Taipeis baseeruv tehnobrigaad Smoke Machine pakub kuulamiseks järjekordset DJ-mixi, mille on kokku õmmelnud Abdulla Rashim Rootsist. Ma ei võtaks puhta kullana tema biograafiat, et tegu on Botswana metsiku hõimu kasvandikuga, kes peale kannatuste aastaid on leidnud lunastuse 4/4 biitides.
Küll tegi Rashim (mis iganes ta päris nimi on) tänavu korraliku debüüdi ning tuli hiljuti välja oma teise EPga "Asayita". See sobitub ühte ritta palju järgijaid leidnud droning techno stiiliga, mis kumab läbi ka Rashimi järgnevas valikus. Mis siis muud kui tuld! Smoke Machine Podcast 028 Abdulla Rashim
Briti eesrindlik plaadimüüja Boomkat annab välja digiformaadis kogumikke "14 Tracks", mis pühendatud kas ühele stiilile, plaadifirmale või artistile. Seekord on teemaks psychotic repetition, mis paiskab kuulaja ebatavalise techno ja eksperimentaalse electronica keeristesse. Suunda näitab siin Ameerika, kust tuleb üha põnevamaid uusi tegijaid - mitte ainult San Franciscost või Seattle'ist, vaid ka Nashville'ist, Santa Cruzist ja mujalt.
Kogu ettevõtmine meenutab 21. sajandi Woodstocki, kus möllavad Jimi Hendrixi ja Grateful Deadi elektroonilised teisikud. Valikust leidub särtsuvaid progerockist võrsunud riitusi (Innercity, Diamond Catalog), galaktilise avaruse uuringuid (Cruise Family, Ricardo Donoso, Mark Fell, Astral Social Club), mässulisi bassieksperimente (Ekoplekz, Lukid), libahuntide valsikeerutusi (Oneohtrix Point Never), veidraid piiksu- ja võnkeorgiaid (Antti Rannisto ja Ben Vida, kes kompab tõsiselt piire) ning tumedaid orkestreeringuid (Vatican Shadow). Ja muidugi artisti nimega Container (otsige tema LPd) nahutavat uueajastu technot ning Hieroglyphic Beingi tuttavaid sakutavaid rütme.
Suurepärane sissevaade elektroonilise muusika tulevikku. Hull pidu on garanteeritud ligi kaheks tunniks. Kuula ja osta
Kalifornia duo KPLR tuli välja esimese vinüüliga, millel reiviajastut meenutav pealkiri "TEK NO MUZIK". Vorm ja sisu lõhnavad undergroundi järele ning neli rada on täis mehaanilisi eksperimente väänatud acidiga.
Den Haagi legend Unit Moebius on lisanud nimele täiendi Anonymous ning äsjane ühistöö kuutõbiste kambaga Shitcluster andis tulemuseks pooltunni hingematvat electro-müdinat.
KPLRi stiilinäide:
Viimasel ajal vaikselt toimetanud Underground Resistance tegi õilsa liigutuse ning pressis uuesti mitmed URi klassikud. Algselt albumiformaadis ilmunud "Dark Energy", "Electronic Warfare", "Interstellar Fugitives", "Hi-Tech Jazz" ja "The Turning Point" on nüüd igaüks eraldi kaheteisttollisel. Kosmilise tehno ja elektro musternäidistest on mulle eriti meeltmööda Musta Mandri hõnguga "Dark Energy", kuid Detroidi fännidel tasub võtta terve pakett. Eriti šeff on tellida otse Submerge'ist, kuid ka kodumaine Biit aitab välja.
Viimane aeg aprilli lemmikud ritta seada, abiks Juno chart-funktsioon. Esikohal Hispaania electromees Univac, kes kinnitas et Bunker Records on täies elujõus. Nii nagu Detroidi lippu hoiab kõrgel Terrence Dixon, kes uuel plaadil vaatab üllatuslikult deep house'i suunas, kuid pakub ka minimalistlikku firmasaundi. Morphosise album oli aprillis suur teema ning täiesti põhjusega. Lisaks veel lemmikuteks TV Resistori, Tropic Of Cancer, Kryptic Minds jt.
