autotööstuses, Ford Motor Company's. Tänavu on ta väga toimekas ning võimalik, et on tulnud uneajast tunde näpistada, et uute plaatidega õigel ajal valmis saada. Nüüd tuli tema koduleibelilt FXHE korraga kaks uut plaati: Roy Davis Jr'iga kahasse tehtud "All I Do" ning siis käesolev nelja palaga "These Complimentary Track'x".
Hiljuti sai ta valmis oma esimese acidiplaadi ning nüüd jätkab sealt, kus pooleli jäi: "Solely Supported" orienteerub ilmselgelt Chicago tulede järgi ja kõlab nagu Warehouse'i acid. "Under Jamaica" käivitab pöörased trummid ning on programmeeritud nagu ghetto träkid. Meloodiat ei lasta ligi ka B-poole avaloos "Columns", mis on kõige lähemal Omar-S'i "tavalisele" stiilile - pikalt kõlavad kuivad biidid ning urisevad sündid. Lõpetuseks sürpriis: "Boot Hill" on 78 sekundit disco souli, mis oleks justkui lindile püütud rannaliivale unustatud transistorraadiost.
Omar-S on Detroidi uue laine riivatu kutt ja väsimatult ta ka jätkab. Siiski ei kuulu antud üllitis päris tema tippsaavutuste hulka.

In English>

V i d e o: Kraftwerk - Pocket Calculator

2010-11-12T09:34:00.000+02:00

Kraftwerkil sobiks Eestis veel üks kontsert anda. "Pocket Calculatori" ajal hakkab rahvas lainetama, tõusevad käed, kus kollased eurokalkulaatorid - teate küll, nagu "Wind Of Change'i" videos välgumihklid.

Kassetid tulevad tagasi

2010-11-11T17:33:00.000+02:00

Mp3 ja FLACi levik on pannud uskuma, et digitaalne vorm on muusika tulevik. CDde müüjad topivad riiulitele üha uusi ja uusi ale-silte ning katkuvad kukkuvaid müüginumbreid vaadates juukseid. Laserplaat ongi kõige suurem kaotaja, sest vinüülitoodang ronib tasahilju ülespoole ning puhta analoogsoundi austajad saavad oma rõõmu.
Hea küll, e-muusika murrab kõvasti peale. Aga kus on trend, seal on ka antitrend - mis muutub seejärel ise trendiks. Mõne aja eest tekkis tunne, et uudisplaatide nimekirjadesse satub elektroonilise ja rokkmuusika üllitisi, mis välja antud ainult kassetiformaadis. Sageli väikeses tiraažis ning eripärase kujundusega.
Mulje on üks asi, aga kas on fakte? Donato Dozzy uue albumi jälgi ajades sattusin Seattle'is asuvale plaadifirmale Further Records. Nad on tänavu avaldanud kassett-EPsid artistidelt nagu Anders Ilar, Shemale, Public Safety jt. Värskeim uudis on, et Tangerine Dreami asutaja Conrad Schnitzleri lindistus "10.10.84" ilmus esklusiivselt ainult kassetil, leibeliks Mirror Tapes. Tekkinud on lausa spets leibeleid, nt laheda nimega Scotch Tapes.
Olen kaalunud kassett-deki ostmist, eelistatult USB väljundiga, et saaks oma vanu tolmunud asju digiformaati võtta. Aga selgub, et masinale oleks rakendust lausa uue muusika kuulamisel. Ega see kassetikvaliteet nii hull olnudki ning stiilist sõltuvalt võib lo-fi hästi mõjuda.
In English>

Various - Mukuba Special / Rubaczech (CNG 1) - 9/10

2010-11-10T23:26:00.000+02:00

"Rubaczech" kõlab nagu Tšehhi hokimängija perenimi, kuid selle loo juured on hoopis mujal - maadel, kust inimkond oma teekonda alustas. "Rubaczech'i" autor on Kongo kollektiiv Konono N° 1, mis segas rahva- ja elektripille isegi vanade autojuppide esiletoodava heliga.
Konono N° 1 püsis tundmatuses kuni 2004. aastani, mil Crammedi all ilmus LP "Congotronics". See sai tänavu järje samanimelise kopsaka kogumikuga, kus esineb mitmeid selle riigi artiste, kes kõnnivad pärismaalaste folgi ning electronicat ühendaval kitsal rannaribal.
Nüüd on plaadi B-poole pala kallal käinud Nonplace Urban Field'i mees Burnt Friedman, kes on suures osas säilitanud originaali pehme electronica kujundid. A-poolelt leiab vetruvaid rütmikäike ning sooja südamega hääli: Shackleton on võtnud ette loo "Mukuba Special", mille taga üks teine Aafrika punt - Kasai Allstars. Kompositsiooni juured on tugevalt Musta mandri rütmipärandis, kuid samas on temas päikeselist pehmust. Pala teine pool kisub psühhimaks segipõimunud kaootiliste häälte ning salvavate trummielementidega.
Mõlemad pooled kõlavad kui rehitsetud dubstep ning on tugevaks avalöögiks uuele plaadifirmale, mis nimest lähtuvalt juurutab uut stiilimääratlust congotronics. Selle muusika nimetamine tribaliks oleks liiga labane ning isegi eksitav. Tore helisild Aafrika ja Euroopa vahel.
In English>

R e t r o: Dave Clarke - Archive One (Deconstruction - 1996)

2010-11-05T15:42:00.000+02:00

Tallinnas on tulpadel näha puna-musti plakateid, mis kuulutavad, et Dave Clarke saabub Tallinnasse 19. novembril, et DJtada klubis Korter. Hea ajend, et panna kokku mõned mõtted ja emotsioonid, mis temaga seonduvad.
Pean tõdema, et viimastel aastatel pole tema tegemised mulle erilist huvi pakkunud. Kuulsin teda esimest korda Itaalia leibeli ACV kassettkogumikult "Alternative Current", kus ta lajatas toorelt paladega "Winter" and "Autumn". Vahetum kontakt oli 16 aasta eest novembris, mil ta ladus plaate Helsingis toimunud Weekenderi reivi eelõhtul klubis Berlin. See oli unustamatu kogemus - üsna väike ja rahvast pungil ruum oli täis valatud puhast betooni - karmi acid technot - ning detsibelle rohkem, kui kanda jõudsid. Kena pikas kleidis tüdruk tantsis laual ning higi tilkus laest. Läks mitu tundi, enne kui siseelundid jälle oma tavapärase koha leidsid.
Muusikamaastikule on Clarke kõige sügavamad jalajäljed jätnud EP-triloogiaga "Red" ning albumiga "Archive One". Viimase võtsin peale pikemat pausi jälle kapist ja lasin nõela alt läbi, taasavastades igihaljaid saunde.
"Archive One" on muusikaliselt erinäoline kooslus: alguses peaaegu sümfooniline "Rhapsody in Red", siis Clarke'i kaubamärgiks kujunenud backspinidega pikitud "Protective Custody" ja "Wisdom To The Wise". Karmimalt poolelt "Storm" ja kõmisev "Thunder". "No One's Driving" on hip-hopi instrumentaalpõhi, üks minu lemmikuid sel plaadid ning lõpetuseks "Splendour" - üks kerge pingega õõtsuv pala, vokaaliga Laura-Jane'ilt. Ilmselge klassika.
In English>
http://www.krtr.ee
http://www.daveclarke.com

"Thunder"
Allikas: www.juno.co.uk

Svjata Vatra ja Hortus Musicus Londonis

2010-11-04T10:47:00.002+02:00

Ajakirja Wire novembrinumbrit lehitsedes jäi silma kuulutus Londonis toimuvast muusikafestivalist LIFEM. Selle raames teeb juba homme oma etteaste Ukraina-Eesti power-folk kollektiiv Svjata Vatra ning pühapäeval esineb St Etheldreda kirikus Hortus Musicus. Kumbki pole varem UKs üles astunud ning meie vanamuusikaansambli esinemine on seotud Arvo Pärdi ja Giya Kancheli 75. sünnipäevaga. Tore on näha, et festivali toetajate hulgas on Eesti suursaatkond Londonis. Arvata on, et Wire kirjutab järgmises numbris ka mõned read kontserdimuljetest.
http://www.lifem.org.uk/

