ÖÄK + Die Sinfonie der Großstadt

ÖÄKi kohtumine Saksa tummfilmiajastu ühe avangardse tippteosega oli sündmus, mida ei saanud vahele jätta. Veebruari keskel alanud üritustesari teemal tummfilm + live-muusika jõudis laupäeval Kumusse, kus Walter Ruttmanni 1927. aastal valminud dokk "Die Sinfonie der Großstadt" ei kohtunud teps mitte sümfooniaorkesteri, vaid kaasaegsete rütmiuuringutega tegeleva duoga.
The Cinematic Orechestra abil suurt tähelepanu (taas)leidnud Dziga Vertovi "Inimene filmikaameraga" ei ole ainus läinud sajandi 1920ndate aastate suurlinna portreteeriv linateos, mida vaadata tasub. Ruttmanni film näitab Saksa pealinna ühte päeva, kella 5st hommikul kuni õhtupimeduseni. Päikesetõus toob tänavatele koerajalutajad, liiguvad esimesed trammid, tõmmatakse üles äride luuke. Sonidega mass suundub tehaseväravate poole (kummaline küll, aga ükski tööline ei paista noorem kui 45), käivituvad masinad, mis mõjuvad väga kaasaegsetena, vormides metalli või klaasi.
Koorekiht laseb end sohvritel panka või tehasekontorisse sõidutada, peroonid kihavad kaabudest ja kübratest - linn ärkab ja pulss kiireneb. Sport on au sees - nii kanalitel, velotrekil kui ka hipodroomil. Lõunapausil söövad mõned homaare, paljud leiba - majanduskriis peegeldub nii mõnestki näost ning ajalehtede esikülgedelt. Berliin hingab, kihab, tuksleb ja kihutab, päeva lõpu poole.
Eelreklaamis öeldi ÖÄKi kohta "isepäine ja omalaadne müramuusika duo", mis võis mõnele ette manada doom metali ning loodetavasti ei jäetud seetõttu tulemata. Sest tegelikult pakkus ÖÄK väga hästi komponeeritud kooslust, kus domineerisid rütm ning sünteetika. Alguskaadrid Reich'i pealinna poole kihutavast rongist tekitasid minus kohe paralleeli "Trans Europa Expressiga", millele aitas kaasa ÖÄKi käivitunud elektrooniliste impulssidega rütmimuusika.
Nii nagu linn ärkas, mängisid mehed ka end soojemaks. Kõige karmimaks läks filmi kolmandas vaatuses, mil Berliin käis täispööretel ning seda ka ÖÄK, pakkudes kruvivaid bassiefekte ning tigedat trummeldamist, mis meenutas Green Velveti "Flashi" põhjasid. Kohati kaldusid Tero ja Amberg tech house'i ning isegi Detroidi akordidele. Muusikaline panus oli täielik nauding, mis sest, et filmiosade vahelised pausid päris õigesse kohta ei sattunud. ÖÄKi helikeel sobitus väga häsi Ruttmanni intensiivse kiindumusega mehaanika ja kineetika vastu. Jään plaati ootama.

Suurlinna sümfoonia - osa 5