Eri esitajad - HÕFF (Trash Can Dance TCD102011): volbriöö lähenemine tähendab ka seda, et Valge Daami kodulinnas hakkavad kolefilmid hõffitama. Sündmuse äramärkimiseks on Trash Can Dance platsis kogumikuga, mis sisaldab rütme ja masinahääli Eesti muusikamaastiku hämaramatest soppidest.
Rida suurepäraseid Eesti artiste: kurblik-vaevatud Spice Mouse, kollektiivi 3Pead poolt EBMiga piserdatud Opium Flirt, kumedalt lõgistav Cosmos Laguna, siis veel Imandra Lake, Forgotten Sunrise, Hypnobooster, Aamen, suurepärase meloodilise EBMiga üllatanud Robosapienja paljud teised. Plaadi tekitatud värinatest saab lähemalt lugeda globaalsetele tarbijatele mõeldud versioonis siin.
Head uut muusikat: eksperimentaalne technoduo Emptyset kohtus URi kampa kuuluva Cornelius Harrisega ning tulemust võib nimetada "techno kohtub poeesiaga". The Orbist tuntud Thomas Fehlmann vaatab klassikalise muusika elementide poole ning seda live-vormis. Detroidi plaadifirma 430 West säravaima tähe Octave One lugusid on remiksinud Sandwell District ning Aril Brikha. Lähemalt kõigest sellest koos helinäidetega inglise keeles aadressil http://terminal313.blogspot.com
Countdown on alanud - täpselt 30 päeva pärast lendavad sädemed ning kõuekõmina saatel stardib tõeline technorakett. Jaapanlase Iori singel ilmub leibelil Prologue Music, mille bossi Tom Bonaty DJ-mixis oligi parim pala "Lapis 3". Heliproov tekitas vaimustust, kuulake ise. In English>
New Yorgis pesitsev MP3-plaadifirma Miniscule jagab kuulamiseks ning allalaadimiseks korralikku kogumikku, mis liigitub üldnimetaja techno alla, kuid kulgeb väga rahulikus ja sügavas meeleolus.
Peotümakat siit ei leia, kuigi artistide seas on näiteks Perc, Donor ning Truss - kõik masinliku muusika uue laine talendid. Tähelepanuta ei tasu jätta www.miniscule.tv lehe servas olevat nupukest donate, sest artistid on tubli tööd teinud.
Olles väisanud 15. sajandil püstitatud Kiek in de Köki, kus saab tutvuda Tallinna kuulsusrikaste päevade, aga samuti katkuaja ning piinariistadega, tekkis mõte, et nüüd on paslik küünitada kõrv Cosmos Laguna albumi poole. Keskaegselt sünge kujundus tekitas küsimuse, kas siit voogab jälle black metali?
Kaks esimest lugu "Cancer" ja "Underwaterwar" tegid selgeks, et liigume elektroonika radadel, kuigi avalood kõlasid lärmaka ning väheerutava big beatina. Kuid siis läks lahti: DAFilik bassikäik palas "Chaos City" oli kenas kooskõlas purukuiva lohiseva loopi ning efektidega; loo teine pool mässis täitsa korralikult.
Järgnes arukaotus. "Bel-Air Trash Disco" käivitus justkui ambient-režiimil, nagu oleks jääkülm vesi tilkunud stalaktiitidelt. Kuid siis ronisid masinad välja ning hakkasid hammustama paisuvate hip-hopilike biitidega. Pirakad industriaalsarved puurisid end kehasse ja ajju. Ikka uued ja uued karmi elektroonika lained sööstsid esile, raputades seinu, eriti tigedal ning vaimustaval moel. Tõeliselt erakordne lugu ning viimati tekitas sarnase kananaha Ancient Methods. Kirsina koogi peal oli teadmine, et lugu on pühendatud 90ndate keskpaiga legendaarsele klubile Bel-Air.
Sõit jätkus. "Mover" alustab veidi pehmemalt, nii et suutsin ette kujutada, kuidas De La Soul hakkab kohe riime laduma, kuid sentimentaalne sünditaust tegi ruumi raskemale kraamile. Nagu mitmed teised lood, algab ka "Please Don't Kill Me" suursuguse introga, kuid kasvab üle eksperimentaalsemaks ja karmimaks palaks.
