Liivimaa elektroonika 1995 - Neuron Phase, Lu:k, Drone jt [S.Nestor/KUUM)

Becki miniposter ja Mr Lawrence'i või Vennaskonna feature oli väärt lugemine, kuid ajakirja KUUM 1995. aasta suvenumbrist jäi kõigepealt silma Siim Nestori ülevaade Liivimaa elektroonikast. Jutuks Neuron Phase, Lu:k, Drone ja teised tegelased Põltsamaalt lõuna poole, aga ka skene tervikuna.
KUUM oli Pirita linnaosas Erik Morna juhtimisel ilmunud ajakiri, mis interneti-eelsel ajastul oli asendamatu infoallikas kohaliku ja piiritaguse moodsa muusika kajastamisel.

Techno: Border Disorder Mix Vol. 1

  

Border Disorder Mix Vol. 1 by Terminal313 on Mixcloud

Tehnomaailma tipp Kõue Helil: Ancient Methods

Laupäeval, 3. augustil toimuv Kõue Heli on tänavu selles mõttes erakordne, et rea põnevate Eesti ja välismaa live-artistide kõrval astub üles Ancient Methods Berliinist. Oma müstilisuse ja tumeda kirglikkusega on AM kaasaegses tehnos erakordne.
Plaadipood Boomkat andis AM-i stiilile tabava nime, pitch black techno war funk, mis väljendab tema raskepärase loomingu progressiivset hoogu ning üllatuslikke nüansse. Nii industriaalist kui ka keskajast inspiratsiooni ammutav AM on teinud koostööd tumedama elektroonilise muusika artistidega nagu Adam X ja Kareem; Ugandan Methods on ühisprojekt briti tehnolegendi Regis'iga.
AM, mis praegu koosneb advokaadina igapäevast leiba teenivast Michaelist, rõhub kvaliteedile, mida kinnitab asjaolu, et samanimeline plaadifirma on alates 2007. aastast avaldanud vaid seitse EP-d. AM-i live-esinemised on omaette sündmus ning nüüd on Kõue Heli publikul võimalik sellest osa saada. Kõuele on ilmselt lihtsam tulla kui Austraaliasse või Jaapanisse, kus AM-il sügisel kavas minituur. AM-i soojendab Eesti duo Neue Einsicht, millel tasub edaspidi silma peal hoida.

---Kõue Heli FB---

Loe ja kuula lisaks:

Leedulaste webzine’ile Secret Thirteen tehtud sügav Ancient Methodsi miks, mille avalugu on Arvo Pärdilt:

http://secretthirteen.org/secret-thirteen-mix-058-ancient-methods/

Electronic Explorations’i miks, kus valik ulatub vanakooli industriaalist ning 90ndate tehnost tänapäevase kraamini:

http://electronicexplorations.org/?show=ancient-methods

Handmade Blend Mix, tehtud Jaapani-Austraalia blogile mnml ssgs:

http://official.fm/tracks/1Ju1

Youtube:
http://www.youtube.com/watch?v=mSnSrEf_X7Y&list=PL005BD48D8855DD42

Varasemad blogisissekanded:

http://masinamusa.blogspot.com/2009/09/ancient-methods-various-whip-eat-like.html
http://masinamusa.blogspot.com/2010/12/ancient-methods-fifth-method-am-5-1010.html

Tantsusammul HÕFFile

Punktid: 9/10

Eri esitajad - HÕFF (Trash Can Dance TCD102011): volbriöö lähenemine tähendab ka seda, et Valge Daami kodulinnas hakkavad kolefilmid hõffitama. Sündmuse äramärkimiseks on Trash Can Dance platsis kogumikuga, mis sisaldab rütme ja masinahääli Eesti muusikamaastiku hämaramatest soppidest.
Rida suurepäraseid Eesti artiste: kurblik-vaevatud Spice Mouse, kollektiivi 3Pead poolt EBMiga piserdatud Opium Flirt, kumedalt lõgistav Cosmos Laguna, siis veel Imandra Lake, Forgotten Sunrise, Hypnobooster, Aamen, suurepärase meloodilise EBMiga üllatanud Robosapien ja paljud teised. Plaadi tekitatud värinatest saab lähemalt lugeda globaalsetele tarbijatele mõeldud versioonis siin.  

