Liivimaa elektroonika 1995 - Neuron Phase, Lu:k, Drone jt [S.Nestor/KUUM)

Becki miniposter ja Mr Lawrence'i või Vennaskonna feature oli väärt lugemine, kuid ajakirja KUUM 1995. aasta suvenumbrist jäi kõigepealt silma Siim Nestori ülevaade Liivimaa elektroonikast. Jutuks Neuron Phase, Lu:k, Drone ja teised tegelased Põltsamaalt lõuna poole, aga ka skene tervikuna.
KUUM oli Pirita linnaosas Erik Morna juhtimisel ilmunud ajakiri, mis interneti-eelsel ajastul oli asendamatu infoallikas kohaliku ja piiritaguse moodsa muusika kajastamisel.

Techno: Border Disorder Mix Vol. 1

  

Border Disorder Mix Vol. 1 by Terminal313 on Mixcloud

Reiviajastu valik: Barely Under 140 BPM Mix by Terminal 313

Joonistus ajakirjast Fantastic Universe, detsember 1954

Ei saa öelda, et 1990. aastatel oli rohi rohelisem, aga kindlasti on kõvasti kärbitud tehno kiirust ning isegi karmimad, industriaalse kõlaga palad jäävad reeglina alla 130 BPM-i (beats per minute). See on justkui piirjoon, mis lahutab ässamat elektroonilist muusikat lamedast massi-hardstyle'ist. Kuigi BPM-ide arv ei pea olema eesmärk omaette, kui mõelda vaid ekstreemsustele nagu näiteks Moby "Thousand" (1993), on kiiretel biitidel oma võlu.
Kõik see viis ühe valikuni, mis paari erandiga sisaldab 20. sajandi viimase kümnendi träkke, mis liiguvad peamiselt acid'i ja hardcore'i radadel, mitmed neist minu isiklikud lemmikud.


Palad:
Hunk (lõik filmist)
Clara Mondshine - Lange Melodie Für Den Countdown
Dag Tribe - Legalize It
Tevatron - Dark Energy
Johannes Heil - 20.000 Leagues Under the Skin, Pt. 9
Illuminatae - Tremora Del Terra
Search & Destroy - What Kind Of Madness
Ra-X - Stafunky
Stomach Basher - Is This Happening To Me
Jeff Mills - Berlin
Terence Fixmer – Shout
Integrated Circuits - Patience
Spinning Atoms - Bubble Memory
303 Nation - Damnation
Freddy K - Good Reaction
Cellblock X - Toxic Trip
X-Crash - Sub-Conscious Overload
NRG - He Never Lost His Hardcore
Feeling of Passion - Wake Upp
Feeling Of Passion - Wake Upp (Hard Feeling Mix)
Johnny Violent - North Korea Goes Bang
4D - Hidden
Mike Henk - Connect
Cosmic Baby - Loops of Infinity (Contemplative)

Various - Soweto Disco (Sofrito Super Singles 001) - 8/10

Äsjased jalgpalliheitlused panid muu maailma arvama, et vuvuzela on ainus pill, mida lõuna-aafriklased muusikas kasutavad. Täielik möödapanek, sest näiteks LAVi artistidest lõi hiljuti laineid Elvis Maswanganyi ehk DJ Mujava betoonmaastikule sobiv "Township Funk". Varasemast meenub minimali ja micro house'i mees Portable ning sealne rap-scene. Arvatavasti on Aafrika lõunatipu muusikast veel palju avastada.
"Soweto Disco" on vahvas peomeeleolus 12-tolline, pakkudes kaasaegsemaks lihvitud kollaaži LAVi 1970-80ndate vahetuse raputavast discost ja funkist. Kollektiiv nimega Teaspoon & The Waves käib välja kaks pala - kõigepealt disco algaastate vaimus masse liigutav "Oh Yeah Soweto", mis võrreldes järgnevate lugudega on siiski tavalisemast puust. A-poolel veel "Saturday Night Special (Sofrito Vs. Kilombo Edit)", mis on funkym ning kosta kraapivat elektrikitarri. Meenub "Papa Was A Rollin' Stone", konkreetsemalt Was (Not Was)i versioon. Mahe ja resoluutne samal ajal.
B-pool on suurepärane: Nzimande Allstars õnnistab jazz-funkiliku looga "Highway Sporo Disco", mis kleepub nagu takjas. Riukalik elektriorel paneb peo käima, vahepeal kiunub lausa orientaalselt kitarr ning pasun kriiskab nagu elevant. Viimane lugu paneb ootama Sofrito järgmisi üllitisi.
In English>