Loos "Karma Cleaner" teevad Saturni sõdalased tagurpidi robotihäält, abiks ambientlik meeleolu ning kitarr, aga siis vaatame tõele näkku: lihasööjad sündikäigud tulevad jälle. "Midnight Silence" ja "Memory Begins" jätkavad jõulisel ja jämedal moel. Distortion on siin ja seal, mitmes loos sellel plaadil.
Cosmos Laguna näol on samizdat-label Trash Can Dance leidnud aritsti, kes võiks eksperimentaalset technoõhtut sisustavate ässadega kampa lüüa. In English> Bel-air trash disco by Cosmos Laguna
Shackletoni iga liigutust jälgitakse sama hoolikalt kui Warren Buffetti tegemisi finantsilmas ning käesolev üllitis ei jäänud kiibitsejate ja klubijate poolt märkamata. Shack' astub üles kahe looga, "Fireworks" ja "Undeadman", mis ujuvad sügava bassi ning õõnsa kilina-kolina voogudes, ümbritsetuna artisti poolt nii armastatud congadega. Betoonist selle saundiga läbi ei lähe, kuigi värinaid jätkub. "Undeadman" võiks panna zombie'de südame kiiremini põksuma, juhul kui see on neil olemas.
Siis veel kaks remixi: T++ säilitab "Fireworks'i" ujuva ning mitmekihilise atmosfääri, kõlades nagu kärbitud The Orb. Torsten Pröfrock toimetab nagu DINi aegadel, kuigi eeldanuks, et ta hoiab kinni ekvatoriaalsest breakbeatist, millega lajatas mullu samuti Honest Jon'si all ilmunud plaadil "Wireless".
D-poolel pööratakse asjad pea peale, sest Mordant Music'u ReMMix näitab elektroonika irratsionaalset palet. Varjutatud dubi ning kaootiliste mürasämplite laviini eest pole pääsu ning see ongi siin mu lemmiklugu. Mordant ei ole ilus, kuid see ei ole ka Miss Estonia konkurss. In English>
"Diskoveri" on album, mis ei jäta ükskõikseks.Pole vahet, kas see meeldib või mitte - tegu on hõõguva sulatusahjuga, kus kohtub ligi paar tosinat eri muusikastiili. Täiesti hull pidu, kus osalevad Krahv Dracula, Pokemon, Donkey Kong, Hansuke ja Greteke ning mitmed muud ebamaised suurkujud.
Kuulates Aamenit meenus mulle Rephlexi artist Ovuca ning mõned lood võib paigutada kategooriasse braindance, kuid siiski on tegu tõelise stiilide salatiga.
Kitarr üksikust Ameerika einelast ("Pisibehmed aknad"), elektriline wave pop ("Kal'n'bass"), industriaali kohtumine black metaliga ("Black Metal and Pink Plastick"), klaverihelid ("Promised Never Promise Again"), lisaks noise, breakbeat... Muide, technot küll kõrva ei jäänud.
Mõned asjad on teistest üle: "VVEEBEEMM" ja "Altmetsa teelt" (või hoopis "We'll Done" kui uskuda Soundcloudis oleva faili pealkirja?) kõlavad nagu remiksitud Nitzer Ebb; "SeeUnustatudRahuMaailm" on lennukas ja popilik sündilugu, mis võib nii mõnegi lemmikuks saada. Parim on kaasaegne koraalimuusika "Misantscopic", mis vaatamata kalašnikovi tärinat meenutavatele trummilõikudele, mõjub lausa pühalikult.
Lugude paigutuses on ka oma kord: CDRi 30 palast lühim, "Kits skit" (0.32) on esimene ning pikim, "Unenäostnäkku" (4.46) viimane lugu.