Opium Flirt + 3Pead kõlab niimoodi:
Opium Flirt - Ratatouille (3Pead Remix)

Pikem stiilinäide Hypnoboosterilt:
Hypnobooster

Cosmos Laguna - Karma Cleaner (Trash Can Dance TCD082011)

Punktid: 9/10

Olles väisanud 15. sajandil püstitatud Kiek in de Köki, kus saab tutvuda Tallinna kuulsusrikaste päevade, aga samuti katkuaja ning piinariistadega, tekkis mõte, et nüüd on paslik küünitada kõrv Cosmos Laguna albumi poole. Keskaegselt sünge kujundus tekitas küsimuse, kas siit voogab jälle black metali?
Kaks esimest lugu "Cancer" ja "Underwaterwar" tegid selgeks, et liigume elektroonika radadel, kuigi avalood kõlasid lärmaka ning väheerutava big beatina. Kuid siis läks lahti: DAFilik bassikäik palas "Chaos City" oli kenas kooskõlas purukuiva lohiseva loopi ning efektidega; loo teine pool mässis täitsa korralikult.
Järgnes arukaotus. "Bel-Air Trash Disco" käivitus justkui ambient-režiimil, nagu oleks jääkülm vesi tilkunud stalaktiitidelt. Kuid siis ronisid masinad välja ning hakkasid hammustama paisuvate hip-hopilike biitidega. Pirakad industriaalsarved puurisid end kehasse ja ajju. Ikka uued ja uued karmi elektroonika lained sööstsid esile, raputades seinu, eriti tigedal ning vaimustaval moel. Tõeliselt erakordne lugu ning viimati tekitas sarnase kananaha Ancient Methods. Kirsina koogi peal oli teadmine, et lugu on pühendatud 90ndate keskpaiga legendaarsele klubile Bel-Air.
Sõit jätkus. "Mover" alustab veidi pehmemalt, nii et suutsin ette kujutada, kuidas De La Soul hakkab kohe riime laduma, kuid sentimentaalne sünditaust tegi ruumi raskemale kraamile. Nagu mitmed teised lood, algab ka "Please Don't Kill Me" suursuguse introga, kuid kasvab üle eksperimentaalsemaks ja karmimaks palaks.
Loos "Karma Cleaner" teevad Saturni sõdalased tagurpidi robotihäält, abiks ambientlik meeleolu ning kitarr, aga siis vaatame tõele näkku: lihasööjad sündikäigud tulevad jälle. "Midnight Silence" ja "Memory Begins" jätkavad jõulisel ja jämedal moel. Distortion on siin ja seal, mitmes loos sellel plaadil.
Cosmos Laguna näol on samizdat-label Trash Can Dance leidnud aritsti, kes võiks  eksperimentaalset technoõhtut sisustavate ässadega kampa lüüa.
In English>
Bel-air trash disco by Cosmos Laguna

Aamen - Diskoveri (Trash Can Dance TCD072011)

Punktid: 7/10

"Diskoveri" on album, mis ei jäta ükskõikseks.Pole vahet, kas see meeldib või mitte - tegu on hõõguva sulatusahjuga, kus kohtub ligi paar tosinat eri muusikastiili. Täiesti hull pidu, kus osalevad Krahv Dracula, Pokemon, Donkey Kong, Hansuke ja Greteke ning mitmed muud ebamaised suurkujud.
Kuulates Aamenit meenus mulle Rephlexi artist Ovuca ning mõned lood võib paigutada kategooriasse braindance, kuid siiski on tegu tõelise stiilide salatiga.
Kitarr üksikust Ameerika einelast ("Pisibehmed aknad"), elektriline wave pop ("Kal'n'bass"), industriaali kohtumine black metaliga ("Black Metal and Pink Plastick"), klaverihelid ("Promised Never Promise Again"), lisaks noise, breakbeat... Muide, technot küll kõrva ei jäänud.
Mõned asjad on teistest üle: "VVEEBEEMM" ja "Altmetsa teelt" (või hoopis "We'll Done" kui uskuda Soundcloudis oleva faili pealkirja?) kõlavad nagu remiksitud Nitzer Ebb; "SeeUnustatudRahuMaailm" on lennukas ja popilik sündilugu, mis võib nii mõnegi lemmikuks saada. Parim on kaasaegne koraalimuusika "Misantscopic", mis vaatamata kalašnikovi tärinat meenutavatele trummilõikudele, mõjub lausa pühalikult.
Lugude paigutuses on ka oma kord: CDRi 30 palast lühim, "Kits skit" (0.32) on esimene ning pikim, "Unenäostnäkku" (4.46) viimane lugu.
Aamenil (Aamenal?) on kätt ja fantaasiat, kuid ta peaks suhtlema karjäärinõustajaga, mis stiili ja suunda hoida. Plaadil on mitmeid häid leide, nagu ka kahvatuid ja tüütuid palasid ning tundsin puudust bassist. Meeletu eklektika, millega kaasneb kohati ülepingutatud sõnademäng lugude pealkirjades ning lisaks veider graafika.
In English>
Aamen - Koleidaskoop - 22 - We'll done by Aamen

