Madteo - Sinister Ministers (Meakusma 002x) - 8/10

Eelmisel südatalvel ilmunud plaadi muusika on nagu kõrbeviirastus. Mõtled, et astud paar sammu ja haarad sellest kinni. Aga ei, lipsab eest, ei anna kätte. See ongi Madteo stiil: lihtsaid lahendusi ei ole.
Kasvõi rütmitihedus, millega pole liialdatud: "Made Off" ongi mitmes netipoes keeratud 45 peale ning ärritavalt aeglase biidiga on ka "Sheepdipping" - põhjust pitchinupuga mängimiseks on küll ja küll.
Viies palas valitseb sügav ja tumedakõlaline electronica, kus A-poole tõsiste inimhäälte najal tekib akadeemiline tunne - nagu oleks sattunud sarvraamidega psühholoogiaprofessori loengule. Leidub kerget melanhooliat ("Delphic Sophistic"), aga minu valik on hakitud bassiga ja pinges "Deliverance", mis põgusalt meenutab dub technot....mnjah, tõesti põgusalt. "Do What U Do" on hip-hopi näo ja teoga lõpupala, kus abiks MC Sensational.
Eelkuulamisel netis jättis väga hea mulje, kuid grammofoni tuli käiata mitu korda, et jõuda selgusele, et "Sinister Ministers" on päris hea plaat, vaatamata mõnedele kulunud käikudele.
Belgia Meakusma plaadifirmal tasub silma peal hoida: kogumik "Rüts" oli tõhus avalöök, järgnes mh Terrence Dixon ning viimati discosse kalduv [sic!].
In English>
Madteo "Deliverance"

Michael Black Electro - Michael Black Remixes (Team Acre 004) - 7/10

No oleks võinud nutikama nime välja mõelda kui Michael Black Electro. Soomlane Janne Hyttinen (mitte Mika Musta, nagu võiks arvata) on sättinud end electro ja hip-hopi vahele, seda viimast on plaadil küll rohkem.
Riimide raginal ja biitide podinal on autori kaasmaalastel valminud neli remiksi MBE albumi paladest. A-poole avav "Agape" on Desto töötluses ärevakõlaline, kuid samas tundliku varjundiga hip-hop, mis justkui tahaks teha ühe sammu R'n'B suunas.
Seejärel kaks varianti palast "Mustang" - Clouds alustab klaveriga ning siis hakkab rullima aeglane, kuid ilmetu töölisrajoonide räpp. Teeth'i masinlikumas versioonis on rohkem kuulda dubstepile omaseid basse ning electro käike; sõnaline pool on mitmekesisem ja endiselt sügav. Lõpetuseks RPK remiks "Helicoid Trajectory'st", kus kõmistab kõige kõuesem bass, laulab vokooder ning kuulda süntesaatori sähvatusi.
Läbiraputava plaadi koostisosad on siin olemas, kuid töötlused on üsna sarnased. Tubli keskmine, korralikuks raputuseks tuleb vaid volüüm põhja keerata. Siinkohal ka video "Agape" originaalversiooniga.
In English>

Deadboy - Cash Antics Volume 1 (Well Rounded Records 004) - 7/10

Etiketilt vaatab vastu rüütamata, kuid härivalt veritsev naisepõu, mis lubaks justkui oodata b-filmide õuduselamusi. Tegelikult loeb "verest" välja Deadboy nime ning plaadi kolm träkki on täis R'n'B mõjudega UK garage'i. Tüdrukud räpivad vuhisevate bassikäikude, breakide ning tüsedate biitide peale.
A-poole "Way That I Luv U" kõlab kui hoogsalt sõnu loopiva karismaatilise naisdueti intensiivne jõuproov. Instrumentaalosa on kergekaaluline sündiakordidega arranžeering, veidi roosas soustis, mis meenutab 90ndate eurodance'i kõlapilti.
Teisel poolel kaunistavad jõulised ja riivatud piigahääled pala "Unofficial Girl", mis samavõrd maheda varjundi ning mõõdukate bassikäikudega kui A-poolel leiduv. "Long Way 2 Go" pakub veel ühte definitsiooni alamžanrile dubstep ballad. See loob jumeka tasakaalu hingelise ning tugeva naishääle, kollitava sub-bassi ning taevalike klahvikäikude vahel.
Suurvee taandumist dubstepi ning garage'i aladelt ei paista ning rõõm on tõdeda, et Deadboy on urbanistliku vokaaliosa lisamisega leidnud endale päästepaadi, pakkudes muusikat, mis nii hõlpsalt teiste hulka ei upu.
In English>

Low Limit vs Lando Kal - The Golden Handshake EP (Numbers 1) - 8/10

Lasermõõkadega varustatud sellide heitlus, kummagi päralt üks pool. Low Limit armastab rämedamat elektro ja dubstepi segu, trikitades rütmi ja eri löökriistadega. Kõik kolm pala pulbitsevad nagu Tuhala nõiakaev, vana kooli fännid ümberringi nõusolevalt noogutamas. "Where You Been 7.0" on tõsine energiapomm, mille kokkumeisterdamisel pole ära põlatud keemilisi biite ning tõsist getohõngu. Natuke nagu Modeselektor ja Puppetmastaz omavahel jämmimas.
Lando Kal on leebem, uskudes house'i ja murtud biitide maagilisse koosmõjusse, seda eriti esimes palas. Järgnev, "Exotic Jesus" võiks olla dubstep symphony defineerija. Lõpus kukutab tempot "Fuzzy Ankles", mis on salapärane ballaad masinate esituses. Kui eksperimendi mõttes kuulad seda 45se kiirusega, siis on muidugi hoopis teine lugu .
Kokkuvõttes natuke heitlik ja kohati ülepaisutatud uue leibeli esimene väljaanne, mille kujundamisega on keskmisest rohkem vaeva nähtud. Vanade võtete kombineerimisega toob see siiski uusi tuuli.
In English>