---Nzimande Allstars "Highway Sporo Disco"---
Allikas: www.juno.co.uk

R e t r o: Hexagone - Burning Trash Floor (Djax-Up-Beats) - 9/10

Ludovic Navarre oli kunagise Fnac Recordsi juhtfiguur, kes maailmakuulsuse saavutas St Germain' nime all ilmunud jazziliku hausiga ("Boulevard", "Tourist"), mis kõlanud aastate vältel miljonites elutubades ja kohvikutes.
Kuigi talle sümpatiseeris ka tumedam Detroidi sound, tõi Navarre 1994. aastal Djax-Up-Beatsi all platsile oma ainsaks jäänud acidiplaadi. Tulemuseks vinge kolmepunktivise, nii et korvivõrk vaid sahises. Ligi 10minutiline originaalversioon loost "Burning Trash Floor" on ka Djaxi acidist kobrutaval kogumikul "Mission Underground", kus veel Planet Gong, Random XS, Purple Plejade ja teised. Söövitav kraam.
In English>

R e t r o: The Vision - Spectral Nomad (Metroplex 025) - 10/10

Renaissance Centeri aknasilmad säravad hämaruse rüppe langenud linna kohal. Üksik hulkur kolistab ostukäruga tänaval, mille pragunenud asfalt karjub allakäigust. Kuid kuskilt kõlab sugestiivselt ja julgustavalt Detroit, Detroit...
"Detroit: One Circle" - raske on leida teist pala, mis nii hästi annaks edasi Motor City techno hinge ja kirge. Selles on metalset läiget nagu 1977. aasta Chevrolet' kroomitud põrkeraual, aga ka mõtlikku kurbust, mis vaatab vastu Vietnamis jala kaotanud veterani silmist. Veealuste signaalidega algav lugu ei torma, vaid voogab minimalistlikus võtmes kuni viimaste taktide ja orgastiliste oheteni. "Explain The Style" on nagu kaksikvend sama hüpnotiseeriva rütmi ja masinate mänguga. Plaadi avav "Spectral Nomad" on lummav techno jazz ning "Modern And Ancient" eksperimentaalsem outro, kõik see kompromissitus kvaliteedis.
"Spectral Nomadi" nime kandev 12-tolline sobib perfektselt Juan Atkinsi futuristlikule leibelile. The Vision on Robert Hood ning 90ndate keskelt on pärit ka tema "Rhythm of Vision", mis kannab sama vaimu nagu "Detroit: One Circle", kuid on tempokam. See kõik pole retro, vaid lihtsalt klassika. Hellitage oma kõrvu.
In English>

Villa Nah - Running On (Moshi Moshi 29) - 7/10

1980ndad on jälle naasmas, signaliseerib Soome duo Villa Nah. Asja nad tunnevad, sest soojendavad saabuval sügisel OMD tagasitulekuturnee kontserte UKs. Villa Nah' esimene kauamängiv "Origin" on värskelt ilmunud ning kuulatud seitsmetolline annab aimu, mida suurelt formaadilt oodata, kuna mõlemad laulud on albumil.
A-poole "Running On" on puhas new wave'i vaimus laul klaveri, pehmete klahvihelide ning lihtsa arranžeeringuga. Laulja pingutab karismaatilise mulje tekitamisega, kuid ei mõju väga veenvalt, mistõttu vokaalosa kuidagi jõuetu. Instrumentaalversioon kleepuks hästi, oli mu järeldus, kui laulja pausi pidas ning süntidel heliseda lasi.
Pöörame teise külje, kus "Ways To Be". Pole uus lugu, sest ilmus juba Villa Nah' kodusel Keys of Life (Sähkö allüksus) leibelil 2009. aastal. See "vana" lugu, on nauditav kõigile, kes hindavad artiste nagu OMD, Heaven 17, Blancmange jne. Mõõduka tempoga ning haarava helikirjaga palas suudab vokalist tõesti hinge pugeda. Võib tantsida üksteise embuses.
Villa Nah on täielikult Soome värk ning kaasprodutsendiks Jori Hulkkonen, kes on ka varem 80ndatega flirtinud (esitades Zyntheriuse nime all ning koos Tigaga "Sunglasses At Night") ning on hakanud viimase aja loomingus rohkem sündipopi poole vaatama.
In English>

