Terminal 313 Podcast - aprill 2014

Lugude nimekiri: Architectural - Cold Wet Grass (Architectural Records)* Juho Kahilainen - Xemx (M_Rec Ltd Grey Series) Klankman - Love Hurts (Bunker) Iron Curtis - Spirals (Polytone Recordings) John Osborn & Tallmen785 - Deskjam (Tom Dicicco Remix) (Run Out Run)* Terrence Dixon - The Fall Guy Pt2 (Still Music) Ricardo Donoso - Diagonal Environment (Recondite Remix) (Digitalis) PVS - Black Paranoid 7 (Key Vinyl)* RVDE - Kuglar (Somewhere Recordings)* Adriana Lopez - Permanent Condition (Semantica) Jose Pouj - Stealth (Jonas Kopp Remix) (Injected Poison Records) Damaskin - Kaona II (Concrete Records)* Kangding Ray - Amber Decay (Raster-Noton) Qoso - Jura (In Paradisum) Device Control - Business Separation (Device Control Recordings) Headless Horseman - Legend (Headless Horseman) Huren - A2 (Zhark Recordings) Paul Birken - Acid Youth Of Malibu (Paul Birken Remix) (Earwiggle) Aiken - Dismal (Semantica) Roebin de Freitas - Doubt (Lakker Remix) (ante-rasa) Drvg Cvltvre - Acid Flash (Drvg Cvltvre vs Chris Moss Acid) (Shipwrec)* V/VM - Take My Beef Away (V/VM Test Records) Sister / Body - Evol of Lluf (Tesla Tapes)

Various - Miniscule Two (mnsl 018)

Punktid: 8/10

New Yorgis pesitsev MP3-plaadifirma Miniscule jagab kuulamiseks ning allalaadimiseks korralikku kogumikku, mis liigitub üldnimetaja techno alla, kuid kulgeb väga rahulikus ja sügavas meeleolus.
Peotümakat siit ei leia, kuigi artistide seas on näiteks Perc, Donor ning Truss - kõik masinliku muusika uue laine talendid. Tähelepanuta ei tasu jätta www.miniscule.tv lehe servas olevat nupukest donate, sest artistid on tubli tööd teinud.


Various - Miniscule Two - mnsl 018 by Miniscule

Jeff Mills - Something In The Sky Part 5 - 7/10

Seeria "Something In The Sky" jõuab sellega viienda plaadini ning endiselt saame osa mõistatuslikust kontseptsioonist, mis tuttav eelmistelt väljaannetelt. Olles rebinud kümnetelt Axis Recordsi või Jeff Millsi plaatidelt tsellofaanümbrist, tekib küsimus kas peale play-nupu vajutamist võib endiselt öelda, et maagia pole kuhugi kadunud.
Nagu eelmised Something In The Sky (SITS) üllitised, pakub ka see läbipaistvat ja dünaamilist, liigse garneeringuta technot ning parim on kohe alguses. A1 on monotoonne lugu, mis täis pingestatud jõudu ning sobiv iga DJ-seti tipphetkedeks. Kosmosesignaalid ja varjutatud biit tulevad mängu A2s, mida võiks nimetada jõuliseks ambientiks. Paraku on B-pool üsna tavaline ning mõlemad kõrgemates sfäärides liikuvad lood ei ole eriti inspireerivad.
Kriitikud ütlevad, et Millsi uuem toodang pole midagi muud, kui mõnede hästi sissetöötatud lugude taaskasutus - antud juhul võib see tõsi olla. Nüüd, mil väljas on juba SITS nr 6, tekib küsimus, kas keegi suudab säilitada kontseptuaalset värskust vähemalt 24 trackini ulatuvas seerias, ilma et tekiks väsimus.
Millsi pikaajalise fännina leian, et käesolev plaat on järjekordne hea ufoloogiaalane uurimus tuttavate korduste ning efektidega, kuid ei kuulu tema loomingu innovatiivsemasse otsa.
In English>

