Tantsusammul HÕFFile

Punktid: 9/10

Eri esitajad - HÕFF (Trash Can Dance TCD102011): volbriöö lähenemine tähendab ka seda, et Valge Daami kodulinnas hakkavad kolefilmid hõffitama. Sündmuse äramärkimiseks on Trash Can Dance platsis kogumikuga, mis sisaldab rütme ja masinahääli Eesti muusikamaastiku hämaramatest soppidest.
Rida suurepäraseid Eesti artiste: kurblik-vaevatud Spice Mouse, kollektiivi 3Pead poolt EBMiga piserdatud Opium Flirt, kumedalt lõgistav Cosmos Laguna, siis veel Imandra Lake, Forgotten Sunrise, Hypnobooster, Aamen, suurepärase meloodilise EBMiga üllatanud Robosapien ja paljud teised. Plaadi tekitatud värinatest saab lähemalt lugeda globaalsetele tarbijatele mõeldud versioonis siin.  

Opium Flirt + 3Pead kõlab niimoodi:
Opium Flirt - Ratatouille (3Pead Remix)

Pikem stiilinäide Hypnoboosterilt:
Hypnobooster

Alba - Philomena (Aube 010)

Punktid: 7/10

Nagu ikka pakub Saksa plaadifirma Aube süntesaatorite harmooniat ja suursugusust. Leibeli kuulsaim artist Roland S. Faber tegi koos Keen K ning Aube kaasasutaja Michael Künzeriga kolm turvalist pala neile, kes igatsevad läinud aegu. Teema "Philomena", mis sai nime Künzeri aastase tütre järgi, on jaotatud kolme ossa, ikka Aube'le omaste lainetavate süntide ning pastelse ja kasina vokaaliosaga.
"Part I" viib tagasi 1980ndate Vahemere-äärestesse kuurortidesse ning italo-hõngulises loos puuduvad vaid primitiivsed lauluread stiilis under sunny skies you will hear my lies. B-poole avalugu on parim - "Part II" on köitva meloodiaga unelev liblikadisko, mis lisaks kannab justkui mösjöö Jarre'i allkirja. Igatsev naisvokaal lisab seejärel loole "Part III" magusa varjundi ning nii me lendleme. Kokkuvõttes palju rõõmsat tuju ning helget olemist, ilma et midagi uut avastaks.
In English>

R e t r o: Plastic Noise Experience - Neural Transmission (Van Richter 1006 - 1995)

Unterschätzen Sie nicht die Macht*. Germaanlaste pealetung Ameerika pinnal oli tulemuseks, kui Kalifornia plaadifirma Van Richter tõi välja plaadi Plastic Noise Experience'ilt (PNE), mis tol ajal oli kahe mehe projekt, S.M. Kalwa ja Claus Kruse osalusel. "Neural Transmission" liigub industriali ja EBMi sfäärides ning on tegelikult kogumik, kuhu pakitud PNE palad kolmelt 90ndate esimesel poolel ilmunud väljaandelt.
Alustuseks midagi tuttavlikku - jämedama moega cover Bronski Beat'i loost "Smalltown Boy", kuid ülejäänu kraami autoriks on bänd ise. "Serious Times" on veel omamoodi tööstuslik laulusooritus kergemate süntidega, kuid järgnev pakub ohtralt raevukaid masinaid ning rämedat saksa vokaali. Pulbitsevat jõudu saab tunda lugudes "Kill The 6", Tateinheit" või "Das Ritual". Lõpuossa jäävad palad ("Illusions", "Treat The World") on taltsamad ning kuulda (new) wave'i mõjusid, siin-seal klaverit ja Glockenspiel'i.
Võib ette heita, et "Neural Transmission" on parim näide stereotüüpsest Saksa elektroonilisest marsimuusikast. Kuid adrenaliini see pakub ning PNE pole tänaseni päris kadunud, olles nullindatel jõudnud leibelile nagu Alfa Matrix. Kus muuseas avaldas plaadi "Maschinenmusik", mida sobiks siinses ajaveebis lähemalt kaeda.
*Ärge alahinnake jõudu
In English>