---Villa Nah: "Ways To Be"---
Allikas:www.juno.co.uk

RETRO: Various - Minimal Techno (Fairway 034135) - 9/10

Tolmunud kastist leidsin kasseti, mis vääris ülekuulamist. "Minimal Techno" on kõikide kesk-90ndate technokogumike ema, täis pulseerivat ja pumpavat technot, mis ei anna hetkekski asu.
Aastaarvu 1996 kandev üllitis sisaldab suundanäitavat technot paljudelt legendiks kujunenud artistidelt, kelle selja taga leibelid nagu 7th City, Synewave, Kanzleramt, U-Turn, Tresor, Missile ja muud. Kõik nad väärivad kohta techno Kuulsuste Hallis.
Üks äss teise järel krutib masinaid nagu arust ära. Parimateks paladeks on Joey Beltrami raju remiks Gagarin Kongressi loost "Astralleib", uimastav perkussiivne andmine Tim Taylorilt ja Freddie Freshilt ("Scissorhands") ning metalne elegants Damon Wildilt - siin projektiga Substractive Synthesis.
Muljetavaldavad on ka Heiko Lauxi hard trance'i varjundiga happeline kõmakas "Tundra Effect" ning klassikaline "No Gain No Pain". Acidi misjonär Woody McBride levitab sõnumit tutvustamist mittevajava lööklooga "Basketball Heroes". Kui mõni neist veel vinüülina kätte satub, siis rabage ära.
Veidrast kaanekujundusest ei tasu lasta end heidutada, sest Prantsuse DJ ja produtsendi Guillaume La Tortue koostatud kogumik on kõikidele technofännidele üks korralik ajalootund. Kuigi artisti- ja leibelinimedes on ümbrisel palju segadust, ei riku see üldpilti. Kogu see ilu on saadaval ka topelt-CDna, kus lisavasarat annavad Regis, Surgeon, Neil Landstrumm jt, aga teisalt Porter Ricks oma dub technoga.
In English>

---Tim Taylor & Freddie Fresh: "Scissorhands"---

Dom Thomas - The Exploding Disco Inevitable (Brutal Music 02) - 7/10

Dom Thomase sukeldumisretk disco ja funki sügavatesse voogudesse tõi pinnale valiku rohkem ja vähem sädelevaid koralle. Tulemuseks ei ole mitte edetabeliässade taaselustamine, vaid vägagi 70ndate lõpu järele lõhnavate, kuid tundmatute helilõikude paraad.
Thomas, kes on üks ajaloos kaevava plaadifirma Finders Keepers niiditõmbajatest, paneb peo püsti tikka masala mekiga looga "Karma Sutra Vocal" ning India tervitab ka bollywoodilikus "Disco Bomb'is". Idamaid esindab veel kaks lähenemist orientaalfunkile teemal "Eastern Fractal" ja eriportsjoni trumme pakkuv "Pictures Of Phuket".
Justkui Black Devili või Cerrone töötoast on pärit võbelev space disco "Synths Under Paris", samas kui "Will You Spare The Words For Me?" on sügav vokaalsooritus dramaatiliselt naisartistilt (keda ta küll meenutab?). "Gin And Tonic" on lahe lugu Rootsi diskolaulu ning suure funkiliku orkestratsiooniga. Ning kuigi kitarr ja viiul mängivad peaosa loos "Electronic Dance", räägib see vodevill suurepärasest...elektroonilisest tantsust.
Minu lemmik on "Flight 3", mis kannab endas psühhedeelset meeleolu tiheda funki ning kosmilise jurina saatel; plaadi pikim pala "Disco Workout" kasutab kõlakoja hääli ja tuttavlikke sämpleid. Löökriistadesse rüütatud "Monolythic Drums" ja folgi- ja müramaiguline "Kazoo Minus" tõmbavad topeltvinüülile joone alla.
Plaadil on oskuslikult taaskasutatud klassikalisi tantsuhelisid ja näidatud, kui kirju oli disco maailm. Tegu ei ole kogumikuga, vaid Thomas on lõiganud ja kleepinud vanu sounde, pannes need siit-sealt keskpõrandale kokku.
In English>