Aamenil (Aamenal?) on kätt ja fantaasiat, kuid ta peaks suhtlema karjäärinõustajaga, mis stiili ja suunda hoida. Plaadil on mitmeid häid leide, nagu ka kahvatuid ja tüütuid palasid ning tundsin puudust bassist. Meeletu eklektika, millega kaasneb kohati ülepingutatud sõnademäng lugude pealkirjades ning lisaks veider graafika. In English> Aamen - Koleidaskoop - 22 - We'll done by Aamen
John Mendez näitab jälle oma teist nägu: Silent Servanti (Sandwell District) nime all technoilmas tegutsev muusik lööb letti juba kolmanda üllitise projektinimega Tropic Of Cancer. Camella Lobo vokaaliga kõhedalt külm ja rokilik electronica, mida seni on avaldanud technost üha kaugenev Downwardsi plaadifirma. "The Sorrow Of Two Blooms" ilmub gootiliku elektroonilise muusikaga kiirelt tuntust kogunud Londoni leibelil Blackest Ever Black. Helisid interjöörist, kus 30-vatine pirn ja ämbikuvõrgud. In English>
Ulguvad masinad ning tüsedad biidid on peaosas plaadifirma CLR uusimal singlil. Berliinis pesitsev itaallane Lucy ehk Luca Mortellaro on technoilma uus komeet. Koos Singapurist võrsunud Xhin'iga tagus ta rauda nii, et sädemed lendasid ning tulemuseks kahe palaga üllitis. "LX2" on seejuures üsna kesine, kuid "LX3" raputab korralikult läbi, annan kümme punkti. Ülimalt jumekas video ka siia juurde.
Tom Bonaty ei ole artist, vaid Münchenis pesitseva plaadifirma Prologue Music ninamees. Kuna DJ Hell on nüüd popstaar ja Richard Bartz sukeldunud fotomaailma, siis ongi Bonaty uus ja hästi õlitatud mootor, mis Baieri technomasinale hoogu annab.
Suurepärane intro Biosphere'ilt ning siis mõned palad dub technot, enne kui platsile astub Prologue'i artist Iori - raskepärane ning uimastav "Lapis 3" on võrratu leid. Technomixide stammkunde Jeff Mills on kohal nagu ka Prologue'i uus artist Mike Parker. Ja siis on kuulda 90ndate keskel happelist technot pritsinud Emmanuel Topi, kes peale pikemat pausi tuli Terence Fixmeri plaadifirmas Planete Rouge välja uue digi-EPga. Mixis veel T++, Sandwell District jt. Technot nii et vähe pole.
01 - Biosphere - Sphere of no-form - Origo Sound
02 - Loscil - Lucy Dub - Kranky
03 - Juho Kahilainen - We heard it - Demo
04 - Jeff Derringer - Tarantula (Iori's Dub Mix) - Perc
05 - Iori - Lapis 3 - Prologue
06 - Jeff Mills - B1 - Something In The Sky 6
07 - Mike Parker - Compressor Blades - Auqaplano
08 - Not from Earth - The Second Emotion - Prologue
09 - Emmanuel Top - Revival - Planet Rouge
10 - T++ - storm - Erosion
11 - Feed - Immolare - Sandwell District
12 - Dino Sabatini - Step 3 - Sonic Groove
13 - Johannes Heil - Per Disciplinum Mea Lux Videbis - U-Turn
14 - Ozy - Timendurancelevatorock - Force Tracks
15 - Plastikman - Marbles - NovaMute
Suundanäitav, utoopiline, mõistatuslik - kõike seda on Drexciya kohta korduvalt öeldud. Tema (või nende) EPd, mis ilmunud Detroidi leibelitel UR, Shockwave ja Submerge, olid täidetud võimsa electroga, mis muutus kohe klassikaks.
Drexciya esimene album "The Quest" ilmus 1997 ning sisaldas mitmeid varasemaid lugusid. Paar aasta hiljem välja tulnud "Neptune's Lair" oli esimene tõeliselt uus album ning sellega algas Drexciya teekond Euroopas. Edaspidi avaldas ta vaid Tresori ja Clone'i all, kuni James Stinsoni liigvarajase lahkumiseni 2002. aastal.
Tresorilt üks mehetegu, et andis uuesti välja veealuste saundide meistri kauamängiva, kust leiab nii tüüakat müdistamist kui ka hapramaid helirännakuid. Drexciya ning tema mütoloogia kohta saab lugeda näiteks ajakirjast The Wire . In English>
ÖÄKi kohtumine Saksa tummfilmiajastu ühe avangardse tippteosega oli sündmus, mida ei saanud vahele jätta. Veebruari keskel alanud üritustesari teemal tummfilm + live-muusika jõudis laupäeval Kumusse, kus Walter Ruttmanni 1927. aastal valminud dokk "Die Sinfonie der Großstadt" ei kohtunud teps mitte sümfooniaorkesteri, vaid kaasaegsete rütmiuuringutega tegeleva duoga.