R e t r o: Genetic Waste Remixes (Delirium Red 06 - 1995)

2010-11-02T19:39:00.000+02:00

Halloween tõi jälle esile veidraid olevusi ning Tallinna tänavatele on tekkinud zombieplakatid. Kollide ja kolpade teema on olnud kõvasti meeltmööda hardcore'i seltskonnale ning "Genetic Waste" on üks järjekordne saavutus selles liikumises. Karmid, kuid hästi säilinud saundid aastast 1995.
Originaalpala on sünge ja tõtlik kõmakas, kuid parim on B-poole remix, mille taga Genetic Waste ise ning DJ Delirium - äge ja hüpnotiseeriv hardcore, see kuhu sämplitud fraas "infinity". Tõeliselt elav ja liikuv lugu vahelduvate biitide ning liigse monotoonsuseta.
Lenny Dee ja Wavelan panustavad kahe remixiga ning olen endiselt arvamusel, et Lenny jõupingutused ei veena. Liiga lärmakas ja tuim tagumine - ka siin päris sisutühi. Lõpetuseks vilisev acidireis - Disintegrator ja "Acid Storm".
In English>

Madteo - Sinister Ministers (Meakusma 002x) - 8/10

2010-10-31T20:36:00.000+02:00

Eelmisel südatalvel ilmunud plaadi muusika on nagu kõrbeviirastus. Mõtled, et astud paar sammu ja haarad sellest kinni. Aga ei, lipsab eest, ei anna kätte. See ongi Madteo stiil: lihtsaid lahendusi ei ole.
Kasvõi rütmitihedus, millega pole liialdatud: "Made Off" ongi mitmes netipoes keeratud 45 peale ning ärritavalt aeglase biidiga on ka "Sheepdipping" - põhjust pitchinupuga mängimiseks on küll ja küll.
Viies palas valitseb sügav ja tumedakõlaline electronica, kus A-poole tõsiste inimhäälte najal tekib akadeemiline tunne - nagu oleks sattunud sarvraamidega psühholoogiaprofessori loengule. Leidub kerget melanhooliat ("Delphic Sophistic"), aga minu valik on hakitud bassiga ja pinges "Deliverance", mis põgusalt meenutab dub technot....mnjah, tõesti põgusalt. "Do What U Do" on hip-hopi näo ja teoga lõpupala, kus abiks MC Sensational.
Eelkuulamisel netis jättis väga hea mulje, kuid grammofoni tuli käiata mitu korda, et jõuda selgusele, et "Sinister Ministers" on päris hea plaat, vaatamata mõnedele kulunud käikudele.
Belgia Meakusma plaadifirmal tasub silma peal hoida: kogumik "Rüts" oli tõhus avalöök, järgnes mh Terrence Dixon ning viimati discosse kalduv [sic!].
In English>
Madteo "Deliverance"

Tresorilt uut vana

2010-10-29T22:53:00.000+03:00

Tresori vabrikuaknad säravad jälle ning plaadipressid undavad. Leibeli uudistoodangut on viimastel aastatel vähe kuulda, kuid niivõrd soliidse kataloogiga võib vabalt vanu asju üles soojendada.
Ette on võetud tõsised klassikud Detroidist, nagu näiteks Jeff Mills, kellelt taasavaldatud mõlemad "Waveform Transmissionid" pluss veel rida singleid, ja Robert Hood ("Internal Empire). Drexciya, kelle plaatide taga ilutseb netipoodides krooniliselt out of stock, on esindatud kahe albumiga. Kuulasin just täna "Neptune's Lairi", mis on ilus ja sügav electro.
Bam Bami "Where Is Your Child" on suurepärane acid house Chicagost ning techno puhast jõudu näitab Joey Beltrami album "Places". Lisaks veel Matthew Herbert, Surgeon, Neil Landstrumm jt.

Vahatöötlus Berliinis, Kariibi mere roogadega

2010-10-28T14:59:00.002+03:00

Olen elanud teadmises, et Tallinnast on otselend Berliini. Aga võta näpust, tänase seisuga ei ole. Kes aga peaks sattuma iga kuu viimasel pühapäeval Saksamaa pealinna, siis dubiliku techno ja muude sügavamate saundide fännile sobib Kreuzbergi linnaosas toimuv pidu Wax Treatment.
Kohal Kariibi mere köök, aga lisaks (või eelkõige) artistid ja DJd Hard Waxi sõpruskonnast. DJ Pete ja Mark Ernestus on sagedased külalised; sel pühapäeval on laval ka näiteks Shackleton. 31. oktoobril hakkab kehtima talveaeg, mis annab pidutsejatele ühe tunni "lisaks".
Kes kohale ei jõua, saab mõnu ürituse veebilehel rippuvatest podcastidest, mida olen järjekindlalt alla rebinud. Sügav-sügav ehk diip-diip.
http://waxtreatment.de/

R e t r o: C-Tank - Nightmares Are Reality (Overdrive 030-12 - 1993)

2010-10-25T15:53:00.000+03:00

C-Tanki läbikuulamine on osa viharavist. Nii nagu "Clockwork Orange'i" vägivaldset Alexit prooviti tervendada, sundides teda filmijõhkrusi vaatama. See 1993. aasta plaat võib aidata pingeid võita, kuid pärast on läbivasardatud karbonaadi tunne.
Parim on nimilugu, mis algab kurjakuulutavalt uluva tuule ning lahingumüraga, mattudes peagi brutaalse kickdrumi alla. Lapsikud sample'id õudusfilmist Evil Dead on üleliigsed, kuid muidu, anna aga minna.
"House Hallucination" ristab omal moel house'ilikku groove'i ning hardcore'i - kes julgeb, see proovib. Omajagu on tuima tagumist ("Air Bounce", "The Rave Zone"), kuid tigedalt urisev "Tank Trip" näitab plaadi kompromissitust ning "Montonicus" lõikab sisse acidit. "Biolunch" paneb mõtlema, et grammofoni pitch control võiks veel rohkem miinustesse ulatuda.
Overdrive oli 90ndate esimesel poolel Saksa raskema techno suurvabrik, mille toodang kõikus primitiivsest toksimisest monumentaalsemate ettevõtmisteni - seda esimest oli küll rohkem. Oma üllatuseks avastasin, et Andy Düx hoiab labelit endiselt püsti - seega juba üle 20 aasta.
In English>

R e t r o: DJ Sneak - Blue Funk II (Relief 722 - 1995)

2010-10-19T17:53:00.000+03:00

Rongiga on mõnus sõita, arvas DJ Sneak ning pühendas 1995. aastal "Blue Funk" seeria plaadi raudse tee sõpradele. Härra Sosa ei liikle suslaga, mis turistidele Šveitsi mägimaastikke näitab, vaid hobujõududest pakatava Kesk-Lääne kaubarongiga. Plaadi ilmumise järel ütles autor, et sai inspiratsiooni Farley "Jackmaster" Funkilt, kes põimis acapella rongimüra oma DJ-mixidesse Chicago raadios.
Technolik "Runaway Train" on ülevoolavalt perkussiivne ja tulistab nagu automaadist. Lemmik on "Purple Haze" - monotoonne, jõulise rütmi ja trummielementidega pala, mis teeb ehtsat rongi häält. See on kõige lähemal Chicago 90ndate keskpaiga hullukstegevalt minimalistlikule, aga samas karmile soundile. Tüütu huilgamisega "Jumpin' Jacks" kõlab booty-house'i moodi ning valiku viimane - "Last Stop - All Aboard" - teeb kerge sammu deep house'i poole.
DJ Sneak on olnud kõrgelt tasustatud külaline lugematutel jetsetist kubisevatel pidudel, kus voolab Krug ja Mumm. Kuid 90ndate keskel oli ta üks neist vihastest Chicago produtsentidest, kes tantsupõranda leegitsema panid. Paraku andis juba "U Can't Hide It From Your Bud" selgelt märku, et toimub muutus ja mitte paremuse poole.
Plaadi avaldanud Relief Records on särav peatükk Chicago house'i arengus ja traditsioonide elushoidmises, kuid see on omaette teema.
In English>

DJ Sneak "Purple Haze"