Cologne Tape - Render (Magazine 001) - 9/10

Cologne Tape on lausa 11-liikmeline orkester. Üks liige on Jörg Burger, kes on töötanud muuhulgas nimede all Bionaut, Modernist, ning käinud läbi pika tee Kölni kujundamisel elektroonilise muusika tõmbekeskuseks. Temaga koos mängivad plaadil rolli ja pilli veel mitmed tuntud produtsendid nagu Ada, Popnoname, The Field ja teised.
Iga lugu kannab pealkirja "Render", eristudes vaid ühest viieni ulatuva numeratsiooniga. Intromaigulisel avaribal kohtuvad masiivsed bassiefektid, õõnsad löökriistakatsetused ning kummituslikud hääled - kõik visatud koos köögikombaini ning saadud energiaküllane peensalat ajab kuulaja meeled ärksaks.
"Render 2 (Magazine Edit)" sõidab piki imekauni Saksamaa orge ja laanesid kerges house-meeleolus, toeks basskitarr ning "Autobahni" meenutavad sündiakrodid. Lõpuosas helisev flööt on ilmeksimatult tervitus 70ndatest.
B-poole avab "Render 3" - lühike psühhedeelne bassipõhine galopp, taustal soigumas ähmased hääled. Number neli algab nagu introvertne sündisessioon kergelt kruviva ksülofoni ning klahvidega, kuid niipea kui biit ajab asja konkreetsemaks, lisandub hulgaliselt kaasaegseid house-varjundeid. Lõpuks oled nagu sumiseva helideparve südames. "Render 5" on puhas pikaksvenitatud krautrocki-hullumeelsus, üle 11 minuti pikk ning sobiv hümn uneskõndijatele, kellelt võiks pärineda seal kostuvad äraspidised hääled.
Enam kui pooletunnine mini-LP ei piirdu krautrocki ja Kraftwerki mõttesähvatuste taaskasutamisega, vaid lisab elektroonilise muusika saavutusi viimasest 20 aastast. Kindlasti on see plaat pikaajalise planeerimise ja täpse tehnilise teostuse tulemus. Peaaegu täiuslik saavutus ning vaimustav oma küpsuses.
In English>

DMX Krew - The March To The Stars (Strange Life 038) - 7/10

Ed DMX tegi 2002. aasta mais kunstiakadeemias tõeliselt leegitseva live-seti; koos Cylobiga, kes omakorda hullutas teiste palade kõrval inimesi oma tehno-elektro versiooniga vanast Šoti laevameeste laulust "What Shall We Do With A Drunken Sailor?"
Nüüd on DMX Krew jõudnud Legowelti leibelile Strange Life, kus pakub rohkem wave'i ja popi kui elektro hõnguga kraami. Kindlasti tassis ta jälle kokku suure kuhja vanatehnikat. Esimesed palad on selline rõõmus kergeltseeditav multikamuusika, kuhu lisatud disko ja funki elemente. "Lip Chime" ja "Tension" kalduvad abstraktsematele ja rahulikemale radadele, kosta on NASAle iseloomulikke häälitsusi. Palas "Happy Birthday" tähistatakse hoogsalt, kihutades kabrioga Marseille' juures Vahemere-äärsetel rannakaljudel (calanques). "MS10 Breathing" ja "Bel 189 Trax" on sellised voogavad sündikompositsioonid a la Toytronic. "Memory Theme" on mu lemmik, kus leida nakkavat meloodiat ning lopsakaid sündikäike. Oleks tugev võistleja Eurovision Instrumental Contestil, kui selline olemas oleks. Viimases palas "Hellfire" on kuulda Jean-Michel Jarre'i kooli. Tore ja lihtne plaat.
Järgnev tükk on varasemalt albumilt "Nu Romantix".
In English> 
Come To Me Edit by EDMX

Kompleksi - [I Aint No] Lovechild / Moscow Nineteen Eighty (Lal Lal Lal 19) - 8/10