ÖÄK + Die Sinfonie der Großstadt

ÖÄKi kohtumine Saksa tummfilmiajastu ühe avangardse tippteosega oli sündmus, mida ei saanud vahele jätta. Veebruari keskel alanud üritustesari teemal tummfilm + live-muusika jõudis laupäeval Kumusse, kus Walter Ruttmanni 1927. aastal valminud dokk "Die Sinfonie der Großstadt" ei kohtunud teps mitte sümfooniaorkesteri, vaid kaasaegsete rütmiuuringutega tegeleva duoga.
The Cinematic Orechestra abil suurt tähelepanu (taas)leidnud Dziga Vertovi "Inimene filmikaameraga" ei ole ainus läinud sajandi 1920ndate aastate suurlinna portreteeriv linateos, mida vaadata tasub. Ruttmanni film näitab Saksa pealinna ühte päeva, kella 5st hommikul kuni õhtupimeduseni. Päikesetõus toob tänavatele koerajalutajad, liiguvad esimesed trammid, tõmmatakse üles äride luuke. Sonidega mass suundub tehaseväravate poole (kummaline küll, aga ükski tööline ei paista noorem kui 45), käivituvad masinad, mis mõjuvad väga kaasaegsetena, vormides metalli või klaasi.
Koorekiht laseb end sohvritel panka või tehasekontorisse sõidutada, peroonid kihavad kaabudest ja kübratest - linn ärkab ja pulss kiireneb. Sport on au sees - nii kanalitel, velotrekil kui ka hipodroomil. Lõunapausil söövad mõned homaare, paljud leiba - majanduskriis peegeldub nii mõnestki näost ning ajalehtede esikülgedelt. Berliin hingab, kihab, tuksleb ja kihutab, päeva lõpu poole.
Eelreklaamis öeldi ÖÄKi kohta "isepäine ja omalaadne müramuusika duo", mis võis mõnele ette manada doom metali ning loodetavasti ei jäetud seetõttu tulemata. Sest tegelikult pakkus ÖÄK väga hästi komponeeritud kooslust, kus domineerisid rütm ning sünteetika. Alguskaadrid Reich'i pealinna poole kihutavast rongist tekitasid minus kohe paralleeli "Trans Europa Expressiga", millele aitas kaasa ÖÄKi käivitunud elektrooniliste impulssidega rütmimuusika.
Nii nagu linn ärkas, mängisid mehed ka end soojemaks. Kõige karmimaks läks filmi kolmandas vaatuses, mil Berliin käis täispööretel ning seda ka ÖÄK, pakkudes kruvivaid bassiefekte ning tigedat trummeldamist, mis meenutas Green Velveti "Flashi" põhjasid. Kohati kaldusid Tero ja Amberg tech house'i ning isegi Detroidi akordidele. Muusikaline panus oli täielik nauding, mis sest, et filmiosade vahelised pausid päris õigesse kohta ei sattunud. ÖÄKi helikeel sobitus väga häsi Ruttmanni intensiivse kiindumusega mehaanika ja kineetika vastu. Jään plaati ootama.