Black Cow - Mojito / Toni The Lefty (Black Cow 003) - 7/10

2010-10-15T14:04:00.000+03:00

Zootehnikas Black Cow kodus ei ole: etiketil olev sarviline elukas on kuraasikas pull, mitte lehm. Aga see möödaminnes, sest muusikaprojektina on "Must Lehm" asine. Stiili poolest liigitub Jaapani päritolu seitsmetolline kategooriasse soul funk, mille pooled on väga erinevad.
Rohkem funk on laisalt mulksuv rütmiharjutus "Mojito" oma vihisevate süntide ning vokaaliribadega. Soulikas ja ladina meeleolus "Toni The Lefty" manab silme ette kikilipsudes vokaalrühma ning läikivad pasunad Acapulcos. Formaadist tingituna lühikesed, aga sümpaatsed lood.
In English>

Black Cow "Mojito"
Allikas: www.lighthouserecords.jp

Marco Bernardi - Ist Das (Dirty Planet 003) - 10/10

2010-10-13T19:11:00.002+03:00

Nüüd hoidke kinni, läheb sõiduks. Kõigepealt "I Feel The Lies", mis viib ajamasinaga acid house'i aastatesse. Mulisev ja matsuv, 80ndate Chicago parimate kaanonite järgi konstrueeritud pala, kus sõnu seab Keith Tucker vanast electro koolist. Vinge, Aux 88 ninamees täiesti uues rollis.
Järgneb Exiumi remiks teemal "Giro", mis on minu meelest 2010. aasta parim technolugu. Millsilikult kõlisev ja tumedalt müdisev 4/4 arranžeering on erakordselt hea. Minu esimene kokkupuude oli Exiumiga 2006. aastal, mil neil tuli välja "Unemotional" - kes pole veel hispaanlasi veel avastanud, on aeg.
"Msry" on jälle teisest puust: kergelt lohakas, kuid eelmistest lugudest mahedam akordide ja keelte harmoonia. Põhi on technolik, millel serpentiinidena lendavad groove'id. Ilus ja jõuline. "Giro" originaalversioon on kosmiline electro, kus sündid lõõritavad täies ilus ning robotihääl räägib oma lugu. Intensiivne lõppakord.
Plaat on nii mitmepalgeline, et kõlab nagu kogumik. Glasgow mees on võtnud küll kampa Tuckeri ja Exiumi, kuid lõppude lõpuks on see ikka tema looming. Sekundikski ei hakka igav, suurepärane!
Marco Bernardi - Giro (Exium remix)

Delta Funktionen - Setup One: Decorum (Ann Aimee 11) - 8/10

2010-10-11T09:45:00.002+03:00

Plaadifirma Delsin kontoriukse kõrval võiks olla messingist silt "Detroidi konsulaat Amsterdamis". Ann Aimee on Delsini tütar, mis idee järgi pühendunud intellektuaalsemale toodangule ning jagab "emaettevõtte" väärtusi.
Delta Funktioneni uusim kaldub tantsupõranda suunas ja pole sugugi mitte mõtlikeks hetkedeks. Detroidist innustust saanud metalse dubiga lood panevad bassimembraanid värisema. Alustuseks nagu deep techno käsiraamatu järgi tehtud toekas "Abundance", mille kaksikvend "One's Space" avab B-poole.
Ägedaim tükk on "Please Identify", mis sobitub totaalse jälgimise ajajärku, biomeetriliste passide ning valvekaamerate maailma. See ronib uurivalt kuulmekäikudesse ning silmaiirisesse. Tumedalt kõmisev rutakam pala, millele teravust lisavad happelised saundid.
B2 ehk "Erosion" viib mõtted Torsten Pröfrocki samanimelisele projektile Chain Reactioni all ning see ongi plaadi kõige kasinam pala - ambient, mis uluva sügistuulena lennutab puudelt rebitud kirjuid lehti.
Korralik plaat, mis on nagu Toyota - mugav ja moodne, kuid täielikust naudingust jääb paar kriipsu puudu.
In English>

Delta Funktionen "Please Identify"
(Allikas: www.delsin.org)

QRQKIFXO

Aaron-Carl (1973-2010)

2010-10-05T16:58:00.000+03:00

Septembri lõpus võttis lümfivähk 37-aastase Detroidi produtsendi Aaron-Carli. Karm diagnoos pandi talle vaevalt nädal enne lõplikku teeleasumist. Eelkõige sai Aaron-Carl tuntuks deep house'i viljelejana, avaldades Underground Resistance'i alamleibelil Soul City ning luues hiljem isikliku platvormi Wallshaker Music. Aga ta jõudis ka Metroplexi all ilmutada electroplaadi "Down", millest allpool üks variatsioon. Rahu talle.
In English>
Aaron-Carl: Down (Resurrected Vocal)

R e t r o: Acid-Pin-Ups I (JJ 005 - 1994)

2010-09-30T22:56:00.001+03:00

Palju näinud ja käinud Thomas P. Heckmann varjus nime Acid Pin-Ups taha ning piilus masinakuhila tagant tüdrukuid, olles igaühele neist viiest programmeerinud rämeda serenaadi. Deformeerunud soundiga jäme acidiplaat, mis paraku takerdus liigsesse üritamisse.
"Betty 101" ja "Heather 202" avavad mängu, kuid paremast otsast on A-poole lõpetav "Marilyn 404", mis lihtsalt sõidab julmalt üle. Pöördel olev "Cathleen 909" pressib end electro külje alla ning "Ivonne 808" teeb samuti samme acid hopi poole.
JJ oli Frankfurdi leibel, mis hoidis soliidset distantsi samal ajal Saksamaal laineid löönud hard trance'iga. Acidimärgi esimene artist oli Uwe Schmidt ehk Mike McCoy (ehk Senor Coconut :-), kelle käsitlused teemal "Azid Ramcash" olid menukad.
In English>

Surgeon - Fabric 53 (fabric105) - 8/10

2010-09-30T16:43:00.000+03:00

Vabalt veebis rippuvate podcastide ajastul on DJ-mixi ostmine, eriti veel CDna, täielik veidrus. Välja arvatud juhul, kui nii sisu kui ka vorm elamusi pakuvad.
See plekk-karpi kängitsetud laserketas kuulub seeriasse, mille käivitas Londonis pesitsev klubi Fabric 2001. aastal. Seekordne külaline on Birminghami technoäss Surgeon, kes alustab Tokio metroost püütud helidega. Järgneb tõsine õmblustöö, kus tükike trumme siit, tükike loope sealt, nii et palade piirid jäävad kohati häguseks. Rohkem helitöötlus kui mix ja sisuliselt kooskõlas metalse vormiga.
Plaat on nagu sügisene Eesti ilm, vahelduv. Mehelt endalt on mitu lugu ("Klonk" on hea) ning hoogsama techno vallast on esindatud Luke Slater, Ritzi Lee, Robert Hood jt. Marco Bernardi ("Giro"), mida remiksinud Hispaania duo Exium, tekitab lennutuju. Bassi-dubstepi ning UK garage'i fraktsioonist jäävad kõrva Scuba, Instra:mental, Starkey. Pastelsemad toonid vahelduvad tumedamatega - näiteks Ruskin ja Broom ("Hostage") ning inkvisiitorlik Ancient Methods keeravad tõsisemalt kruvisid. Russ Gabriel ("El Juan") pakub helge, kerge latino-hõnguga detroidiliku pala ning DJ Overdose ("What") ökoloogiliselt kontrollitud electrot.
Tubli popurrii, kuid veelgi parem elamuse annab Surgeoni kevadine Wax Treatmenti podcast.
In English>