The Cinematic Orechestra abil suurt tähelepanu (taas)leidnud Dziga Vertovi "Inimene filmikaameraga" ei ole ainus läinud sajandi 1920ndate aastate suurlinna portreteeriv linateos, mida vaadata tasub. Ruttmanni film näitab Saksa pealinna ühte päeva, kella 5st hommikul kuni õhtupimeduseni. Päikesetõus toob tänavatele koerajalutajad, liiguvad esimesed trammid, tõmmatakse üles äride luuke. Sonidega mass suundub tehaseväravate poole (kummaline küll, aga ükski tööline ei paista noorem kui 45), käivituvad masinad, mis mõjuvad väga kaasaegsetena, vormides metalli või klaasi.
Koorekiht laseb end sohvritel panka või tehasekontorisse sõidutada, peroonid kihavad kaabudest ja kübratest - linn ärkab ja pulss kiireneb. Sport on au sees - nii kanalitel, velotrekil kui ka hipodroomil. Lõunapausil söövad mõned homaare, paljud leiba - majanduskriis peegeldub nii mõnestki näost ning ajalehtede esikülgedelt. Berliin hingab, kihab, tuksleb ja kihutab, päeva lõpu poole.
Eelreklaamis öeldi ÖÄKi kohta "isepäine ja omalaadne müramuusika duo", mis võis mõnele ette manada doom metali ning loodetavasti ei jäetud seetõttu tulemata. Sest tegelikult pakkus ÖÄK väga hästi komponeeritud kooslust, kus domineerisid rütm ning sünteetika. Alguskaadrid Reich'i pealinna poole kihutavast rongist tekitasid minus kohe paralleeli "Trans Europa Expressiga", millele aitas kaasa ÖÄKi käivitunud elektrooniliste impulssidega rütmimuusika.
Nii nagu linn ärkas, mängisid mehed ka end soojemaks. Kõige karmimaks läks filmi kolmandas vaatuses, mil Berliin käis täispööretel ning seda ka ÖÄK, pakkudes kruvivaid bassiefekte ning tigedat trummeldamist, mis meenutas Green Velveti "Flashi" põhjasid. Kohati kaldusid Tero ja Amberg tech house'i ning isegi Detroidi akordidele. Muusikaline panus oli täielik nauding, mis sest, et filmiosade vahelised pausid päris õigesse kohta ei sattunud. ÖÄKi helikeel sobitus väga häsi Ruttmanni intensiivse kiindumusega mehaanika ja kineetika vastu. Jään plaati ootama.
Mõnikord tuleb isu rammusa suutäie järele. Peale ikka majoneesi, ketšuppi, sinepit - mida iganes. Muusikaga sama asi, vahetevahel vaja rasvasemat kraami. Siin ongi neli kaloritest pakatavat portsjoni, mida serveerivad kogenud kokad ning pärast on täis ja rahulolev tunne. Külluslikult bassimatsu ning rütmihoope.
Alan Oldham ehk siin DJ T-1000 hoolitseb jõulise alguse eest, pakkudes tõsist ghetto technot. Pealkiri "Bout' To Bang It" ütleb ära, mis värk on ning Ben Simsi remiks paneb veel kõmakat juurde. DJ Skitzo "Impact Zone" on välja otsitud lausa 1995. aastast. Siin mürgeldab Lester Fitzpatrick, kelle südametunnistusel on Chicago kultusliku Relief Recordsi kõige suurema purustusjõuga mürsud.
B-poolelt kostub kõigepealt kollide mörin ning acidi mulin kui Tim Bakeri ja Elbee Badi õudusfilmilikku rada "Sideways" remiksivad Sims ja Paul Mac. Viimane neist pakub seejärel pala "DVD Crash", mis võiks olla digiajastu ümbertöötlus Tyree' klassikust "Video Crash". Mulle ikka väga meeldib selline mahlakas ning rämedam saund. In English>
Nagu ikka pakub Saksa plaadifirma Aube süntesaatorite harmooniat ja suursugusust. Leibeli kuulsaim artist Roland S. Faber tegi koos Keen K ning Aube kaasasutaja Michael Künzeriga kolm turvalist pala neile, kes igatsevad läinud aegu. Teema "Philomena", mis sai nime Künzeri aastase tütre järgi, on jaotatud kolme ossa, ikka Aube'le omaste lainetavate süntide ning pastelse ja kasina vokaaliosaga.