Suurlinna sümfoonia - osa 5

EDASI - White Tie Black Noise (Trash Can Dance TCD052011) - 7/10

Sünged kaksikud on kohal. Kaks eraldi ilmunud CDRi, täis müra ja eksperimentaalseid helisid EDASIlt. Kuid kaksikud ei ole ühesugused. Esmamulje ütleb, et üllitist "Night At The Museum" saaks edukalt kasutada ülekuulamistel, et panna inimesi pihtima ükskõik mida, ükskõik kellele. Teine plaat jäi rohkem kõrva ning jättes kõrvale sulamüra, siis "White Tie Black Noise" pakub omal rämedal moel mitmeid häid leide.
Minu lemmik on "Die Lügenrächer", kus väikesed inetud elukad on kaugelt planeedilt kaasa vedanud roostes vokooderi ning sõidutavad sind üheksa ja poole minuti jooksul nilpsava drone'i ning tontliku perkussiooni saatel, kohati nagu V/VM.
"Horror Mirror (Original Version)", mis on nime järgi nagu Hammeri filmistuudio sünnitis, kuid ülejäänud kraamiga võrreldes vaikne nagu rabajärv. Jällegi soliidses pikkuses (16.51) ning vibreerib läbi aja ja ruumi elektroakustilises meeleolus.
Loos "Unknown Critters" kohtud hüljatud hingedega jazzisalongi. Keeled ja rütmid kiigutavad palas "Missanigra" ning "Kalt Und Gefährlich" täidab meeled väändunud trummeldamisega. Distortionist siin üldse puudust ei ole.
Ja siis on loomulikult müra ise. Raev lastakse vallas pikas ja valulises "Riders Of Apocalypse On Speed", kus kisa ja kakofooniat rohkem kui euro eest, taustaks tume shoegaze-meeleolu. "Eisener Besen" on puhas tapatalg ning "Detsembrikuumus" ("December Heat") ei jää palju maha.
Sõna edasi toob meelde avangardi, mida on siit-sealt ka leida. EDASI taga on varem Luarvik Luarvikus figureerinud multiartist Mihkel Kleis, kel abiks mitmeid kodumaiseid pillimängijaid. CDRid avaldas Eesti skenet tundev Trash, jätkuks hiljuti ilmavalgust näinud kolmele kogumikule (vaata "Sügis").
In English>

Shackleton esineb Tallinnas Club 2011 avaüritusel (1.1.11)

Nagu teada on Tallinn 2011. aastal Euroopa kultuuripealinn ning palju toimub ka klubi- ja muusikamaastikul. Uue aasta tervitamisest toibunud saavad 1. jaanuaril osa uue üritustesarja Club 2011 avapaugust. Peaesineja on plaadifirma Skull Disco asutaja ning dubstepi heeros Shackleton, kes produtsendina avardab žanripiire ning on teretulnud helivõlur igal üritusel.
Ka kohalikust vaatenurgast on koosseis muljetavaldav: laivi teeb trio, mille koosseisus Rainer Jancis, Rasmus Merivoo ja Joel Tammik. Üles astuvad veel omanäoline Andres Lõo, techno-acid-electro-mix-up'i kamp Sex Drive Live, samuti Mustad Noodid ning rida DJsid: Raul Saaremets, Rhythm Doctor, Siim Nestor, Jaagup Jalakas, Kreck jne.
Üritus toimub Tallinna kesklinnas, peenema moega büroomajas Metro Plaza, mille üks korrus muutub sel õhtul peokohaks. Uksel maksab pilet €10 ("Tere euro") või siis saab viimaseid kroone kulutada. Väljakuulutatud algus kell 21 ning tõesti võiks siis pidu juba käima minna,.
http://www.plektrumfestival.ee/2010/12/23/660.
In English>

Bakey Ustl - E.P. 1 (Unthank 001) - 9/10

Mis sa käpid seda neetud raadiot, kuuledsa? Lülita ükskord välja! Hiline õhtu üliõpilaskülas, kus õhukesed seinad ei pea kinni ühest toast kiirgavaid helisid. See pole raadio, see on üks professorite Theo P. ja Kenny D. õpilane, kes on teinud suuri edusamme deep house'i uuringutes.
Tulemus on nüüd kuulda: A-poole täitev "A Tender Places" on haarav ja liigsest puhastatud deep house, mis räägib eri tüüpi lihalikest tegevustest, all night long. Kui palast on kulunud kaks minutit 22 sekundit, muusika järsku katkeb, kuid peale paarisekundilist tühjust läheb edasi, lõpupoole kiireneva rütmiga.
Teisel poolel veab sügav groove veidi tavalisemat "Nose Candy't", enne kui kõik muutub loos "Heroin". Nimelt on B2 helikunst, kaleidoskoopilise lärmi ning üksteist jahtivate sample'itega. "Heroin" on nagu Iñárritu film ning suureks kontrastiks eelnenud ladusatele deep house'i lugudele.
Kummalise artistinime Bakey USTL taga on Timo Rohula, kes pärit Vändrast ning õpib audiovisuaalset kunsti Gerrit Rietveld Academie's Amsterdamis. "E.P. 1" on Bakey' debüütsingel ning enne on temalt olnud lugusid Umblu plaadifirma kahel kogumikul (viimati album "Kila Kola"). Vinge algus Moodymanni meenutava deep house'iga, rääkimata eksperimentaalsemast loost B-poolel - selliseid võiks rohkem olla.
In English>