Pood: Sister Ray Londonis

2010-09-26T15:48:00.000+03:00

Berwick Street on paarisajameetrine tänav Sohos, mis ristub inimestest ja kaubamärkidest ummistunud Oxford Streetiga. Oma Londoni plaadiostud olen pea alati teinud Berwickil, mis aastatega on kandnud kaotusi nii vinüülibutiikide kui ka muhedate raamatupoodide vallas.
Sister Ray on elus ning üle läve astudes paistis kõik endine. Ohtralt vinüülikaste, samuti külluslikult CDsid, lisaks ajakirju jne. Parasjagu tegi üks võttegrupp intervjuud muusikast-aegadest-inimestest vanema härrasmehega, kelle kohta saan vaid öelda, et kindlasti ei olnud see John Peel, kes paraku on meie hulgast juba lahkunud.
Kui on aega, siis üht-teist põnevat Sis'ist kindlasti leiab. Vaatasin kõigepealt uute plaatide valikut, kuid netimüügi ajastul on uudisterubriigis sobramine palju oma võlust kaotanud. Kui just mõne harulduse peale ei satu. Seejärel second-hand, mis techno vallas andis tunnistust, et iga päeva sadu külastajaid ligi tõmbav Londoni pood ei saa eriline kullaauk olla. Paar Labworksi ning Hawtini Hardphunk jäid näppu; lisaks veel Surgeoni värske mix-CD.
Poe miinuseks on mujalgi Londonis ette tulnud süsteem, et vinüülide ümbrised on tühjad (CDdel nähtavasti ka) ning kuulamiseks tuleb letist küsida plaat. Aga müüjad on asjatundlikud ning soovitud kraam laekus tagantruumist kiiresti.
Rohkem seekord Berwickil uudistada ei jõudnud, aga ehk on seal mõni plaadipood veel alles.

Edge Of Motion Feat. Ronin - Back On Track EP (Djax-Up-Beats 378)

2010-09-22T10:23:00.000+03:00

N. võpatas üles, taskulambi valguskiir pimestas ta uneseguseid silmi. "Edge of Motion?" röögatas kuju valguse varjust. N. ei mõelnud sekunditki: "Set Up 707!" Tuli kustus.
Jah, see une pealt tuntav Edge of Motioni pala näitas teed 90ndate alguses. Nüüd sattus kätte aastanumbrit 2005 kandev plaat, kus kampa löönud Ronin ehk Dave Ellesmere. Kohtumine kulgeb pingelises, aga konstruktiivses õhkkonnas.
A-poolel pakub "Break Da Roof" tavapärast schranzi, mis eksiks märkamatult Chris Liebingi viie aasta tagustesse DJ-settidesse. "3 Da Hardway" ei ole nii tormakas, kuid kraapsab valusalt liivapaberiga ja kostitab acidi ulgumisega. Betoonpõrand peab vastu, parketi osas garantiid ei anna. Päris tõhus on ka "Yeah Baby" oma tigeda acid technoga maskuliinsete röögatuste saatel ning "Inattack" paneb jõulise punkti.
Nähtavasti jäi see Edge of Motioni üheks viimaseks plaadiks, mis ongi rohkem retro, kui et midagi uut. Au meie kangelastele.
In English>

R e t r o: Surgeon Meets Vice - Creep EP (Ideal Trax 7/1997)

2010-09-17T11:14:00.001+03:00

Kui Jay Denham ning Anthony Child kohtuvad, kas siis laastud lendavad? Mitte ilmtingimata, sest kaks technomeistrit peavad siin vaoshoitud dialoogi. Nimilugu kulgeb nagu kiigel, kuljuste helinal ja aeglaselt õõtsudes. "Creeper" jätkab samas, veidi tontlikus vaimus. Stuudiost läbi astunud sõber D-Knox jättis endast soniva vokaalijälje, mis sobitub hästi loo uduse atmosfääriga. B-poole "The Point" on kraadi võrra kangem, mis pööritab-keerutab metalsemas ja techno kaanonitele paremini vastavas meeleolus. Teistmoodi ning paganama hea technoplaat aastast 1997.
Surgeon on tegija, kes tutvustamist ei vaja ning soovitan hankida tema hiljuti ilmunud Fabric-sarja mix-plaadi, mis seob klassikalisi kõvemaid noote uuemate dubilike soundidega. Vice'i puhul pean tunnistama, et näiteks Black Nationi all ilmunud asjad väga ei erutanud ning käesolev ongi parim näide tema võimekusest
In English>

---Surgeon Meets Vice "Creep"
Source: www.juno.co.uk

R e t r o: Peter Schilling - Major Tom (WEA 24.9927-0)

2010-09-16T22:32:00.001+03:00

80ndate alguses lõi Saksamaal sõna otseses mõttes laineid Neue Deutsche Welle ehk teutooni vaste brittide new wave'ile. Deutsch-Amerikanische Freundschaft (DAF) oli selle voolu kõige pesuehtsam esindaja. Kuid NDW muutus pärastpoole laiatarbemuusikaks, tuues esile Nena, Falco ja teised edetabelihaid.
NDWga seostatakse ka 1982. aastal kirkalt orbiidile tõusnud Peter Schillingit, kelle David Bowiest inspireeritud "Major Tom (Völlig Losgelöst)" äratab keskikka jõudnud sakslastes sooje noorusmälestusi. Refrääniosa meloodia nakkab koheselt ning on leidnud hiljem korduvat taaskasutust. 12-tollisel versioonil on hittlugu venitatud toredalt viieminutiliseks. B-poolel olev reibas kitarripop "...Dann Trügt Der Schein" jutustab, kuidas mulje võib olla petlik.
Schilling jäi paljuski ühe-hiti imeks, kuigi avaldas pärastpoole veel mitu plaati. Nüüd, 2010. aasta sügisel tuli ta lagedale uue albumiga ning võtab ette kontserttuuri. Mis seletab ka "Major Tomi" jõulist naasmist Saksa kohalikesse raadiojaamadesse.
In English>

Stingray 313 - Sphere Of Influence/Sentiment [NakedLunch 006] - 9/10

2010-09-14T22:50:00.001+03:00

Meri on, meri jääb... Ookeanifauna metafooridest siin ei pääse. "Sphere Of Influence" on meduus, mis hõljub rahulikult Kariibi mere troopilises vees. Soe ja isegi melanhoolne electro, milles piisakesi acidit ning vaatamata oma pehmusele mõjub sügavalt ja futuristlikult
Aasta üks tipplugu on "Sentiment" - nagu äkilise loomuga astelrai, kes muu, mille kõrvetavad electroimpulsid on täis kõrgepinget. Jõuliste biitide turmtuld leevendab sissesämplitud karedahäälne sõnum I love you ning ehtsalt helisevad sündid. Veidi kaeblik, kuid hingestatud ja samas karm tükk. Sobib neile, kes kannavad ähvardavat musta ning maske, kuid tõstavad pesast kukkunud linnupoja sinna tagasi.
Mask käib Sherard Ingramiga kokku: Drexciya DJna tuntud artist armastab oma identiteeti peita, nii nagu seda tegi müstiline varalahkunud James Stinson, kelle kaugeks järelehüüdeks "Sentiment" sobib. Mitmekesisema kogemuse saamiseks tasub pitchiga mängida. Kuulan seda ikka ja jälle.
In English>

Various - Groove 126/CD35 - 6/10

2010-09-10T21:59:00.001+03:00

Ajakirja Groove kioskiversiooniga käib kaasas CD, mis tutvustab kaanepoiste ja -tüdrukute värskemaid plaate. Tänavuses sügisnumbris esindatud leibelid on enamjaolt vanad tuttavad: Kompakt, Border Community, Dial, Ovum jne. Ajalukku minevaid palasid siin ei ole, kuid mõned leiud on päris huvitavad - muusika kõrval, mida oleme juba tuhandeid kordi kuulnud.
Algus on kuraasikas: Kölni big band Cologne Tape on esindatud suurepärase singli "Render" avalooga. Hea tükk ka Prantsuse leibelilt Circus Company - dOPilt funky, okestrilikult kõlava pala helipilt meenutab Noze'i kunagist debüüti sama märgi all ja androgüünne vokaalpartii on justkui segu Seth Troxlerist ja Nina Simone'ist.
Ägeda technominevikuga Oliver Ho toob Raudive'i nime all loo, mis algab nagu lõõgastushetkedeks sobiv sulgkerge trummiosaga pehmelt gruuviv minimal-lugu, kuid siis ilmutab end intensiivsem rütmiosa koos kerge klaveriga. John Robertsi kriuksuv "Porcelain" esindab minimali artistide järgmist lainet vahelduva rütmi ning loomingulise helikäsitlusega. Gonzales klimberdab klaverit ja kõdistab sünti Pariisi baroksete fassaadide taha peitunud burleskide vaimus, pakkudes plaadi lõpetuseks toreda ülllatuse.
Ülejäänu on ja ei ole ka: Superpitcher ei pääse (endiselt) välja elektrohõngulisest pop house'ist, CPU esitab vokooderi embuses dubstepi ja Luke Abbott teeb indie vaimus arvutimuusikat. Shedi "No Way" külvab kamaluga akorde, kuid tema laialt kiidetud uus album ei veena.
Ülejäänu eest hoolitsevad Rekidsi artist Mr G, saates sõnumit darkness is calling me, siis veel Shlomi Aber, ukrainlane Vakula ja Tensnake - kõik rohkem-vähem house'i vaimus. Valgete tenniste ja triigitud T-särgi fraktsiooni esindab Bon Homme Taanist - Laid Backi meenutava vokaaliosa ning kummardusega Ray Banile.
Real Playeri rahvas saab helijuppe kuulata siit.
In English>

