Sandwell District - Feed Forward Test Session (SDLPLIVE1) - 9/10

Oktoobris 2010 tegi Sandwell District (SD) Berliinis ja Grazis publikule säru, millest helikonservina said osa agaralt jõuluvana oodanud technofännid. Ja see polnud SD kambalt veel kõik: samanimeline plaadifirma kostitas meid aasta lõpus veel Functioni singli ning SD albumiga.
See siin on korralik technoplaat. Berliini-poole esimesed taktid ütlevad ära, et tüübid tunnevad asja. Julgelt kohe peale, jõuliselt vedavate trummikäikude saatel. Siis ilmuvad taustale õhulisemad helid ja kajaefektid, kuid meeleolu ei muutu - müdinat jätkub vasakule-paremale. Lõpuosas hakkab hoog raugema ning viimane minut möödub ambient'i meeleolus. Ilus lõpp, kahjuks liiga lühike.
Grazi-pool algab risti-rästi biitidega ning kuigi tempo on võrreldes teise poolega vaoshoitum, tihedalt vastu seina pressiva bassi eest ei pääse. Lugu kõnnib oma rada ning aeglaselt hakkab maastikku katma uduvine, eemalt paistmas mahajäetud tehasehooned.
Üks rokilik mõte veel: kui tegu live-lindistustega, siis törts publiku huilgamist oleks vürtsi lisanud, eriti Berliini osale.
Technosse on uued sellid teretulnud, kuid rõõm on ka kuulda, et ammusest ajast nuppe keeranud Regis ja Function, kel siin abiks Juan Mendez, on endiselt vormis. SD oli kindlasti 2010. aasta üks tippleibeleid.
In English>

R e t r o: Plastic Noise Experience - Neural Transmission (Van Richter 1006 - 1995)

Unterschätzen Sie nicht die Macht*. Germaanlaste pealetung Ameerika pinnal oli tulemuseks, kui Kalifornia plaadifirma Van Richter tõi välja plaadi Plastic Noise Experience'ilt (PNE), mis tol ajal oli kahe mehe projekt, S.M. Kalwa ja Claus Kruse osalusel. "Neural Transmission" liigub industriali ja EBMi sfäärides ning on tegelikult kogumik, kuhu pakitud PNE palad kolmelt 90ndate esimesel poolel ilmunud väljaandelt.
Alustuseks midagi tuttavlikku - jämedama moega cover Bronski Beat'i loost "Smalltown Boy", kuid ülejäänu kraami autoriks on bänd ise. "Serious Times" on veel omamoodi tööstuslik laulusooritus kergemate süntidega, kuid järgnev pakub ohtralt raevukaid masinaid ning rämedat saksa vokaali. Pulbitsevat jõudu saab tunda lugudes "Kill The 6", Tateinheit" või "Das Ritual". Lõpuossa jäävad palad ("Illusions", "Treat The World") on taltsamad ning kuulda (new) wave'i mõjusid, siin-seal klaverit ja Glockenspiel'i.
Võib ette heita, et "Neural Transmission" on parim näide stereotüüpsest Saksa elektroonilisest marsimuusikast. Kuid adrenaliini see pakub ning PNE pole tänaseni päris kadunud, olles nullindatel jõudnud leibelile nagu Alfa Matrix. Kus muuseas avaldas plaadi "Maschinenmusik", mida sobiks siinses ajaveebis lähemalt kaeda.
*Ärge alahinnake jõudu
In English>

Vindicatrix - Hume / Unborn Vectors (Mordant Music 045) - 10/10

Mordant Music'ult ei tasu midagi rahvapärast oodata. "Hume" jalutab päris- ja mängumaailma piiril, pakkudes kõigepealt teatraalset ülesastumist nimetult ja dramaatilise moega vokalistilt (Vindicatrix?), kes ajab asju Fritz Ostermayeri stiilis, saateks elektroakustika ja unine bass. Kuid seda kestab avakülje keskpaigani ning lugu läheb katkemata üle masinlikumale osale, mida tervitavad masside huilged. Paar tiba acid house'i juurde ning juba jalad käivad.
"Unborn Vectors" on jälle vokaalettekanne, käsikäes orkesterliku seadega, eritoonilise bassi ning perkussiooniga. Loo keskel muutub jälle kõik ja jõuame rütmika techno-house'ini, kus tajuda 80ndate lõpu mulisevaid helisid.
Eriliselt kõva plaat, mis kinnistab Mordanti kui edumeelse ning dissidentliku leibeli positsiooni.
In English>