Various - Sügis (TCD0102010) - 7/10

Sügis varsti läbi ning ka "Sügis" mitmes kohas arvustatud, kuid jagan ka oma mõtteid Eesti muusikakogumiku kohta. Habemetüügaste ja needitud ihu sound esimesel kokku kolmest kogumikust, mis pühendatud uuele Eesti rokile ja muule mitteelektroonilisele muusikale. Esindatud on ka tumedamat rokki ja industriaali viljelev Forgotten Sunrise, kuid rõhuv enamus 22 loost on kitarripõhised.
Moodsad trubaduurid Orelipoiss ja Contra teevad poeetilise ja ropu avangu, mis sama pikk või lühike nagu sukelduja hingetõmme. Järgnevad 14 pala on täis müra ja raevukaid kitarre: horisondi ühes otsas on hullumeelne punk ning teises küpsem rokk. Kõrvu pani kikitama Highmachine ("Hookers From The Swamp") ning samuti äratasid huvi raskekaalulist drone'i kallavad Melmac ("The Storm") ja Talbot ("Pick-Up Lane").
Tolmunud Mesipuult väga lo-fi kidrarünnak ning vapustav laivibande Zahir üllatab väändunud kantrikäikudega loos "Bring Me The Head Of Gwyneth Paltrow (In Mind Condition)" - pealkiri saadab kindlasti tervitusi otsimootoritele. Popisähvatus tuleb Leslie Da Bass'ilt ("Trans"), kes on nagu valge vares ses lärmakas ja tõsises seltskonnas. "The End", esitajaks Sinine on raske rokiballaad, milles kerget Nightwishi hõngu. Kitarrid on arust ära valget müra pakkuvas Edasi loos "Black Christmas", mis annab uue sisu jõulumuusikale  Eelpool mainitud Forgotten Sunrise remiksis sangarlikku Loitsu ("Tuleristsed") ja lõpetab kogumiku õrnakese looga "In Heaven (Lady In The Radiator Song)".
Rohkem eestikeelset laulu ja indstriaalhelisid oleks täitnud minu hinge suurema rõõmuga. Igal juhul aus ja otsekohene ülevaade vabariigi raskemast rokist. Nagu teate, kokku pani plaadi Trash, kelle ajaveebist leiate lugude nimekirja.
In English>