Hauntologists - EP 3 - 8/10

2010-09-09T11:48:00.001+03:00

Filosoof Derrida mõtles välja mõiste hauntoloogia, mida muusikas on laiendatud leibelite Mordant Music ja Ghost Box toodangule. Nimest tulenevalt on see tontidega seotud teema, kuid käesolev 12-tolline ängifilmi heliribaks kindlasti ei sobitu. Jay Aherni ja Stefan Schneideri poolt Berliinis käima lükatud Hauntologistsi seriaal on jõudnud kolmanda osani, mis pakub varasemast tuttavat täidlast, rahulikult kulgevat technot ja house'i piirimail võbelevat heliloomingut tumedas ja sügavas võtmes.
A-poolel on hoolega nuppe keeratud ja efektidega mängitud, mis kokku loob väga küllusliku ja sügava helipildi. B1 on sama salapärane, vaid lasermõõkade terad helklevad tumedatel seintel. Lugu võiks panna remiksijaküüned sügelema artistidel nagu Sleeparchive, T++ või Mika Vainio. Siiski on kaks esimest pala üsna tavapärased ning kahvatuvad pinget loova B2 kõrval, mis tuleb hi-hatide saatel jõuliselt marsitaktis peale. Vana kooli pumpava, kuid samas vaoshoitud techno kõrval on siin helisevamat groove'i, kuid meeleolu on ärev ning hektiline.
Josh Wink kiitis kunagi Groove'i intervjuus sarja esimest plaati ning olen rahul ka teise väljalaskega. Uusima üllitise tipphetk on seega B2, kuid ülejäänu eelmistest osadest kahvatum. Rääkimata Cheap And Deepi all ilmunust.
In English>

TV Victor - GRV Vol. 1 (NSP 08) - 9/10

2010-09-02T10:10:00.000+03:00

Repetitio est mater studiorum, kordamine on tarkuse ema. Esimene harjutus vältab 10 minutit 46 sekundit, "130509" selle nimi. Aluspõhjaks on tuim, isegi liiga tuim loop, mis kulgeb nagu D***celli jänes, kuid pehmest ja karvasest kogemusest on asi kaugel. Tegu on enesekindla steriilse technoga, mis ei torma, ei kiirusta, vaid laob majesteetlikult tumedaid biite üksteise järele. Näpuotsaga on lisatud dubi, aga Basic Channelil või Chain Reactionil avaldatuga on sarnasus kauge.
Jõulisem on B-poole avalugu "010709", mis manab esile ähvardavad tumedad pilved ja kõuemürina. Mühisev ja müdistav, minimalistlikum pala hämaratest sfääridest. Plaadifirma Non Standard Productions uudistoote lõpetuseks kõlab ambientlik helikollaaž, kus TV Victor annab voli eksperimentaalsetele tungidele. "100609" laseb kõmiseda timukatrummil ja tuntavalt urgitseb universumi soppidest esiletiritud müra.
Udo Heitfeld tuleb Hardwaxi lähikonnast ning on TV Victori nime all avaldanud Tresoril mitu plaati. Tema CVs on ka tormakamat technot pakkunud Gagarin Kongress, mis, Joey Beltrami poolt remiksituna, leidub hiljuti tutvustatud 90ndate kogumikul.
"GRV Vol. 1" on soliidne teos, kus kaasaegne techno näitab oma veidi elitaarset nägu. Esimese pala juures on olnud sõbralikult toeks Tobias Freund, kelle andekad näpud abistasid Margaret Dygast "Frankly" juures.
Nii kujundus kui ka A-poole esimesed taktid ütlevad ära, mida oodata, aga midagi sellist oligi vaja.
In English>

---TV Victor "130509"---
Allikas: www.juno.co.uk

Various - Soweto Disco (Sofrito Super Singles 001) - 8/10

2010-08-31T23:18:00.000+03:00

Äsjased jalgpalliheitlused panid muu maailma arvama, et vuvuzela on ainus pill, mida lõuna-aafriklased muusikas kasutavad. Täielik möödapanek, sest näiteks LAVi artistidest lõi hiljuti laineid Elvis Maswanganyi ehk DJ Mujava betoonmaastikule sobiv "Township Funk". Varasemast meenub minimali ja micro house'i mees Portable ning sealne rap-scene. Arvatavasti on Aafrika lõunatipu muusikast veel palju avastada.
"Soweto Disco" on vahvas peomeeleolus 12-tolline, pakkudes kaasaegsemaks lihvitud kollaaži LAVi 1970-80ndate vahetuse raputavast discost ja funkist. Kollektiiv nimega Teaspoon & The Waves käib välja kaks pala - kõigepealt disco algaastate vaimus masse liigutav "Oh Yeah Soweto", mis võrreldes järgnevate lugudega on siiski tavalisemast puust. A-poolel veel "Saturday Night Special (Sofrito Vs. Kilombo Edit)", mis on funkym ning kosta kraapivat elektrikitarri. Meenub "Papa Was A Rollin' Stone", konkreetsemalt Was (Not Was)i versioon. Mahe ja resoluutne samal ajal.
B-pool on suurepärane: Nzimande Allstars õnnistab jazz-funkiliku looga "Highway Sporo Disco", mis kleepub nagu takjas. Riukalik elektriorel paneb peo käima, vahepeal kiunub lausa orientaalselt kitarr ning pasun kriiskab nagu elevant. Viimane lugu paneb ootama Sofrito järgmisi üllitisi.
In English>

---Nzimande Allstars "Highway Sporo Disco"---
Allikas: www.juno.co.uk

R e t r o: Hexagone - Burning Trash Floor (Djax-Up-Beats) - 9/10

2010-08-27T10:26:00.000+03:00

Ludovic Navarre oli kunagise Fnac Recordsi juhtfiguur, kes maailmakuulsuse saavutas St Germain' nime all ilmunud jazziliku hausiga ("Boulevard", "Tourist"), mis kõlanud aastate vältel miljonites elutubades ja kohvikutes.
Kuigi talle sümpatiseeris ka tumedam Detroidi sound, tõi Navarre 1994. aastal Djax-Up-Beatsi all platsile oma ainsaks jäänud acidiplaadi. Tulemuseks vinge kolmepunktivise, nii et korvivõrk vaid sahises. Ligi 10minutiline originaalversioon loost "Burning Trash Floor" on ka Djaxi acidist kobrutaval kogumikul "Mission Underground", kus veel Planet Gong, Random XS, Purple Plejade ja teised. Söövitav kraam.
In English>