EDASI - White Tie Black Noise (Trash Can Dance TCD052011) - 7/10

Sünged kaksikud on kohal. Kaks eraldi ilmunud CDRi, täis müra ja eksperimentaalseid helisid EDASIlt. Kuid kaksikud ei ole ühesugused. Esmamulje ütleb, et üllitist "Night At The Museum" saaks edukalt kasutada ülekuulamistel, et panna inimesi pihtima ükskõik mida, ükskõik kellele. Teine plaat jäi rohkem kõrva ning jättes kõrvale sulamüra, siis "White Tie Black Noise" pakub omal rämedal moel mitmeid häid leide.
Minu lemmik on "Die Lügenrächer", kus väikesed inetud elukad on kaugelt planeedilt kaasa vedanud roostes vokooderi ning sõidutavad sind üheksa ja poole minuti jooksul nilpsava drone'i ning tontliku perkussiooni saatel, kohati nagu V/VM.
"Horror Mirror (Original Version)", mis on nime järgi nagu Hammeri filmistuudio sünnitis, kuid ülejäänud kraamiga võrreldes vaikne nagu rabajärv. Jällegi soliidses pikkuses (16.51) ning vibreerib läbi aja ja ruumi elektroakustilises meeleolus.
Loos "Unknown Critters" kohtud hüljatud hingedega jazzisalongi. Keeled ja rütmid kiigutavad palas "Missanigra" ning "Kalt Und Gefährlich" täidab meeled väändunud trummeldamisega. Distortionist siin üldse puudust ei ole.
Ja siis on loomulikult müra ise. Raev lastakse vallas pikas ja valulises "Riders Of Apocalypse On Speed", kus kisa ja kakofooniat rohkem kui euro eest, taustaks tume shoegaze-meeleolu. "Eisener Besen" on puhas tapatalg ning "Detsembrikuumus" ("December Heat") ei jää palju maha.
Sõna edasi toob meelde avangardi, mida on siit-sealt ka leida. EDASI taga on varem Luarvik Luarvikus figureerinud multiartist Mihkel Kleis, kel abiks mitmeid kodumaiseid pillimängijaid. CDRid avaldas Eesti skenet tundev Trash, jätkuks hiljuti ilmavalgust näinud kolmele kogumikule (vaata "Sügis").
In English>

R e t r o: Heath Brunner - Untitled (V-Max V-992 - 1995)

1990ndate keskel oli Detroit City plaadifirmadel äratuntav saund, mis ulatus ägedamast Millsi loop-technost Underground Resistance'i futuristliku funkini. Seetõttu pidi Michigani osariigis asuv Lansing, kus leibel V-Max loodi, raiuma endale teistsuguse sihi, mis muusikaliselt tähendas kiirema tempoga ja eksperimentaalsemat loomingut, põhiliselt technot, aga ka electrot.
Üks sõber rääkis salapärasest V-Maxist juba ammu, kuid kulus jupp aega, enne kui sain selle poole kõrva küünitada. Esimesel kuulamisel tundus liialt järsk ja veider - läks aega, enne kui harjusin. Käesoleva EP taga on plaadifirma asutaja ning peamine artist Heath Brunner ehk Silicon, kes on saanud käe valgeks veel leibelitel nagu KMS, NSC ning hiljem Hollandi Clone'iga seotud lavkades. See on technoplaat, mis osaliselt meenutab samuti Michigani osariigist, Kalamazoost pärit Black Nation Records'il ilmunut.
In English>

Goth-Trad - Two Faced / Sunbeam (Deep Medi Musik 33) - 8/10

Jaapan kutsub. Goth-Trad on Takeyaki Maruyama ning sugugi mitte
elektroonilise muusika kollanokk, sest esimene plaat tuli temalt 2001. aastal. Jaapanlased teavad, kuidas rajada maavärinakindlaid ehitisi ning seetõttu ei pelga Goth-Trad, et tema bassirünnak kahjustaks ükskõik mida epitsentris ja selle naabruses.
Ta armastab bassi ning seda siin jagub. Ähvardavad ja jämedad saundid kõlavad loos "Two Faced", mis ronib oma teed nagu raske laadungiga veok. "Sunbeam" kogub vähehaaval jõudu, oodates millegi erilise saabumist, näiteks...Godzilla. Pooljuhuslikult minuni jõudnud plaat, kuid ilmselgelt dubstepi avenüü paremast otsast.
In English>

R e t r o: Ø – Aste (Sähkö 002.5)

Enne kui alustan, läheb vaja klaviatuurilt puuduvat tähte. Valin Insert ja siis Symbol. Valmis. Ø nagu Taani füüsik Ørsted, kes 1825. aastal eraldas esimesena puhta alumiiniumi. Sümboolne fakt, kuna Ø ehk Mika Vainio on puhas metall.
Veel kaks head põhjust, miks alustada uut aastat selle 2006. ilmunud plaadiga, mille materjal küll lindistatud 1992/93. Esiteks on ufolike helieksperimentidega tegelev Sähkö ausammast väärt. Teiseks on plaat lindistatud Turus, mis on Tallinna kõrval teine Euroopa kultuuripealinn alanud aastal.
Sähkö algusaegade saundid on siin äratuntavad. "Aste" on üsna technoplaadi moodi ning mitte nii eksperimentaalne nagu Vainio ja Ilpo Väisäneni hilisem toodang Pan Sonic'una (tuntud nime all Panasonic, seni kui samanimeline elektroonikakompanii hakkas neid juriidiliselt ahistama).
Plaati alustav "Spiraalit" sobib technoklubi vallutamiseks. Kasina "Maan Valossa" teemaks on Juri Gagarin ja tema mõtted. Seinu väristavad madalsagedused ja müdisev bass külastab lugudes "Sukeltava" ja "Siimes" ning ülejäänud neli lugu moodustavad kõik kokku korraliku terviku.
1970ndatel saatsid ameeriklased Voyagerid kolmanda astme kontakte otsima. Pardal olid nn Kuldsed plaadid, mis sisaldasid infot Maast. Kui nad võtaks nüüd sama asja ette, siis Ø loomingu kaasapakkimine on vältimatu, edendamaks kontakte ükskõik kellega seal kusagil.
In English>