Technot rahvale: Dave Clarke @Korter, Tallinn

Tallinna klubivärvukestel ja -kotkastel oli eile, millest valida: Privés house-mees King Britt, Mutant Discol kinos Sõprus popiprints Leslie Da Bass ning kosmiline diskokuju Leo Young ning siis Korteris Dave Clarke, kelle juures maandusid kõik "tehhipead ja elektrohoorad", kui laenata Korteri veebilehe määratlust.
Veidi peale kella 23 oli töö alanud: puldis kohalik Anders Melts ehk DJ 4-Got-10. Forgotten Sunrise'i käilakuju setis oli selgelt kuulda tema EBMi ning masinahelide armastust. Ülesastumine oli energiat täis, kaldudes kohati electroclashi suunas (nt Christopher Justi "I'm A Disco Dancer").
Seejärel oli kord DJ MRDSi käes, kes segas (minimal) technot mitmete dub techno radadega, aga näiteks ka rahva huilgamise saatel I-F'i igihalja "Space Invaders Are Smoking Grass'iga". MRDSi seti lõpuosas hakkas eri vidinaid puldiga ühendama heledapäine naisterahvas, kes oli õhtu peaesineja heliinsener ja valmistas staarile lava ette.
Dave Clarke alustas kell 1.30 ning kohe jõhkra kõmakaga, tekitades nii terava kontrasti MRDSi  dubilike lõpuhelidega. Nagu oleks sattunud hard techno seti kulminatsioonihetkele, entusiastlikule publikule ei antud mingit harjumisaega. Minu jaoks oli algus liiga äkiline, justkui Clarke oleks peljanud, et muidu ei mõisteta kohe, et ta on kõva techno mees.
DJde reisipagas on tänapäeval väga kõhn: ka Clarke'i "plaadikast" koosnes hõõguva õunakesega tähistatud notebookist - oli üllatav, et ta ei kasutanud vinüüli. Miksimine oli muidugi veatu ning pea ükski jupp ei olnud pikem kui 1-2 minutit. Ta töötles helimaterjali perfektselt ning energia ajas üle ääre.
Clarke'i esinemine oli karmim kui ootasin, kuigi peale tormilist starti ta pärast veidi leebus.Vahelduseks oli kuulda lõike Basic Channeli toodangust ning electrolikke passaaže. Sisse sattus vihjeid tema enda toodangule.
Oma ala meister on ta kahtlemata, tehniliselt kõrgtasemel ja kirega asja kallal.
In English>

Uku Kuut - I Don't Have To Cry (UQ 001) - 10/10

Heliori blogi teatas hiljuti, et Uku Kuudi plaat on väljas. Nüüd on see näppude vahel, plaadifirma Peoples Potential Unlimited (PPU) bossi Andrew Morgani saadetuna. Pimesi kuulates arvaks, et tegu väärika funki või souliga otse mõnest Ameerika metropolist nagu New York või Chicago. Aga ei, hoopis 1984. aastal Rootsis lindistatud kahe kodumaalt lahkunud eestlase, Uku ja tema ema Marju toodang.
A-poole "I Don't Have To Cry" on hubane sündifunk hingestatud vokaali ning törtsu vokooderiga, kusjuures sünditaust ei oleks võõrkeha breakdance'i lavalaudadel. Veelgi lahedam on B-poole jazz funki hõnguline instrumentaalpala "Vision Of Estonia", kuhu lisatud karget Põhjala meeleolu ning tunda väljamaal uut elu alustanud inimeste koduigatsust.
Marju Kuuti mäletan ähmaselt lapsepõlvest, kui ühel hetkel rahvas rääkis, et "poplaulja hüppas ära" - kodumaalt lahkumise täpsemad asjaolud jäid lapsele ebaselgeks. Nõukogude Eesti raadiost tema laulud muidugi kadusid. Samal ajal said ema ja poeg jätkata muusikalisi otsinguid läänes, et leida tõeline soul. Uku kirjeldab seitsemtollisel leiduvate palade sünnilugu oma blogis. Endiselt muusik ja produtsent, proovib ta lisaks siseneda viinamarjaveinide maailma Maarjamaalt pärit toodanguga.
Andrew Morganilt tore idee tuua need lood jälle päevavalgele. Nii mõnigi eestlane, mina kaasa arvatud, tajub paraku alles välismaa kaudu, kuivõrd tasemel US funki tegid Kuudid juba 80ndatel. Loodan, et plaadifirma PPU kataloogi ilmub vähemalt sissekanne UQ 002.
Euroopas levitab plaati Rush Hour, mille veebilehel on üllitis juba mitu päeva kõige suuremate soovituste nimekirjas, kõrvuti Derrick May Transmati minikogumikuga.
In English>

Svjata Vatra ja Hortus Musicus Londonis

Ajakirja Wire novembrinumbrit lehitsedes jäi silma kuulutus Londonis toimuvast muusikafestivalist LIFEM. Selle raames teeb juba homme oma etteaste Ukraina-Eesti power-folk kollektiiv Svjata Vatra ning pühapäeval esineb St Etheldreda kirikus Hortus Musicus. Kumbki pole varem UKs üles astunud ning meie vanamuusikaansambli esinemine on seotud Arvo Pärdi ja Giya Kancheli 75. sünnipäevaga. Tore on näha, et festivali toetajate hulgas on Eesti suursaatkond Londonis. Arvata on, et Wire kirjutab järgmises numbris ka mõned read kontserdimuljetest.
http://www.lifem.org.uk/