Svreca - Obscur (Semantica 18) - 9/10

100eksemplariline tiraaž ning käsitsi kujundatud ümbris on teisejärgulised argumendid, miks esmakohtumine Hispaania plaadifirmaga Semantica meelde jääb. EP autor on leibeli pealik Svreca, kel passi järgi nimeks Enrique Mena ning kes otsivad siit käredalt paukuvat technot, peavad koputama mõnele teisele uksele - kuigi plaadi teisel poolel kõlab karmimaid helisid, toimub see intelligentsel ja salapärasel moel.
Nimilugu "Obscur" on nagu roostekarva rabalaugaste kohal hõljuv udu, täis igavest tühjust. Õõnsale drone'ile järgneb "Utero", Regis'e remixina, mis on hapnikurikas ja müstiliste taustahäälega electronica. Meenutab varasemat Aphex Twini ning veelgi täpsemalt Marco Passarani albumit "22nd Century".
B-poolel pinge tõuseb: "Erosion" on rütmikas kummardus Torsten Pröfrocki projektile T++, kus aimata breakbeati ning tumedaid sünditorkeid. Ülejäänud B-poole kraam vajub klaustrofoobiasse ja hämar-hämarasse maa-auku, kus kumisevad "SS10" ja "AW09" - teine neist meenutab veidi Jeff Millsi SITS-seeriat ning on siin minu lemmik.
Lugude vahel pause ei ole (plaati pöörates tuleb muidugi vahe sisse...). Infolehelt saan teada, et Obscur on sünge identiteediga Rootsi rõivafirma, mille kaks kollektsiooni kannavad käesoleva plaadi kahe viimase looga sama nime.
Võttes kõrvale veel Exiumi võib öelda, et Svreca ja tema plaadifirma on järjekordne hea näide, kuidas hispaanlased praegu technomaailmas ruulivad, paras tükk innovatsiooni käib asja juurde.
In English>

Delta Funktionen - Setup One: Decorum (Ann Aimee 11) - 8/10

Plaadifirma Delsin kontoriukse kõrval võiks olla messingist silt "Detroidi konsulaat Amsterdamis". Ann Aimee on  Delsini tütar, mis idee järgi pühendunud intellektuaalsemale toodangule ning jagab "emaettevõtte" väärtusi.
Delta Funktioneni uusim kaldub tantsupõranda suunas ja pole sugugi mitte mõtlikeks hetkedeks. Detroidist innustust saanud metalse dubiga lood panevad bassimembraanid värisema. Alustuseks nagu deep techno käsiraamatu järgi tehtud toekas "Abundance", mille kaksikvend "One's Space" avab B-poole.
Ägedaim tükk on "Please Identify", mis sobitub totaalse jälgimise ajajärku, biomeetriliste passide ning valvekaamerate maailma. See ronib uurivalt kuulmekäikudesse ning silmaiirisesse. Tumedalt kõmisev rutakam pala, millele teravust lisavad happelised saundid.
B2 ehk "Erosion" viib mõtted Torsten Pröfrocki samanimelisele projektile Chain Reactioni all ning see ongi plaadi kõige kasinam pala - ambient, mis uluva sügistuulena lennutab puudelt rebitud kirjuid lehti.
Korralik plaat, mis on nagu Toyota - mugav ja moodne, kuid täielikust naudingust jääb paar kriipsu puudu.
In English>

Delta Funktionen "Please Identify"
(Allikas: www.delsin.org)

QRQKIFXO

TV Victor - GRV Vol. 1 (NSP 08) - 9/10

Repetitio est mater studiorum, kordamine on tarkuse ema. Esimene harjutus vältab 10 minutit 46 sekundit, "130509" selle nimi. Aluspõhjaks on tuim, isegi liiga tuim loop, mis kulgeb nagu D***celli jänes, kuid pehmest ja karvasest kogemusest on asi kaugel. Tegu on enesekindla steriilse technoga, mis ei torma, ei kiirusta, vaid laob majesteetlikult tumedaid biite üksteise järele. Näpuotsaga on lisatud dubi, aga Basic Channelil või Chain Reactionil avaldatuga on sarnasus kauge.
Jõulisem on B-poole avalugu "010709", mis manab esile ähvardavad tumedad pilved ja kõuemürina. Mühisev ja müdistav, minimalistlikum pala hämaratest sfääridest. Plaadifirma Non Standard Productions uudistoote lõpetuseks kõlab ambientlik helikollaaž, kus TV Victor annab voli eksperimentaalsetele tungidele. "100609" laseb kõmiseda timukatrummil ja tuntavalt urgitseb universumi soppidest esiletiritud müra.
Udo Heitfeld tuleb Hardwaxi lähikonnast ning on TV Victori nime all avaldanud Tresoril mitu plaati. Tema CVs on ka tormakamat technot pakkunud Gagarin Kongress, mis, Joey Beltrami poolt remiksituna, leidub hiljuti tutvustatud 90ndate kogumikul.
"GRV Vol. 1" on soliidne teos, kus kaasaegne techno näitab oma veidi elitaarset nägu. Esimese pala juures on olnud sõbralikult toeks Tobias Freund, kelle andekad näpud abistasid Margaret Dygast "Frankly" juures.
Nii kujundus kui ka A-poole esimesed taktid ütlevad ära, mida oodata, aga midagi sellist oligi vaja.
In English>