Frente Cumbiero - Pitchito / Ananas Tornillo (NYCT-7005) - 9/10

2010-08-25T22:22:00.000+03:00

Cumbia on rahvamuusika, mille järgi tantsitakse Kolumbias kohalikku kaerajaani. Seega, Lõuna-Ameerika ning kohe meenuvad judinaid tekitavad latiinomuusika kuritarvitused, mida tantsubaarides "kuumaks" köetakse.
See siin on aga puhas aristokraatia. Bogotá viisimeistri Mario Galeano ning New Yorgi plaadifirma Names You Can Trust ühistööna valminud seitsmetolline on täis kaasaegset ja stiilset tantsumuusikat, mis meeldiks ka neile, kes ladina päritolu kraami ei kannata. Trummid on paigas, pasunad tuututavad ja antiikne elektriorel ühmab siin-seal. ¡El Disco es Cultura!
"Pitchito" kõlapilt tuletab meelde Los Hermanose maiade kultuurist inspireeritud pala "Quetzal". Lainetav ja rütmikas teos sobiks lõgismadude taltsutamiseks, kui keegi seda julgeks teha. B-poole loos "Ananas Tornillo" on lühike vokaalepisood, kuid tervikuna on mõlemal poolel rulluv instrumentaalmuusika, millest võiksid tänapäevased house- ja tribal-produtsendid eeskuju võtta. Frente Cumbierost lähemalt siin: intervjuu.
Üks minevikupilt: 1990ndate alguses niitis poolpõrandaaluseid tantsupõrandaid Itaalia projekt Ramirez, mille kuulsaim lugu oli "Hablando". Akordion ning Kolumbiast pärit vokalisti rütmikad sõnavõtud andsid alust rääkida techno cumbiast, kuid see on hoopis teine lugu.
In English>
Frente Cumbiero - Pitchito

R e t r o: The Vision - Spectral Nomad (Metroplex 025) - 10/10

2010-08-23T22:28:00.001+03:00

Renaissance Centeri aknasilmad säravad hämaruse rüppe langenud linna kohal. Üksik hulkur kolistab ostukäruga tänaval, mille pragunenud asfalt karjub allakäigust. Kuid kuskilt kõlab sugestiivselt ja julgustavalt Detroit, Detroit...
"Detroit: One Circle" - raske on leida teist pala, mis nii hästi annaks edasi Motor City techno hinge ja kirge. Selles on metalset läiget nagu 1977. aasta Chevrolet' kroomitud põrkeraual, aga ka mõtlikku kurbust, mis vaatab vastu Vietnamis jala kaotanud veterani silmist. Veealuste signaalidega algav lugu ei torma, vaid voogab minimalistlikus võtmes kuni viimaste taktide ja orgastiliste oheteni. "Explain The Style" on nagu kaksikvend sama hüpnotiseeriva rütmi ja masinate mänguga. Plaadi avav "Spectral Nomad" on lummav techno jazz ning "Modern And Ancient" eksperimentaalsem outro, kõik see kompromissitus kvaliteedis.
"Spectral Nomadi" nime kandev 12-tolline sobib perfektselt Juan Atkinsi futuristlikule leibelile. The Vision on Robert Hood ning 90ndate keskelt on pärit ka tema "Rhythm of Vision", mis kannab sama vaimu nagu "Detroit: One Circle", kuid on tempokam. See kõik pole retro, vaid lihtsalt klassika. Hellitage oma kõrvu.
In English>

R e t r o: Vainio / Väisänen / Vega - Endless (Blast First 147CD) - 9/10

2010-08-23T09:30:00.000+03:00

VVV - vahe, väristav, vallutav. Rituaal, kus osalevad protopungi klassiku Suicide'i vokalist Alan Vega ning madalsageduste töösturid Mika Vainio and Ilpo Väisänen (Pan Sonic). Hoiatus: plaadi kuulamine võib kahjustada südamestimulaatoreid ja teisi elektroonikaseadmeid.
Ägeda pressingu avab sõjakriitiline, kuid tankiarmaada aeglast pealetungi meenutav "Medal". "Incredible Criminals" on nõiatants, kus räme hõiklev vokaal ning tumedalt materdav masinamuusika üritavad teineteist matta. "Motor Maniac" manab silme ette suure Ameerika auto - ei, mitte Cadillaci-tüüpi tänavaristleja, vaid tuhandehobujõulise pull-race traktori. Kolvid ja silindrid õhkavad Vega häälega, oodates sööstu rajale, tonnine terasjurakas sabas.
Seejärel leidub jampsivaid katsetusi teemadel "No Home Kings" ja "Outrage For The Frontpage"; "Endless" on mõtlikum, lausa ballaad ja võimaldab hingamispausi. Loos "Fun In The Wonderland" Vega nähvab ja näitab hambaid nagu nurkaaetud libahunt.
CD kümnes pala algab hõreda trummitaustaga ning kasvab kajaefektidega häälest kantuna kummituslikuks mõtiskluseks teemal "Baby Lips". "Sick Sick USA" on järjekordne jõudemonstratsioon ning teose lõpetab minimalistliku rütmitaustaga, Vega sugestiivsele vokaalpanusele keskenduv "Disgrace".
Aastate jooksul Vainio/Väisäneni friigiaju sünnitatu kuulub minu absoluutsesse topi. Külm masinamuusika on nende loominguks ning kui ühel hetkel tekkis mõte teha vokaaliga plaat, siis ei üllata, et Vega välja valiti. See teebki "Endlessi" eriliseks. Sama jõuk avaldas 2005. aastal Mego märgi all veel teisegi plaadi ("Resurrection River") .
In English>

---"Sick Sick USA"---
Allikas: www.juno.co.uk

Michael Black Electro - Michael Black Remixes (Team Acre 004) - 7/10

2010-08-18T15:10:00.000+03:00

No oleks võinud nutikama nime välja mõelda kui Michael Black Electro. Soomlane Janne Hyttinen (mitte Mika Musta, nagu võiks arvata) on sättinud end electro ja hip-hopi vahele, seda viimast on plaadil küll rohkem.
Riimide raginal ja biitide podinal on autori kaasmaalastel valminud neli remiksi MBE albumi paladest. A-poole avav "Agape" on Desto töötluses ärevakõlaline, kuid samas tundliku varjundiga hip-hop, mis justkui tahaks teha ühe sammu R'n'B suunas.
Seejärel kaks varianti palast "Mustang" - Clouds alustab klaveriga ning siis hakkab rullima aeglane, kuid ilmetu töölisrajoonide räpp. Teeth'i masinlikumas versioonis on rohkem kuulda dubstepile omaseid basse ning electro käike; sõnaline pool on mitmekesisem ja endiselt sügav. Lõpetuseks RPK remiks "Helicoid Trajectory'st", kus kõmistab kõige kõuesem bass, laulab vokooder ning kuulda süntesaatori sähvatusi.
Läbiraputava plaadi koostisosad on siin olemas, kuid töötlused on üsna sarnased. Tubli keskmine, korralikuks raputuseks tuleb vaid volüüm põhja keerata. Siinkohal ka video "Agape" originaalversiooniga.
In English>

Villa Nah - Running On (Moshi Moshi 29) - 7/10

2010-08-17T09:29:00.000+03:00

1980ndad on jälle naasmas, signaliseerib Soome duo Villa Nah. Asja nad tunnevad, sest soojendavad saabuval sügisel OMD tagasitulekuturnee kontserte UKs. Villa Nah' esimene kauamängiv "Origin" on värskelt ilmunud ning kuulatud seitsmetolline annab aimu, mida suurelt formaadilt oodata, kuna mõlemad laulud on albumil.
A-poole "Running On" on puhas new wave'i vaimus laul klaveri, pehmete klahvihelide ning lihtsa arranžeeringuga. Laulja pingutab karismaatilise mulje tekitamisega, kuid ei mõju väga veenvalt, mistõttu vokaalosa kuidagi jõuetu. Instrumentaalversioon kleepuks hästi, oli mu järeldus, kui laulja pausi pidas ning süntidel heliseda lasi.
Pöörame teise külje, kus "Ways To Be". Pole uus lugu, sest ilmus juba Villa Nah' kodusel Keys of Life (Sähkö allüksus) leibelil 2009. aastal. See "vana" lugu, on nauditav kõigile, kes hindavad artiste nagu OMD, Heaven 17, Blancmange jne. Mõõduka tempoga ning haarava helikirjaga palas suudab vokalist tõesti hinge pugeda. Võib tantsida üksteise embuses.
Villa Nah on täielikult Soome värk ning kaasprodutsendiks Jori Hulkkonen, kes on ka varem 80ndatega flirtinud (esitades Zyntheriuse nime all ning koos Tigaga "Sunglasses At Night") ning on hakanud viimase aja loomingus rohkem sündipopi poole vaatama.
In English>

---Villa Nah: "Ways To Be"---
Allikas:www.juno.co.uk

Moha! avaldab singli "Kriiskav Valgus"