Moha! avaldab singli "Kriiskav Valgus"

Saksa leibel Le Petit Mignon avaldab varsti Moha! seitsmetollise, mis kannab pealkirja "Kriiskav Valgus". Discogs pakub välja ühe bändi nime all MoHa!, liikmeteks põhjamaalased Anders Hana ning Morten J. Olseni. Vaatasin, et nad on Odessa Popil käinud - ju said siit pealkirjaks inspiratsiooni. 
Le Petit Mignon.
In English>

Various - Kila Kola: Various Shades of Estonian Electronica (Umblu) - 7/10

Umblu uusim kogumik reastab juba paar aastakümmet pulbitsenud Eesti elektroonilise skeene tänaseid talente, kelle seas mitmeid vanu tuttavaid. Ümbrisel olevad lambad ei tähenda, et üllitis on sisult KLFi legendaarse "Chill Out'i" moodi; siin on ikka teised ning põhiliselt klubilised palad.
Alguses on unelevad ning lausa melanhoolsed helid: "Lovecool (LDB Rmx)" esitajalt Uncandy on hapra naisvokaali ning õhuliste süntidega ning Bisweedi "The Underwater Trip" on hõljuv kompositsioon rahulike keeltega. S.I.N. ja "Little Rene" mängib breakbeatiga. Järgnev, Prospecta "The Creation of the World" on nagu New Age'i kastis oma laundžiliku meeleolu ja eksootiliste häältega ning jääb kuidagi lahjaks.
Kali Briis ja "Beibe Beibe" keerab tempo üles ning pakub pöördes diskot mahedate bassidega, moondudes poole pealt hoopis teiseks, vokaalsämplitega house-palaks - ega ometi masterdamise käigus kaks asja kokku läinud?
Järgmisena kaks moodsamat lugu, kogumiku paremast otsast: "All Night Long" on grime'i näoga pala Raadžilt, mis pressib tõhusa energiaga edasi ning välgutab sub-bassi - meenutab kohati küll Rekidsi asju. Bakey Ustl ja "I Call You Fat" on linnahõnguline ja raske bassidel sõitev kraam.

Andrevski, Tallinna klubikangelane juba aastaid, näitab produtsendioskusi palas "Tarzan Call'", lennates huilgamisega ühelt bambuseoksalt teisele, saateks backspinid, analoogklahvid ja Detroidi hõnguga, mõõdukad biidid. L-OW' "What Would We Do" on mahe bassipõhine pala tantsivate ja laulvate inimeste rõõmsast seltskonnast.

Espirit & STM on tulnud välja ilusa ja parajas tempos electronica teosega, mis on kogumiku parimate seas. "Franctic Fruit" teeb keskel läbi armsa house'iliku meelemuutuse, kuid naaseb pala lõpupoole algsete rütmimustrite juurde.
Kreck laseb pala "Mictlantecuhtli" alguses kosta vilepillil, kuid järgneb metalne downtempo ringkäik sub-bassi seltsis. Qba ja "Sea Grip (Ajukaja edit)" on liipav ja piiksuv marsimuusika, samas kuiv ja loksuv, mis tiirleb ühe keskse groove'i ümber ja mille põhi meenutab veidi Speedy J "Pulloveri".
Seejärel Djerro ja "Keelatud sõprus" - võib öelda, et nüüd hoopis midagi muud. Erkki Tero pakub kihvti ja moonutatud eestikeelset, mehe-naise ebasobivast sõprusest vestvat vokaalosa, mille ujutab üle närviline ja käratsev disco funk - liiga-liiga lühike lugu, paraku!

Umblu Recordsi boss Raul Saaremets esineb seekord Ajukaja nime all ning "Jamaicawerk" on analooghõnguga Tallinna house, sündilainete ja kariibilike hõigatustega, nagu pealkirjast võib oodata.

Ja last but not least: "Lost is Speiss" ja Vaiko Eplik, kes küll flirdib  natuke elektroonikaga, saadab kuulajaile kosmoseroki tervitusi, pakkudes plaadi ühe kõrghetke.

Hea ja tasakaalus kogumik klubisse mõeldud paladega, mis tihti järgivad hiljutisi helitrende ja võiksid pakkuda rohkem uut - kuid nii mõnigi lugu on väärt meenutamist.

Helid>
In English>