Selge see, et laulja polnud kõige säravam kooripoiss. Eriti palas "Lovechild" on tal viisipidamisega tõsiseid raskusi - aga see võib samahästi olla kaval maskeering, et käesolev seitsmetolline mõjuks võimalikult veidralt. Nimelt lauluosa eest hoolitseb Soome elektroonilise muusika skene taganttõukaja Erkki Rautio ehk pHinn, kes on ka
PhinnWEB-nimelise saidi looja ning Kompleksit nimetatakse selle "majaorkestriks". "Lovechild" on nagu varahommikune karaoke peale ägedat ööd baaris, kuhu on jäänud kõige kangemad, kuid mitte tingimata kõige ilusamad. "Moscow Nineteen Eighty" on puhevil ja lahedalt rulliv elektrolugu neile, kes mäletavad esimesi idablokis peetud olümpiamänge ja sõbralikku karu nimega Миша. Vokaal ja sõnad on sama napakad, nagu teisel poolel, aga Soome huumorist tuleb lihtsalt aru saada.
In English>

Ed Solo / JFB - Age Of Dub / Resident Evil (Sludge 001) - 7/10

Bruno Sanchioni ja Giuseppe Chierchia laotasid 90ndate alguses maailma tantsupõrandatele lummava trance-hümni, mis kandis pealkirja "Age of Love", samanimeliselt artistilt. Selle eri singliversioonide maht võistleb juba biitlite mõnede paladega.
Mälestused ärkavad ellu Sludge-nimelise leibeli debüütplaadil, mille A-poolel on "Age of Love'i" bassiversioon. Eddie Bickley võtab endale "Age of Dubi" autorluse au, ilma et viitaks kahele itaallasele. Isegi vaiguste kõrvadega tegelane saab aga aru, et tegu on klassiku remixiga, mitte isegi tõsise sämplimisega. Aga pala on nauditav - vanal põhjal pulbitseb kõmisevaid basse tonnide kaupa ja vintage-meloodia kannab kaugele.
B-poolel jätkub bassimootori podin. "Resident Evil" on küll rohkem dubstepilikus võtmes ning retro hip-hopi sämplitega. Jõudu on kõvasti ja paneb tallad läikima.
Puht subjektiivselt: B-poolele sobinuks võrdluseks ning vanade aegade auks "Age of Love'i" originaal, see andnuks põhjust paar pügalat kõrgemateks punktideks.
In English>

Various - Pomegranates (Finders Keepers 29 LP) - 7/10

Mohammad Reza Pahlavi ajajärk Iraanis jõudis lõpule 1979. aastal. Võimu haarasid ajatollad, kes hakkasid hoolega lääne mõjusid tõrjuma, naisi kinni peitma ja nüüd MHRisid valmistama. Selliseid stereotüüpe pakub meile (lääne) meedia, võta või jäta. Ühesõnaga, šahhi pagemisega sai pidu läbi, sõna otseses mõttes. Sellest, milline pidu see oli, annab ettekujutuse popmuusika ajaloolistelt pööningutelt ja keldritest parimaid palu avastava plaadifirma Finders Keepers kogumik pärsia 60-70ndate aastate funkist ja popist.
Maailma kõige segasemaid psühhedeeliaretki ning kosmosediskot ei tasu siit oodata. Eksootilise auraga, kuid siiski lääne analoogidele lähedalseisev pop- ja estraadimuusika on valdav, kuid parimad palad liiguvad veidramatel radadel. Nii nagu nentisin hiljuti Masinamusas Iisraeli võitluslaulude kohta, on ka siin põhitegijad naisterahvad. Parva hüsteerilisevõitu kõnelaul „Mosem-e Gol“ toob meelde rai kuninganna Cheikha Rimitti.
Sulnis neidis nimega Googoosh (pildil põlvedega) astub üles kolme meeldejääva palaga: „Talagh“, „Bemoun Ta Benouam“ ja „Gol Bi Goldoon“, neist esimesest sööbib lisaks vokaalile meelde lummav basskitarr ning viimane on jällegi muretu lõõritamine. Zia esindab rahvalike mõjudega meestekollektiivi. Kogumiku koostajad on teinud tubli tööd ning toonud kuulajani Teherani moodsa ajajärgu, mis võis olla sama cool ja hip kui Londonis või Pariisis - kui mitte isegi rohkem. Lisaks on väljaanne ilusa kujunduse ning sisuka infolehega.
In English>