Uku Kuut - I Don't Have To Cry (UQ 001) - 10/10

Heliori blogi teatas hiljuti, et Uku Kuudi plaat on väljas. Nüüd on see näppude vahel, plaadifirma Peoples Potential Unlimited (PPU) bossi Andrew Morgani saadetuna. Pimesi kuulates arvaks, et tegu väärika funki või souliga otse mõnest Ameerika metropolist nagu New York või Chicago. Aga ei, hoopis 1984. aastal Rootsis lindistatud kahe kodumaalt lahkunud eestlase, Uku ja tema ema Marju toodang.
A-poole "I Don't Have To Cry" on hubane sündifunk hingestatud vokaali ning törtsu vokooderiga, kusjuures sünditaust ei oleks võõrkeha breakdance'i lavalaudadel. Veelgi lahedam on B-poole jazz funki hõnguline instrumentaalpala "Vision Of Estonia", kuhu lisatud karget Põhjala meeleolu ning tunda väljamaal uut elu alustanud inimeste koduigatsust.
Marju Kuuti mäletan ähmaselt lapsepõlvest, kui ühel hetkel rahvas rääkis, et "poplaulja hüppas ära" - kodumaalt lahkumise täpsemad asjaolud jäid lapsele ebaselgeks. Nõukogude Eesti raadiost tema laulud muidugi kadusid. Samal ajal said ema ja poeg jätkata muusikalisi otsinguid läänes, et leida tõeline soul. Uku kirjeldab seitsemtollisel leiduvate palade sünnilugu oma blogis. Endiselt muusik ja produtsent, proovib ta lisaks siseneda viinamarjaveinide maailma Maarjamaalt pärit toodanguga.
Andrew Morganilt tore idee tuua need lood jälle päevavalgele. Nii mõnigi eestlane, mina kaasa arvatud, tajub paraku alles välismaa kaudu, kuivõrd tasemel US funki tegid Kuudid juba 80ndatel. Loodan, et plaadifirma PPU kataloogi ilmub vähemalt sissekanne UQ 002.
Euroopas levitab plaati Rush Hour, mille veebilehel on üllitis juba mitu päeva kõige suuremate soovituste nimekirjas, kõrvuti Derrick May Transmati minikogumikuga.
In English>

V i d e o: Kraftwerk - Pocket Calculator

Kraftwerkil sobiks Eestis veel üks kontsert anda. "Pocket Calculatori" ajal hakkab rahvas lainetama, tõusevad käed, kus kollased eurokalkulaatorid - teate küll, nagu "Wind Of Change'i" videos välgumihklid.

Villa Nah - Running On (Moshi Moshi 29) - 7/10

1980ndad on jälle naasmas, signaliseerib Soome duo Villa Nah. Asja nad tunnevad, sest soojendavad saabuval sügisel OMD tagasitulekuturnee kontserte UKs. Villa Nah' esimene kauamängiv "Origin" on värskelt ilmunud ning kuulatud seitsmetolline annab aimu, mida suurelt formaadilt oodata, kuna mõlemad laulud on albumil.
A-poole "Running On" on puhas new wave'i vaimus laul klaveri, pehmete klahvihelide ning lihtsa arranžeeringuga. Laulja pingutab karismaatilise mulje tekitamisega, kuid ei mõju väga veenvalt, mistõttu vokaalosa kuidagi jõuetu. Instrumentaalversioon kleepuks hästi, oli mu järeldus, kui laulja pausi pidas ning süntidel heliseda lasi.
Pöörame teise külje, kus "Ways To Be". Pole uus lugu, sest ilmus juba Villa Nah' kodusel Keys of Life (Sähkö allüksus) leibelil 2009. aastal. See "vana" lugu, on nauditav kõigile, kes hindavad artiste nagu OMD, Heaven 17, Blancmange jne. Mõõduka tempoga ning haarava helikirjaga palas suudab vokalist tõesti hinge pugeda. Võib tantsida üksteise embuses.
Villa Nah on täielikult Soome värk ning kaasprodutsendiks Jori Hulkkonen, kes on ka varem 80ndatega flirtinud (esitades Zyntheriuse nime all ning koos Tigaga "Sunglasses At Night") ning on hakanud viimase aja loomingus rohkem sündipopi poole vaatama.
In English>