---TV Victor "130509"---
Allikas: www.juno.co.uk

ASC - Phobos/Oort Cloud/Matter Of Time (Nonplus Records #006) - 5/10

ASC uue albumi hoolikalt kujundatud promoplaat. Avalugu "Phobos" ongi kõige parem - kokkupressitud mosaiik bassist ja dubist ning kannab endas teatud agressiivsust. Müstiline meeshääl tõotab, et something's gonna happen, saateks eksootiline hüüd ning helimasin marsib edasi endisaegade Mille Plateaux electro hopi ning bassieksperimentide stiilis.
"Oort Cloud" on hõljuv vahepala elektroonilise muusika vihmametsadest, paraku veidi lühike. Teisel poolel leiduv "Matter of Time" ajab asja täiesti vussi, kuna sobiks L. Di Capriot näitava filmi "The Beach" olematu jätkuosa heliribaks.Elektrišoki kõlaga helimoonutused ei paranda igavat, lounge'i tapeediks sobivat lugu. Paaniflöödi mängutulek on eriti kummastav. Kui "Phobos" välja arvata, siis üllatavalt keskpärane üllitis.
In English>
Phobos by ASC

Various - Sandwell District - Sampler Single 2 (SDSMP2) - 8/10

Enron poleks kunagi hingusele läinud, juhul kui firma audiitorid olnuks sama täpsed kui Silent Servant - artist, kes on mõlema poole avalugude taga. Lineaarne ning kontrollitud tehno, mis püsib hüpnootiliste korduste lainel, kuid ei korralda aknaruute väristavaid kickdrumi rünnakuid. Vaikse teenri pakutu kuulub samasse liigasse Jeff Millsi osooniküllase SITS-seeriaga, kuid on liiga etteaimatav, et olla erakordne.
A1 tormab otse edasi nagu rakettauto Bonneville'i soolajärvel, ebainimlike hääleräbalate ja kareda sahinaga, kuid atmosfäärilisema väljajuhatusega. B1 jälgib samanäolist minimalistlikku mustrit ja ei ole liiga kaugel Ian Pooley' Silvershoweri-nimelistest üllitistest plaadifirmal Plus 8 (1996).
Juhul kui otsid sel plaadil vaheldust, siis Female'i panus on see, mida vajad. Downwardsi üks veduritest on katsetavamas meeleolus ning A-poole lõpetuseks pakub ta biidivaba kingapõrnitsemist. B2 on plaadi tipphetk oma tiirleva groove'iga, mis sätitud aeglaselt, kuid kindlalt puurivale biidile. Ah jaa, Regis on editi korras ka oma käed külge pannud. Korralik kraam.
In English>

Herpes Ö DeLuxe - Kielholen (Hinterzimmer 01) - 8/10

Seekord ei tule Šveitsist juustu ja šokolaadi, vaid hõõguvat terast ning sosistavaid murueitesid - Hinterzimmer Recordsi esimesel väljaandel.  Plaadifirma asutajad Reto Mäder ja Roger Ziegler on võtnud kampa grammofoniinstrumentalisti Christoph Hessi (Strotter Inst.) ja veel kaks muusikut, et panna kokku album julgemale kuulajale ning hämaramale tantsupõrandale.
"Fern der Hoffnung" alustab närvidele käiva vekkeriga ning seejärel on  omal nahal tunda hüpnootiliselt roomavat esoteerikat, mis on maitsestatud loodussõbraliku jutuvestmise ning metronoomiliste trummilöökidega. Vihmapiisad ning orkestraalsed helinäpped annavad tooni rahulikus teoses "Funkenflug", enne kui albumi ägedaim pala "Tief Unten" laseb valla väändunud helidega psühhedeelse kaose, kus luuüdini on tunda Strotter Inst.'i piinatööd oma modifitseeritud turntable'itega. Justkui oleks sattunud lõksu maa-aluses kaevanduses, kus ainsaks kaaslaseks hullunult tärisev suruõhuhaamer.
Raevuperiood saab läbi ning "Ruhig stellen" mängib eksperimentaalsel moel inimhäälte ja helijuppidega, nii nagu ka "Im Moos" - mõlemad on leebemad avastusretked heli sügavustesse. "Boiled Rice" on kõige minimalistlikum pala, kus tunda maailmaruumi ääretust ning kosta ekslevast kosmosejaamast nõrguvaid jõuetuid signaale. "Nichtsdestotrotz'i" esimene minut on vaevu kuuldav, kuid siis saabuvad nõrgad sahinad, aegamööda jõudu koguv abstraktne müra ning hiiliv drone. Muljetavaldav etteaste.
CD ilmus jaanuaris 2007.
In English>