2010-08-16T09:47:00.001+03:00

Saksa leibel Le Petit Mignon avaldab varsti Moha! seitsmetollise, mis kannab pealkirja "Kriiskav Valgus". Discogs pakub välja ühe bändi nime all MoHa!, liikmeteks põhjamaalased Anders Hana ning Morten J. Olseni. Vaatasin, et nad on Odessa Popil käinud - ju said siit pealkirjaks inspiratsiooni.
Le Petit Mignon.
In English>

RETRO: Various - Minimal Techno (Fairway 034135) - 9/10

2010-08-13T10:16:00.003+03:00

Tolmunud kastist leidsin kasseti, mis vääris ülekuulamist. "Minimal Techno" on kõikide kesk-90ndate technokogumike ema, täis pulseerivat ja pumpavat technot, mis ei anna hetkekski asu.
Aastaarvu 1996 kandev üllitis sisaldab suundanäitavat technot paljudelt legendiks kujunenud artistidelt, kelle selja taga leibelid nagu 7th City, Synewave, Kanzleramt, U-Turn, Tresor, Missile ja muud. Kõik nad väärivad kohta techno Kuulsuste Hallis.
Üks äss teise järel krutib masinaid nagu arust ära. Parimateks paladeks on Joey Beltrami raju remiks Gagarin Kongressi loost "Astralleib", uimastav perkussiivne andmine Tim Taylorilt ja Freddie Freshilt ("Scissorhands") ning metalne elegants Damon Wildilt - siin projektiga Substractive Synthesis.
Muljetavaldavad on ka Heiko Lauxi hard trance'i varjundiga happeline kõmakas "Tundra Effect" ning klassikaline "No Gain No Pain". Acidi misjonär Woody McBride levitab sõnumit tutvustamist mittevajava lööklooga "Basketball Heroes". Kui mõni neist veel vinüülina kätte satub, siis rabage ära.
Veidrast kaanekujundusest ei tasu lasta end heidutada, sest Prantsuse DJ ja produtsendi Guillaume La Tortue koostatud kogumik on kõikidele technofännidele üks korralik ajalootund. Kuigi artisti- ja leibelinimedes on ümbrisel palju segadust, ei riku see üldpilti. Kogu see ilu on saadaval ka topelt-CDna, kus lisavasarat annavad Regis, Surgeon, Neil Landstrumm jt, aga teisalt Porter Ricks oma dub technoga.
In English>

---Tim Taylor & Freddie Fresh: "Scissorhands"---

Dom Thomas - The Exploding Disco Inevitable (Brutal Music 02) - 7/10

2010-08-11T10:32:00.000+03:00

Dom Thomase sukeldumisretk disco ja funki sügavatesse voogudesse tõi pinnale valiku rohkem ja vähem sädelevaid koralle. Tulemuseks ei ole mitte edetabeliässade taaselustamine, vaid vägagi 70ndate lõpu järele lõhnavate, kuid tundmatute helilõikude paraad.
Thomas, kes on üks ajaloos kaevava plaadifirma Finders Keepers niiditõmbajatest, paneb peo püsti tikka masala mekiga looga "Karma Sutra Vocal" ning India tervitab ka bollywoodilikus "Disco Bomb'is". Idamaid esindab veel kaks lähenemist orientaalfunkile teemal "Eastern Fractal" ja eriportsjoni trumme pakkuv "Pictures Of Phuket".
Justkui Black Devili või Cerrone töötoast on pärit võbelev space disco "Synths Under Paris", samas kui "Will You Spare The Words For Me?" on sügav vokaalsooritus dramaatiliselt naisartistilt (keda ta küll meenutab?). "Gin And Tonic" on lahe lugu Rootsi diskolaulu ning suure funkiliku orkestratsiooniga. Ning kuigi kitarr ja viiul mängivad peaosa loos "Electronic Dance", räägib see vodevill suurepärasest...elektroonilisest tantsust.
Minu lemmik on "Flight 3", mis kannab endas psühhedeelset meeleolu tiheda funki ning kosmilise jurina saatel; plaadi pikim pala "Disco Workout" kasutab kõlakoja hääli ja tuttavlikke sämpleid. Löökriistadesse rüütatud "Monolythic Drums" ja folgi- ja müramaiguline "Kazoo Minus" tõmbavad topeltvinüülile joone alla.
Plaadil on oskuslikult taaskasutatud klassikalisi tantsuhelisid ja näidatud, kui kirju oli disco maailm. Tegu ei ole kogumikuga, vaid Thomas on lõiganud ja kleepinud vanu sounde, pannes need siit-sealt keskpõrandale kokku.
In English>

The Kenneth Bager Experience - Fragment One Remixes Part 1 (zzzus120032) - 4/10

2010-08-06T12:03:00.000+03:00

Vahele üks väike vääratus. Ümbrisel kenitlevad pesus preilid ning soodushind olid peamised argumendid omandamaks seda 2009. aasta üllitist, kus kolm varianti taanlase Bageri palast "Fragment One (...And I Kept Hearing)".
A-poole täidab Rootsist pärit Style of Eye' remiks, mis on peresõbralik poplugu shuffle ja minimal house'i varjundiga. Aastal 2004 oleks sellised helid pakkunud avastamisrõõmu, kuid nüüdseks on need ilmselgelt hallitanud. Sobiv heliriba klounide ja lõvitaltsutajatega tsirkuseetendusteks.
Talutavam on teine pool, kus kõigepealt Robot Coupe' remiks, mis oma keskmise tempo ja dub techno elementidega liigub hõredamas õhus ning on sobiv uue päeva tervitamiseks. Lõpetav "Original Radio Edit" on unelev vilista-kaasa-poplugu, kus vokaal Islandi räpparilt Gislilt. Naaldu mugavasse tooli ja meki oma mojitot, see plaat küll liiga ei tee.
Järgnev videonäide on kindlasti inspireeritud Taani 70ndate "šarmikatest" filmidest.
In English>

Mensah - Untitled Future Funk EP (H.E.N.C.H. 017) - 8/10

2010-08-04T17:28:00.000+03:00

Miami Vice kohtub seismilise bassiga palas "1986 Was The Future". Bristolis pesitsev Mensah Anderson näitab dubstepi helgemat poolt, sidudes 80ndate heliesteetikat, sumisevaid basse ning pingestavaid breake. Esimene lugu on lähemal elektrole ning kuulda on selgeid vanakooli mõjusid. "1986..." nakkav meloodiakäik annab asjale hümniliku ilme ning tõstab tuju lihtsate käikude ning vibreerivate trummidega.
Möödaniku aurat kannab ka AA-poole avav "Acid Dub", mis teeb kummarduse 90ndate algusele. Huilgav tolmuimeja (hoover sound) koos kärsitu kõrge vokaali ning klaveripassaažidega pärinevad ajast, mil Ühendkuningriigi noored avastasid reivi. AA2 ehk "Untitled Future Funk" võtab hoo maha ning pakub päevakajalist dubstepi. Ümbrisel on kirjas, et digiversioon pakub kolme lisalugu, mis eelluure põhjal samuti väärt asjad. Mensah pakub vahvat kraami.
In English>