RETRO: Various - Songs of the War and Victory (CBS S 63124) - 6/10

Made in Israel ja lauldud heebrea keeles 60ndate lõpus. Sõjalis-patriootliku maiguga üllitis, sest 1967. aastal toimus Kuuepäevane sõda ning laulude pealkirjadest leiab selliseid ühemõttelisusi nagu "Nasser ootab Rabinit", "Läbime väina", "Võitjale" ning kaks pala esitab orkester nimega "Reservväelased". Yoel Danilt ja tema triolt on lugu "Sharm-A-Sheikh", mis viib eestlaste mõtted kohe päikesele ja rannale, tänapäeval küll Egiptuse poolt pakutuna. Kui jätta kõrvale Mike Bursteini kupleed, mis mõlema poole avalugudeks, siis tegelikult sisaldab plaat meeleolukat estraadimuusikat, kui nii võib öelda.
Plaadi võitjad on sarmikad ja mõnusa tämbriga naisvokalistid nagu Osnat Paz ja eriti Geula Gill (pildil); viimase "Kuldne Jeruusalemm" ongi LP parim. Kokkuvõttes on "Songs of..." ajaliselt ja geograafiliselt kauge üllitis, kuid pakub avastamisrõõmu ning sobiks uuesti välja anda Finders Keepersil või mõnel teistel ajaloos sobraval plaadikompaniil. PS: tõlkisin lugude pealkirjad ilmekuse mõttes eesti keelde, kuigi ümbrisel need inglise (loomulikult ka heebrea) keeles.

Various - Music From Mathematics Vol. 1 (Mathematics Recordings 030) - 8/10

Chicago ver. 2.0 - Poindexteri ja Mossi leibel kannab auga 80ndatel tuulises linnas läidetud tõrvikut, paistes silma nii tööviljakuse kui ka kvaliteediga ning segades kokku erinevaid mõjusid. Uuelt kogumikult nopitud valiku avab Sir KaTie, kelle "Shout" tekitab Tears For Fearsi tundvates kohe toredaid mälestusi. Tuttavad akordid mattuvad peagi sihitult vehkivasse jam session'isse; korraks kumab läbi ka "Robots". Marcello Napoletano "Space Voodoo" on metsiku suguharu suvepäevade hoogne heliriba, mille tribal ning jõuline snare drum haakuvad takjana.
B-poolel kõigepealt Ofryght ning "A Hand In The Sky", mis kantud kappavast diskobiidist ja vokooderist - meenutab Whirlpool Productionsi aastatetagust mürtsukat "From Disco to Disco". Lõpetuseks kurjakuulutav "2 Live & Die", mille taga I.B.M. Presents Violence FM ning siin läheb asi metalseks. Ei suuda meenutada, kust on sämplitud aeg-ajalt möödavihisev hüüatus go!
In English>

Nacho Patrol - The Africa Jet Band (M Division Recordings 04) - 9/10

Danny Wolfers ehk Legowelt on seekord džungli kuningas, nime all Nacho Patrol. Tema fantaasia üha pullimate artistinimede väljahaudumisel on hämmastav. Veelgi osavam on ta oma üüratu masinapargi ohjamisel, tootes ühelt poolt retrohõngulisi, kuid teisalt kaasaegseid helisid.Nacho Patrolina kallab ta oma diskomobiili paaki gallonite kaupa funki, annab kõvasti gaasi ja kõike see on lahe vaheldus.
"El Fuego En Nosotros Todo"on jõuline avapala, minu lemmik, mille loodud meeleolu kannab õhulistel ja psühhedeelsetel tiibadel kuni plaadi lõpuni. "Cheetahman" matkib inimahvi kombel klassikalist jazz-funki ning samas vaimus läheb kõik edasi. "Hippo Aviation" lisab kübekese jacki ning "Caravelle'i" saatel on mõnus galaktikatevahelise lennumasina illuminaatorist välja piiluda.
Nii mõneski ajaloost õhkuvas plaadiriiulis on The Africa Jet Bandi lähemaid ja kaugemaid sugulasi, kuid aastal 2009 mõjus ka verivärske üllitis väga värskendavana.
In English