The Psychic Stewardess - Spiritual Foundation (Strange Life Records 037) - 7/10

Nagu istuks oma lemmikkohvikus, mille menüü on pähe kulunud, kuid naudid endiselt tuttavat õhustikku ning neid magusaid koogikesi. Sest plaadifirma ja autor ütlevad ära, mida oodata. Strange Life Recordsilt järjekordne CD-kõrvetis, kus Smackost meenutavad lendlevad-keerlevad retrosündid oma selge kontseptsiooniga, kaasa arvatud autori identiteet. Psychic Stewardessi tutvustuses seisab, et ta on "osalise tööajaga stjuardess ning selgeltnägija Kalifornia kõrbelinnast Palm Springsist", kuid kas tõesti usud seda? Tegelikult jällegi leibeli boss hr Wolfers ehk Legowelt uue pseudokaga ning isegi vähemtaibukamad detektiivid tunnevad ta käekirja ära. Kui Wolfersil õnnestukski lõpuks avaldada plaat, mille autor on tõepoolest traktoristist ja lendavate taldrikute uurijast Antarktika elektroonikaartist, siis vaevalt seda keegi enam tõe pähe võtab.
Tipp-topp avalugu "Frosty Wings" on üleloomulike jõudude teemaline keskmise tempoga kompositsioon ning purunenud meeled luuravad ka palades "Telepathic Synthesis System" ja "Ghost Apparitions". Veidi ambientlikult kõlavad "Night Service" ja "Paranormal Section" sobivad endassevaatamise hetkedeks.
Minu lemmik on reipalt tiirlev "Falcon Watch", millel on klubipotentsiaali, nii nagu plaati lõpetaval "Green Lands'il" ja õõnsavõitu lainetusega algaval palal "Detroit - Rainbows Of Darkness", kus biidi ilmudes tekib veidi Motor City tunne, mida ümbritsevad ikkagi saagivad sündid.
In English>
Frosty Wings

Nuel - Untitled (Aquaplano ltd 01) - 7/10

Viis pealkirjata pala piiratud tiraaži ning valge etiketiga väljaandel. A1 on terashammastega elajas: vasardavad minimalistlikud pöörised meenutavad varajasi Sähkö asju ning Sleeparchive'i ja happepritsmed kõrvetavad. Hüpnootiline ja jõuline algus, kuid EP ülejäänud osa on palju kergemini seeditav. Ambient tuleb mängu A2-l, kus domineerivad biidivabad ning leebed helipõimed ning võib ette kujutada, kuidas kalakajakad pikeerivad kõrvalises mererannas.
Ehmataval kombel algab B1 nagu mingi suvaline minimal house, mis segatud mürakatkete ning klõpsudega, kuid siis ilmub välja tumedam bass ja asi paraneb. B2 pakub sünditrumme ning mängib ekvalaiseriga, mida täiendavad unelevad helimaastikud ning alandlikud keelpillid. Vägisi tekib tunne, et see nagu vanakooli trance, Age of Love'i ning Harthouse'i plaadifirma vaimus.B3 on lühike, juhuslike helifragmentidega täidetud kollaaž electronicast, indie'st, acidist jms.
Kuigi üllitise esimene pala lubab süngeid elamusi, on lõppude lõpuks selge, et kiskja on siiski unistaja iseloomuga. Nuel, itaallane Riminist, on teinud vana-uue trance'i plaadi, millel sügavam sisu.
Ja pean mainima, et vaja läks rasket nõela, et vältida hüppeid plaadi paaris kohas.
In English>