Cologne Tape - Render (Magazine 001) - 9/10

2010-08-03T23:33:00.000+03:00

Cologne Tape on lausa 11-liikmeline orkester. Üks liige on Jörg Burger, kes on töötanud muuhulgas nimede all Bionaut, Modernist, ning käinud läbi pika tee Kölni kujundamisel elektroonilise muusika tõmbekeskuseks. Temaga koos mängivad plaadil rolli ja pilli veel mitmed tuntud produtsendid nagu Ada, Popnoname, The Field ja teised.
Iga lugu kannab pealkirja "Render", eristudes vaid ühest viieni ulatuva numeratsiooniga. Intromaigulisel avaribal kohtuvad masiivsed bassiefektid, õõnsad löökriistakatsetused ning kummituslikud hääled - kõik visatud koos köögikombaini ning saadud energiaküllane peensalat ajab kuulaja meeled ärksaks.
"Render 2 (Magazine Edit)" sõidab piki imekauni Saksamaa orge ja laanesid kerges house-meeleolus, toeks basskitarr ning "Autobahni" meenutavad sündiakrodid. Lõpuosas helisev flööt on ilmeksimatult tervitus 70ndatest.
B-poole avab "Render 3" - lühike psühhedeelne bassipõhine galopp, taustal soigumas ähmased hääled. Number neli algab nagu introvertne sündisessioon kergelt kruviva ksülofoni ning klahvidega, kuid niipea kui biit ajab asja konkreetsemaks, lisandub hulgaliselt kaasaegseid house-varjundeid. Lõpuks oled nagu sumiseva helideparve südames. "Render 5" on puhas pikaksvenitatud krautrocki-hullumeelsus, üle 11 minuti pikk ning sobiv hümn uneskõndijatele, kellelt võiks pärineda seal kostuvad äraspidised hääled.
Enam kui pooletunnine mini-LP ei piirdu krautrocki ja Kraftwerki mõttesähvatuste taaskasutamisega, vaid lisab elektroonilise muusika saavutusi viimasest 20 aastast. Kindlasti on see plaat pikaajalise planeerimise ja täpse tehnilise teostuse tulemus. Peaaegu täiuslik saavutus ning vaimustav oma küpsuses.
In English>

ASC - Phobos/Oort Cloud/Matter Of Time (Nonplus Records #006) - 5/10

2010-07-29T09:39:00.000+03:00

ASC uue albumi hoolikalt kujundatud promoplaat. Avalugu "Phobos" ongi kõige parem - kokkupressitud mosaiik bassist ja dubist ning kannab endas teatud agressiivsust. Müstiline meeshääl tõotab, et something's gonna happen, saateks eksootiline hüüd ning helimasin marsib edasi endisaegade Mille Plateaux electro hopi ning bassieksperimentide stiilis.
"Oort Cloud" on hõljuv vahepala elektroonilise muusika vihmametsadest, paraku veidi lühike. Teisel poolel leiduv "Matter of Time" ajab asja täiesti vussi, kuna sobiks L. Di Capriot näitava filmi "The Beach" olematu jätkuosa heliribaks.Elektrišoki kõlaga helimoonutused ei paranda igavat, lounge'i tapeediks sobivat lugu. Paaniflöödi mängutulek on eriti kummastav. Kui "Phobos" välja arvata, siis üllatavalt keskpärane üllitis.
In English>
Phobos by ASC

Deadboy - Cash Antics Volume 1 (Well Rounded Records 004) - 7/10

2010-07-26T17:54:00.000+03:00

Etiketilt vaatab vastu rüütamata, kuid härivalt veritsev naisepõu, mis lubaks justkui oodata b-filmide õuduselamusi. Tegelikult loeb "verest" välja Deadboy nime ning plaadi kolm träkki on täis R'n'B mõjudega UK garage'i. Tüdrukud räpivad vuhisevate bassikäikude, breakide ning tüsedate biitide peale.
A-poole "Way That I Luv U" kõlab kui hoogsalt sõnu loopiva karismaatilise naisdueti intensiivne jõuproov. Instrumentaalosa on kergekaaluline sündiakordidega arranžeering, veidi roosas soustis, mis meenutab 90ndate eurodance'i kõlapilti.
Teisel poolel kaunistavad jõulised ja riivatud piigahääled pala "Unofficial Girl", mis samavõrd maheda varjundi ning mõõdukate bassikäikudega kui A-poolel leiduv. "Long Way 2 Go" pakub veel ühte definitsiooni alamžanrile dubstep ballad. See loob jumeka tasakaalu hingelise ning tugeva naishääle, kollitava sub-bassi ning taevalike klahvikäikude vahel.
Suurvee taandumist dubstepi ning garage'i aladelt ei paista ning rõõm on tõdeda, et Deadboy on urbanistliku vokaaliosa lisamisega leidnud endale päästepaadi, pakkudes muusikat, mis nii hõlpsalt teiste hulka ei upu.
In English>

Various - Sandwell District - Sampler Single 2 (SDSMP2) - 8/10

2010-07-21T08:52:00.002+03:00

Enron poleks kunagi hingusele läinud, juhul kui firma audiitorid olnuks sama täpsed kui Silent Servant - artist, kes on mõlema poole avalugude taga. Lineaarne ning kontrollitud tehno, mis püsib hüpnootiliste korduste lainel, kuid ei korralda aknaruute väristavaid kickdrumi rünnakuid. Vaikse teenri pakutu kuulub samasse liigasse Jeff Millsi osooniküllase SITS-seeriaga, kuid on liiga etteaimatav, et olla erakordne.
A1 tormab otse edasi nagu rakettauto Bonneville'i soolajärvel, ebainimlike hääleräbalate ja kareda sahinaga, kuid atmosfäärilisema väljajuhatusega. B1 jälgib samanäolist minimalistlikku mustrit ja ei ole liiga kaugel Ian Pooley' Silvershoweri-nimelistest üllitistest plaadifirmal Plus 8 (1996).
Juhul kui otsid sel plaadil vaheldust, siis Female'i panus on see, mida vajad. Downwardsi üks veduritest on katsetavamas meeleolus ning A-poole lõpetuseks pakub ta biidivaba kingapõrnitsemist. B2 on plaadi tipphetk oma tiirleva groove'iga, mis sätitud aeglaselt, kuid kindlalt puurivale biidile. Ah jaa, Regis on editi korras ka oma käed külge pannud. Korralik kraam.
In English>

Alex.O.Smith - Mid 90's (FXHE Records 432 A) - 8/10

2010-07-15T15:18:00.002+03:00

Omar-S on pressinud piraka happelise jalajälje, kuid mitte liivale, kust tuul selle ära pühib. Vaja vaid jälile jõuda, mis mustriga kingad tal on. Suure Järvistu kallastelt on tulnud house- ja technomuusika suureteoseid ning Chicago on olnud acidi epitsenter. Kuid Alex.O.Smith jääb oma esimesel (parandage, kui eksin) kohtumisel maagilise 303-kastikesega truuks kodulinna Detroidi traditsioonidele. Selle kinnituseks kõigepealt B-poole "Mid 90's", kus kõik snare'id ja hi-hatid omal kohal ning pala meenutab UR-i triloogiat "Acid Rain" aastast 1993.
A-poolel on kaks ultrapeent lugu: esimene neist on võdistav vanakooli kraam, kus kõik acidi koostisosad omal kohal, lase aga minna. "Ultra Fine Two" algab minimalistlike plaksude ja möriseva bassikäiguga ning siis väändub fankiliku biidiga happepõrguks. Ülev helikopterireis, mis kumiseb pealuus veel pikalt.
See mõne tehnilise trikiga pressitud tükk vinüüli on asjalik täiendus iga happefänni kogusse. Keeruline on aastal 2010 selles žanris midagi uut pakkuda, kuid mullitavate helide sõbrad saavad hästi teenindatud.
In English>

Sepalcure - Love Pressure (Hotflush Recordings 025) - 8/10

2010-07-11T09:45:00.001+03:00

Uus Hotflush ei ole mõeldud klaustrofoobilistesse dubstepi koobastesse, vaid kaunistab säriseva grilli ning mullitavate jookidega aiaüritusi. Päikesekreem tasub ligi võtta, kui kasutada Praveen Sharma ja Travis Stewarti kõrvetavat üllitist.
A-poole avav nimilugu on tundeküllane ja mahe pala, mis seob kiirendatud deep house'i elemente delikaatse bassiga ning kannab armastuse sõnumit. Järgneb siiruviirulisem "Down", minu lemmik, mis vibreerib lainetavatele akordidele istutatud mahlakal vokaalijupil deep in the underground.
"Every Day Of My Life" avab B-poole: sub-bassi toel roomav aeglane funk. Lõpetuseks "The Warning", mis on tagasihoidlikumas tempos house'i moodi pala vokaalsämpliga this is the warning.
Kokkuvõttes värvikas EP, mis mõne nurga alt meenutab Goldie 1994. aasta "Inner City Life'i". "Love Pressure'il" on selge plaan, mida järgitakse kõikides lugudes, samas kui mõned loomingulised variatsioonid oleks teinud asja veel paremaks.
In English>
Sepalcure - Love Pressure näiteid