"Part I" viib tagasi 1980ndate Vahemere-äärestesse kuurortidesse ning italo-hõngulises loos puuduvad vaid primitiivsed lauluread stiilis under sunny skies you will hear my lies. B-poole avalugu on parim - "Part II" on köitva meloodiaga unelev liblikadisko, mis lisaks kannab justkui mösjöö Jarre'i allkirja. Igatsev naisvokaal lisab seejärel loole "Part III" magusa varjundi ning nii me lendleme. Kokkuvõttes palju rõõmsat tuju ning helget olemist, ilma et midagi uut avastaks. In English>
Multi-kulti võib Merkeli ja Cameroni arvates olla möödanik, kuid loomingulises maailmas annab eri kultuuride segunemine suurepäraseid tulemusi. Rabih Beaini (artistinimed Morphosis, Ra.H) on sündinud Liibanonis, kuid sügavalt juurdunud Euroopa elektroonilise muusika skenesse. Lähis-Ida päritolu ei tähenda, et ta kostitab 4/4 biidiga varustatud kõhutantsumuusikaga - see polekski midagi uut. Aga tema elektroonilise muusika käekiri on põnev ja varjundirikas, tõmbab tähelepanu.
Alates 1996. aastast elab Beaini Itaalias, kus pani püsti plaadifirma Morphine Records. Lisaks temale endale on seal avaldanud Detroidi guru Shake ehk Anthony Shakir, Madteo, Hieroglyphic Being jt.
Nüüd on tulekul Morphosise esimene kauamängiv, mis ilmub aprillis Hollandi plaadifirmas MOS Recordings. Värvikas plaat, mis ulatub salvavast technost ("Static", "Dirty Matter") mahedamate house''i hõnguga paladeni ("Silent Screamer", "Gate of Night"). Aga oma kõrv on kuningas: Morphosis - What Have We Learned
Bethany on piiga, kes iroonilisel moel kasutab artistinime Seelik ehk siis Skirt. Horizontal Groundi katalooginumbrit HG07 kandev üllitis tähistab muljetavaldavat debüüti Bethany Bustolt, kes pärit Texasest ning nüüd pesitseb UK technometropolis Birminghamis.
DJna on ta harrastanud industriali ning muid raskemaid saunde ja seda me kondid siin ka tunnevad.
Esimene lugu "In The Meadow Under The Stars" ei jutusta sugugi mitte noorte armastajate õrnadest hetkedest, vaid on kokku sõlmitud hüpnootiliselt õõnsatest helidest, mille taustaks sosistavad keldi haldjad. Ekvalaiseri rebitud-tõugatud "Ikaros" on jämedam rütmikeskne lugu, millest leiab maaväliseid mürinaid ning pingelise, lausa tehaseliku atmo. Sellest veel ei piisa, sest "Six Hours" minetab viimase raasu inimlikkust ning ründab ängistava drone'iga. On alles purakas. In English>
Mike Parkeri stiil on äratuntav: pingestatud ja väänlev, katsetava loomuga techno, mida ta on avaldanud oma leibelil Geophone. Nüüd seadis Buffalo mees samud Euroopasse ning jätkab oma kajaefektidega lugude avaldamist Itaalias, Aquaplano plaadifirmas. Äsja ilmus temalt Saksa Prologue Musicu all veel teinegi EP, kust leiab Donato Dozzy remixi.
Käesoleval plaadil istub hästi üks lugu: "Arena" on väristavalt õõnes ning kruttiv asi, mis meenutab Sähkö ja Plastikmani minimalismi. Biidita, kuid ähvardavalt jahvatav rada kriipab metalsete kombitsatega.