Various - Kila Kola: Various Shades of Estonian Electronica (Umblu) - 7/10

Umblu uusim kogumik reastab juba paar aastakümmet pulbitsenud Eesti elektroonilise skeene tänaseid talente, kelle seas mitmeid vanu tuttavaid. Ümbrisel olevad lambad ei tähenda, et üllitis on sisult KLFi legendaarse "Chill Out'i" moodi; siin on ikka teised ning põhiliselt klubilised palad.
Alguses on unelevad ning lausa melanhoolsed helid: "Lovecool (LDB Rmx)" esitajalt Uncandy on hapra naisvokaali ning õhuliste süntidega ning Bisweedi "The Underwater Trip" on hõljuv kompositsioon rahulike keeltega. S.I.N. ja "Little Rene" mängib breakbeatiga. Järgnev, Prospecta "The Creation of the World" on nagu New Age'i kastis oma laundžiliku meeleolu ja eksootiliste häältega ning jääb kuidagi lahjaks.
Kali Briis ja "Beibe Beibe" keerab tempo üles ning pakub pöördes diskot mahedate bassidega, moondudes poole pealt hoopis teiseks, vokaalsämplitega house-palaks - ega ometi masterdamise käigus kaks asja kokku läinud?
Järgmisena kaks moodsamat lugu, kogumiku paremast otsast: "All Night Long" on grime'i näoga pala Raadžilt, mis pressib tõhusa energiaga edasi ning välgutab sub-bassi - meenutab kohati küll Rekidsi asju. Bakey Ustl ja "I Call You Fat" on linnahõnguline ja raske bassidel sõitev kraam.

Andrevski, Tallinna klubikangelane juba aastaid, näitab produtsendioskusi palas "Tarzan Call'", lennates huilgamisega ühelt bambuseoksalt teisele, saateks backspinid, analoogklahvid ja Detroidi hõnguga, mõõdukad biidid. L-OW' "What Would We Do" on mahe bassipõhine pala tantsivate ja laulvate inimeste rõõmsast seltskonnast.

Espirit & STM on tulnud välja ilusa ja parajas tempos electronica teosega, mis on kogumiku parimate seas. "Franctic Fruit" teeb keskel läbi armsa house'iliku meelemuutuse, kuid naaseb pala lõpupoole algsete rütmimustrite juurde.
Kreck laseb pala "Mictlantecuhtli" alguses kosta vilepillil, kuid järgneb metalne downtempo ringkäik sub-bassi seltsis. Qba ja "Sea Grip (Ajukaja edit)" on liipav ja piiksuv marsimuusika, samas kuiv ja loksuv, mis tiirleb ühe keskse groove'i ümber ja mille põhi meenutab veidi Speedy J "Pulloveri".
Seejärel Djerro ja "Keelatud sõprus" - võib öelda, et nüüd hoopis midagi muud. Erkki Tero pakub kihvti ja moonutatud eestikeelset, mehe-naise ebasobivast sõprusest vestvat vokaalosa, mille ujutab üle närviline ja käratsev disco funk - liiga-liiga lühike lugu, paraku!

Umblu Recordsi boss Raul Saaremets esineb seekord Ajukaja nime all ning "Jamaicawerk" on analooghõnguga Tallinna house, sündilainete ja kariibilike hõigatustega, nagu pealkirjast võib oodata.

Ja last but not least: "Lost is Speiss" ja Vaiko Eplik, kes küll flirdib  natuke elektroonikaga, saadab kuulajaile kosmoseroki tervitusi, pakkudes plaadi ühe kõrghetke.

Hea ja tasakaalus kogumik klubisse mõeldud paladega, mis tihti järgivad hiljutisi helitrende ja võiksid pakkuda rohkem uut - kuid nii mõnigi lugu on väärt meenutamist.

Helid>
In English>

ARHIIV: HUH 2003 - Rajaleidja, Scion, Auxmen, Rob Rowland

Sissekanne aastate tagant: 1. oktoobril 2003 Tallinnas toimunud HUHi kokkuvõte - Saksa ekspordiversioon.
Etwas angestaubtes aus dem Archiv- eine Zusammenfassung für unsere deutschsprachigen  Gäste von der tollen HUH-Party am 1. Oktober 2003 in Tallinn.

