Uku Kuut - I Don't Have To Cry (UQ 001) - 10/10

Heliori blogi teatas hiljuti, et Uku Kuudi plaat on väljas. Nüüd on see näppude vahel, plaadifirma Peoples Potential Unlimited (PPU) bossi Andrew Morgani saadetuna. Pimesi kuulates arvaks, et tegu väärika funki või souliga otse mõnest Ameerika metropolist nagu New York või Chicago. Aga ei, hoopis 1984. aastal Rootsis lindistatud kahe kodumaalt lahkunud eestlase, Uku ja tema ema Marju toodang.
A-poole "I Don't Have To Cry" on hubane sündifunk hingestatud vokaali ning törtsu vokooderiga, kusjuures sünditaust ei oleks võõrkeha breakdance'i lavalaudadel. Veelgi lahedam on B-poole jazz funki hõnguline instrumentaalpala "Vision Of Estonia", kuhu lisatud karget Põhjala meeleolu ning tunda väljamaal uut elu alustanud inimeste koduigatsust.
Marju Kuuti mäletan ähmaselt lapsepõlvest, kui ühel hetkel rahvas rääkis, et "poplaulja hüppas ära" - kodumaalt lahkumise täpsemad asjaolud jäid lapsele ebaselgeks. Nõukogude Eesti raadiost tema laulud muidugi kadusid. Samal ajal said ema ja poeg jätkata muusikalisi otsinguid läänes, et leida tõeline soul. Uku kirjeldab seitsemtollisel leiduvate palade sünnilugu oma blogis. Endiselt muusik ja produtsent, proovib ta lisaks siseneda viinamarjaveinide maailma Maarjamaalt pärit toodanguga.
Andrew Morganilt tore idee tuua need lood jälle päevavalgele. Nii mõnigi eestlane, mina kaasa arvatud, tajub paraku alles välismaa kaudu, kuivõrd tasemel US funki tegid Kuudid juba 80ndatel. Loodan, et plaadifirma PPU kataloogi ilmub vähemalt sissekanne UQ 002.
Euroopas levitab plaati Rush Hour, mille veebilehel on üllitis juba mitu päeva kõige suuremate soovituste nimekirjas, kõrvuti Derrick May Transmati minikogumikuga.
In English>