---Villa Nah: "Ways To Be"---
Allikas:www.juno.co.uk

Dom Thomas - The Exploding Disco Inevitable (Brutal Music 02) - 7/10

Dom Thomase sukeldumisretk disco ja funki sügavatesse voogudesse tõi pinnale valiku rohkem ja vähem sädelevaid koralle. Tulemuseks ei ole mitte edetabeliässade taaselustamine, vaid vägagi 70ndate lõpu järele lõhnavate, kuid tundmatute helilõikude paraad.
Thomas, kes on üks ajaloos kaevava plaadifirma Finders Keepers niiditõmbajatest, paneb peo püsti tikka masala mekiga looga "Karma Sutra Vocal" ning India tervitab ka bollywoodilikus "Disco Bomb'is". Idamaid esindab veel kaks lähenemist orientaalfunkile teemal "Eastern Fractal" ja eriportsjoni trumme pakkuv "Pictures Of Phuket".
Justkui Black Devili või Cerrone töötoast on pärit võbelev space disco "Synths Under Paris", samas kui "Will You Spare The Words For Me?" on sügav vokaalsooritus dramaatiliselt naisartistilt (keda ta küll meenutab?). "Gin And Tonic" on lahe lugu Rootsi diskolaulu ning suure funkiliku orkestratsiooniga. Ning kuigi kitarr ja viiul mängivad peaosa loos "Electronic Dance", räägib see vodevill suurepärasest...elektroonilisest tantsust.
Minu lemmik on "Flight 3", mis kannab endas psühhedeelset meeleolu tiheda funki ning kosmilise jurina saatel; plaadi pikim pala "Disco Workout" kasutab kõlakoja hääli ja tuttavlikke sämpleid. Löökriistadesse rüütatud "Monolythic Drums" ja folgi- ja müramaiguline "Kazoo Minus" tõmbavad topeltvinüülile joone alla.
Plaadil on oskuslikult taaskasutatud klassikalisi tantsuhelisid ja näidatud, kui kirju oli disco maailm. Tegu ei ole kogumikuga, vaid Thomas on lõiganud ja kleepinud vanu sounde, pannes need siit-sealt keskpõrandale kokku.
In English>

The Psychic Stewardess - Spiritual Foundation (Strange Life Records 037) - 7/10

Nagu istuks oma lemmikkohvikus, mille menüü on pähe kulunud, kuid naudid endiselt tuttavat õhustikku ning neid magusaid koogikesi. Sest plaadifirma ja autor ütlevad ära, mida oodata. Strange Life Recordsilt järjekordne CD-kõrvetis, kus Smackost meenutavad lendlevad-keerlevad retrosündid oma selge kontseptsiooniga, kaasa arvatud autori identiteet. Psychic Stewardessi tutvustuses seisab, et ta on "osalise tööajaga stjuardess ning selgeltnägija Kalifornia kõrbelinnast Palm Springsist", kuid kas tõesti usud seda? Tegelikult jällegi leibeli boss hr Wolfers ehk Legowelt uue pseudokaga ning isegi vähemtaibukamad detektiivid tunnevad ta käekirja ära. Kui Wolfersil õnnestukski lõpuks avaldada plaat, mille autor on tõepoolest traktoristist ja lendavate taldrikute uurijast Antarktika elektroonikaartist, siis vaevalt seda keegi enam tõe pähe võtab.
Tipp-topp avalugu "Frosty Wings" on üleloomulike jõudude teemaline keskmise tempoga kompositsioon ning purunenud meeled luuravad ka palades "Telepathic Synthesis System" ja "Ghost Apparitions". Veidi ambientlikult kõlavad "Night Service" ja "Paranormal Section" sobivad endassevaatamise hetkedeks.
Minu lemmik on reipalt tiirlev "Falcon Watch", millel on klubipotentsiaali, nii nagu plaati lõpetaval "Green Lands'il" ja õõnsavõitu lainetusega algaval palal "Detroit - Rainbows Of Darkness", kus biidi ilmudes tekib veidi Motor City tunne, mida ümbritsevad ikkagi saagivad sündid.
In English>
Frosty Wings

Roland Sebastian Faber - Gropiusstadt EP (Aube 009) - 6/10

Öeldakse, et iga sakslase, täpsemalt švaabi unistuseks on ehitada oma maja. Tänapäeval on küll nii, et ligikaudu pool Saksa rahvastikust elab üüripinnal. Nagu näiteks Berliini Gropiusstadti nimelises linnaosas, kus hiiglaslike betoonseintena mõjuvad kortermajad sirutuvad kõrgustesse.
Härra Faberi inseneritöö tulemuseks on järjekordne Saksa täpsusega tehtud sündiplaat. Paraku on A-poole diskohõnguline "Löffelkinder" tuimalt tavaline, mida ilmestavad vaid sopranite õhkamised. Teisel poolel on nimilugu "Gropiusstadt", mis paneb sündid rõõmsalt helisema ning tõotab paremate aegade koitmist. Mahedad kitarrikäigud annavad loole kergelt uneleva varjundi. Kuskil sügaval on tunda ladina hinge, samas ei suuda jätta mõtlemata Jarre'ile. B2 ehk "Morgengrau" suudab vaevu-vaevu hoida eelneva pala tonaalsust, lastes vahetevahel päikesel piiluda isikupäratute kõrghoonete vahelt. Vaatamata tavaliselt kõlavale helipildile väärib nimilugu väikest muusikalise arhitektuuri auhinda.
In English>