Das Von Krahl-Theater in Tallinn ist eine Brutstätte der gewagten Ideen und damit erfüllt mit frischer Kulturluft. Im Oktober 2003 wurde es zum Schauplatz des Musikfestivals HUH (Hea uus heli, www.huh.ee). Neben zahlreichen Lokalhelden waren Auxmen (Detroit), Rob Rowland (Dublin) und Scion (Berlin) eingeladen - die letzteren dank der freundlichen Unterstützung des Tallinner Goethe-Instituts.

Im Hauptsaal hat vor dem Auftritt der Berliner estnischer Act RAJALEIDJA für dubbige Stimmung gesorgt und schon zahlreiche Leute zum Tanzen gebracht. Basic Channel-Einflüsse waren bei ihm klar zu hören.

Gäste aus der Hauptstadt Deutschlands, unter Namen SCION, haben mehrere Stücke aus dem Basic Channel /Chain Reaction-Rückkatalog vorgespielt, wohl inspiriert von ihrer Platte "Arrange and Process Basic Channel Tracks". Es ist schon ausser Verdacht, dass der Berliner Hardwax-Umfeld ein Wegbereiter in Sachen elektronischer Musik ist. Teils konnte ihr Auftritt fast die Tiefen des Pazifiks erreichen und man spürte Kapitän Nemos Geist im teutonischen, bassinfizierten U-Boot herumzuschlundern. Ohrenschmaus schlechthin. Fast regungslos sind die beiden, Pete und René, während des dreiviertelstündigen Sets dagestanden und kraftwerkmässig pure Publikumsverachtung herausgestrahlt. Der Act hat Technik gut beherrscht, das dem Publikum sehr angetan hat, obwohl es von den Musikern kaum verabschiedet worden war.

AUXMEN war der Höhepunkt des Abends. Ohne Zögern haben zwei schwarze Detroiter, Keith Tucker und Blak Tony, sich an die Arbeit gemacht und die Masse mit Parolen wie "no more standing at the wall, everybody dance" angehetzt. Und es war ein Body-Dance. Mit einer Mischung aus 313-Klassikern (u.a.von Juan Atkins) und eigenen Stücken haben die AUXMEN eine Führung durch die Ursprünge und die Gegenwart der Elektro-Musik veranstaltet. Als krasser Gegensatz zu vorausgehenden Deutschen haben die beiden Amis viel Wert auf die Show gelegt, wobei die Leute, die auf etwas verträumte und sphärische Klänge, die auf einigen Tucker-Produktionen zu finden sind, gehofft hatten, sich täuschen mussten. Die Bässe donnerten im Saal herum, Black Tony hat ständig sein Mikro mit Kampfgeschrei belästigt und Tucker's Stimme kam nur durch ein Vocoder zum Vorschein. Der Saal rockte wie beim Black-Sabbath-Riot.

ROB ROWLAND, der Labelchef der D1 Records aus Dublin, konzentrierte sich in seinem Auftrifft auf den simplen Techno-Rhythmen nach dem Geschmack der Jeff-Mills-Anhänger. Harte Beats und viel Krach hat die Party gen Morgen geführt.

Emptyset - Emptyset (Caravan Recordings 010) - 8/10

Musta augu põhjast paistab valgust, kui uskuda Emptyseti plaadiümbrist. Teose avaakordid viivad hämarasse maailma, kus kuulda vaevaaimatava kahina roomamist. A-poole kaks ülejäänud pala tõotavad edasisi elamusi stiilis "kuri urin". Masinavärk ajab end aegamööda käima, kärsitutel soovitan muidu 33se plaadi pitch maksimumile keerata. Kas ainult mina kuulen loos "Gate 1" fragmente Fixi "Flashist" ning A Number of Names'i "Sharevarist"?
B-poole "Beyond" on õhulisem ning ajab hüpnootilise järjepidevusega pinget üles. C-poole "Completely Gone" on hoopis teisest puust ning kõlbab igasse tehnosetti. Iseloomuga rulluv tantsulugu, hoides samas kinni albumi tumedakõlalisest meeleolust. "Beyond 2" laksab samamoodi nagu Ancient Methods ehk uuema aja laisatempoline kõvatehno. Plaat müdiseb lõpuni endistviisi Pan Sonicut ning John Carpenteri meenutavate efektide ning akordide saatel.
Plaadi autorid on James Ginzburg ja Paul Purgas, kellest esimene osutub väikese veebiotsingu tulemusena leibeli Vertical Sound loojaks ning dubstepi ühe põhilise avaldamisplatvormi Tectonic kaasasutajaks. Pole vilets vend, kes teinud sugugi mitte viletsa albumi.
In English>
Completely Gone