Vanakraamipoe saak: Reese'ist rüvetatud Kraftwerkini

Jahimehe tunne tuli peale, kui silmasin mitmeid vinüülikaste. 10% neist jõudsin läbi sobrada, kõige lahedam leid oli Abdel Halim Hafezi araabiakeelse etiketiga plaat, millel keegi oli paraku äärest tüki hammustanud. Jäi sinna.
Aga saagist: Pink Project ja 12-tolline "Hypnotized" liigitub italodisko alla. B-poole instrumentaal on selge võitja, plaat ise pole keskpärane italo, vaid flirdib meloodilise rockiga, meenutades pika lakaga kitarrisangareid 80ndate esimesest poolest. Üks autor, Stefano Pulga, on ala tundjate seas nimi, mh üks Kano taustajõududest. 5/10
Between The Sheets võiks linade vahele jäädagi, sest "Late Night Radio" ekspluateerib saamatul moel Kraftwerki ja Vangelist. Päris jõle üllitis, kus äratundmisrõõm vaheldus tigeda urinaga. Seda kõike lausa topelt, sest kaheksaminutilised plaadipooled on identsed. Eks ma ise läksin kleebise "Kraftwerk Medley" õnge. 2/10
Järgmine, vuntsidega jaapanlane Yukihiro Takahashi ning LP "Murdered By The Music". Jaapani artistid ning ka sealmaal välja antud (Detroidi) plaadid on suure külgetõmbejõuga. Yellow Magic Orchestra liikme teosest on kuulda, et siin on asja kallal bänd, kus mitu meest mängivad pilli ning Yukihiro laulab. Päris lõbus ja rohkem rocki suunas, meenutades Roxy Musicut, Robert Palmerit, The Clashi ja teisi. Vajaks veel põhjalikumat kuulamist. 6/10
Tervitus ka Detroidist: Reese ehk Kevin Saunderson singliga "You're Mine", mis liigub hip-house'i radadel, kuid erilist elamust ei paku. Väärt asi on B-poole pala "The Heavens" Mayday Mix ehk siis Derrick May on sõrmed külge pannud. 6/10
Elektrooniliste heliribade suurmeistri John Carpenteri ja Alan Howarthi soundtrack "Escape From New York" on sügav sündinauding, mida ei sega ka päevinäinud vinüülketta krõpsud. Klassikaline plaat, millest inspiratsiooni ammutamise lõppu pole paista. Meeleolukas ja sügav üllitis, mis vaatab klaari näoga tulevikku, kuigi pärit aaatast 1981. 9/10
Indie-klassiku The Pixies seitsmetollise "Velouria" nimiloo kommentaariks sobib "oh mul on sellega nii lahedaid mälestusi"ja B-poole etteaste on sama jõuline. Klassika. 8/10

Tobias Bernstrup - Midnight Blue (Falco Invernale Records 001) - 8/10

Rootsi multiartist on üks neist, kes ei lase rohtuda Apenniini poolsaarel 80ndatel sissetallatud rajal. Kolm meeleolukat sinisel vinüülil italolugu, millest kaks esimest järgivad, väikeste variatsioonidega, nimiloo temaatikat ja refrääni ning kolmas, "Into The Night" teeb plaadist EP. Tekstid on iseloomulikult primitiivsed stiilis "äike-päike". Taustajõud on korralikud: helimees Mark Verbos ning häält teevad Saralunden ja Miss Liz Wendelbo, kaks omanäolist Skandinaavia sireeni. Ümbrispaberi kujundust ei ole kunstinäitustel üles astuv Bernstrup teistele usaldanud, tulemuse võib ära raamida ning seinale riputada. Camp-faktorit ei saa eitada, sest ka Sparksi on siin tunda. Päris lõpuni ei saagi aru, kas "Midnight Blue" on väike iroonia, hommage italolainele või lihtsalt ühe veidriku järjekordne performanss.
In English

RETRO: Digital Justice - Theme From: Its All Gone Pearshaped (Fragile Records 14) - 8/10

Transmati tütarleibeli nime kõige rohkem õigustav väljaanne: kaks pikka habrast helirännakut, mis võbelevad justkui trancei ning ambienti vahepeal. Tegelikult on see puhas Detroidi tehno, akordideküllane ning unelev a la John Beltran või Aril Brikha. Üheainsa erinevusega: löökriistu ja trummimasinaid ei ole stuudiosse kaasa võetud. Vaatamata sellele, et Digital Justice'i nime taga peituva nelja briti rammuga poleks see probleem olnud. Kamba peale meisterdasid nad valmis ligi 34-minutilise, LPna kvalifitseeruva teose ning ei enne ega pärast seda ei ole neist suurt kuulda olnud. Kuigi 1994. aastal andsid nad Rob Recordsi all välja EP, kus ka Fragile'i plaadi nimilugu. Aga kõnealune on meeldejääv teos. Päikesetõusu ning kastese heinamaa muusika.
In English>