RETRO: Digital Justice - Theme From: Its All Gone Pearshaped (Fragile Records 14) - 8/10

Transmati tütarleibeli nime kõige rohkem õigustav väljaanne: kaks pikka habrast helirännakut, mis võbelevad justkui trancei ning ambienti vahepeal. Tegelikult on see puhas Detroidi tehno, akordideküllane ning unelev a la John Beltran või Aril Brikha. Üheainsa erinevusega: löökriistu ja trummimasinaid ei ole stuudiosse kaasa võetud. Vaatamata sellele, et Digital Justice'i nime taga peituva nelja briti rammuga poleks see probleem olnud. Kamba peale meisterdasid nad valmis ligi 34-minutilise, LPna kvalifitseeruva teose ning ei enne ega pärast seda ei ole neist suurt kuulda olnud. Kuigi 1994. aastal andsid nad Rob Recordsi all välja EP, kus ka Fragile'i plaadi nimilugu. Aga kõnealune on meeldejääv teos. Päikesetõusu ning kastese heinamaa muusika.
In English>

Demdike Stare - Demdike Stare Part. 1 (Demdike Stare 001) - 9/10

Tiraaž 300, kiretu kujundus, must vinüül. Avalugu "Jannisary" viib oma sitarikääksatustega mõtted Indiasse, kuid tume ning kõmisev kickdrum annab juba aimu, mis edasi saab. A2 otsib megapika introga suunda, siis hakkab urin ning mürts pihta ning drone'iga küllastatud madalsageduslik helilaviin matab enda alla - nimi "Suspicious Drone" räägib enda eest. Meenuvad Zharki ja Pan Sonicu karmimad teosed ning esimese poole lõpp paneb nõela proovile. B1 "Haxan Dub" kargab sisse dubi, kuid meeleolu endine. "All Hallows Eve" puistab kosmilist tolmu, mille sees paistavad kellamängukollektiivi ähmased piirjooned ning taamalt tuleb sisse jupikesi maavälisest raadiosidest. Lõpuks oled päris läbi.

Boomkatist rabav pakike

Ahoi, peale pikemat vaikust ning ringikolamist Ebay avarustes, mille käigus täiendasin plaadikogu rohkem või vähem rabavate retroüllitistega, naasesin tänasesse päeva. Vihje Boomkatist kui originaalsest uue muusika hankimise allikast sai täiega ära kasutatud. Augusti lõpus saabus pakike kuue vinüüliga (kaks neist 2x12"), mille saatekulu oli juukseid püsti ajav 19,50 naela, kuid sisuga tutvununa ei olnud see enam probleem. Aga oodake järgmisi sissekandeid.

Bocca Grande - The Bremen Orchestra EP (Mathematics 020) - 8/10

Lugupeetud muusikasõbrad, Ameerika Ühendriikide plaadifirma Matemaatika on toonud teieni instrumentaalansambli Suur Suu uue teose pealkirjaga "Breemeni orkester". Nimetatud Saksamaa Liitvabariigi sadamalinnast inspireeritud plaat sobib nii kollektiivseteks tantsuõhtuteks kui ka sektsioonkappi paigutatud koduse stereosüsteemiga kuulamiseks...

Tänapäeva kõnepruuki naastes tuleb esiteks tõdeda, et tormakamate acidist nakatunud plaatidega tuntuks saanud Mathematics Recordings üllatab. Avapoole "Procedere" on justkui pikk intro Erik Satie valvsa pilgu all - tasapisi jõudu koguv silmatorkamatu biidiga klaveripala ei muutu siiski igavalt lounge'ilikuks. "Adlibitum" jätkab klaveriga, võttes sisse troopilisi salsa või cha-cha-cha elemente.
B-poolel töötleb eelnevat Hieroglyphic Being ehk Jamal Moss ägedama loopi ning jackiga. Hoogsalt algav pala jätab mulje, et Moss programmeeris ühe käigu valmis ning läks siis kohvi jooma, lastes masinal niikaua sama rada kedrata. Esimesed 30 sekundit oleks efektne kõll noortesaatele, kuid tervikuna kisub pala monotoonseks. Kokkuvõttes siiski hea ja tempokas kontrast esimese poole laidback-meeleolule.