Loos "Acromion" on juba tavapärasem pumpav bass ning puurivad loopid, kuid puudub müstiline jõud, nii nagu paljutõotava pealkirjaga, kuid kesises loos "Compressor Blades". Parem on mõnede happeplekkidega "Sekhmet", kus helimuster eelnevatest lugudest mitmekesisem. Nuel'i avalugu Aquaplano Ltd esimesel üllitisel oli ikka eriti hea ning ka ülejäänu osas valmistab Parker pettumuse, eriti kui võrrelda tema toodanguga Geophone'il. In English>
Kujundus on täiesti mööda. Ei usu, et kaanel olev rohmakas p**** kuulub ajakirja kaanepoisile Nicolas Jaarile, kes loos
"Keep Me There" ümiseb elektroonilisel taustal. Üks lugu ei ole piisav, et tema muusikat hinnata. Melanhoolses tujus on ka Rajko Müller ehk Isolée ("Palermo Triste") ning Caribou' elektrooniline, DJ Koze remiksitud poplaul on kena, kuid ei üllata.
Peale kolme esimese loo letargiat paneb Agoria sündid saagima loos "Panta Rei", mis jääb siiski valgusaastate kaupa maha Unit Moebiuse klassikalisest "Panta Rhei'st". Witch house'i fraktsiooni esindab üha enam tuntust koguv Salem,teeb gothic-wave-synth-popi.
Kölni skene ei oleks mõeldav Kompakti ja Wolfgang Voigtita (Mike Ink), kuid tuleb öelda, et tema kõlisev minimalistlik panus kannab sobivat nime - "Apathie". Ann Aimee artist Delta Funktionen on esindatud mitte nii kirgliku noppega EPlt "Setup Two: Fusion" ning Ostgutil esimest albumit avaldav Steffi on ilmselgelt Mr Fingersi ja Chicago mõju all.
Siis kaks kogenud tüüpi, kes pensionile veel ei tiku: Patrick Pulsinger ja Abe Duque raputavad põrandat vanakooli vaimus ("Blame It!"). Siriusmo mängib loos "Mosaik" keerulisemate biitidega, samas kui Space Dimension Controller ("Temporary Thrillz") kõlab kulunult ning ei tekita isegi mitte ajutisi värinaid.
Parim tuleb lõpus: Berliinis pesitsev dubstepi suunanäitaja Shackleton avab oma congadega uue peatüki looga "International Fires", mille koorihääled ning kõditav perkussioon sütitavad seltskonda. Demdike Stare, mille muusika pakub Groove'i sõnul "ebamugavuse helikümblust", on kindel valik ("A Tale Of Sand"). Lõpetuseks tore üllatus, kus kohtuvad tumedakõlaline Saksa poeesia krautrock-electronicaga, esitajaks Der Räuber Und Der Prinz ("Moogwalzer").
Groove kajastab elektroonilise muusika erinevaid külgi, kuid kogumikud väljendavad reeglina ajakirja kiindumust kulunult kõlavate minimalistlike ja popilike helide vastu. Siiski tore boonus ja alati väärt kuulamist. In English>
Imelik küll, kuid see on minu esimene plaat David Sumnerilt ehk Functionilt, kuigi tüüp on tegutsenud üle kümne aasta ning nüüd naasnud rambivalgusesse projektiga Sandwell District. Samanimeline technomaailmas suunda näitav leibel tõi detsembris välja Sumneri soolo-EP.
Võib-olla olid ootused liiga suured, kuid plaadi tuumani jõudmine nõudis omajagu kannatust. Kaks esimest lugu otsivad techno dekoratiivsemat külge. Peale minalistlikku ja habrast avalugu tuleb dubiliku loomuga ja tavapärane "Variance 2". Alles "Variance 3" näitab, milleks Function võimeline: hüpnootilise groove'i taustal on acidi hammustused, veider soigumine ning hämarus. Kokkuvõttes profi töö, millel pole piisavalt vunki metsikumateks klubihetkedeks, kuid sobitub hästi Sandwell Districti maastikule. In English>
Väike ajalootund: Berliini sell Rico Passerini tegi väärt liigutuse ning riputas Soundcloudi Future Sound of London'i show Kiss FMi lainepikkusel, mis pärit 1992. aasta jõuludest. Tõeline breakbeati ning analooghelide paraad, mis algab euro techno saurustega nagu Ramirez ja Datura ja liigub otsapidi sügavamasse electronicasse. Programm on hoopis teise moega kui võrrelda FSOLi omaloominguga. Kõiki kolme tundi ei jõudnud veel läbi kuulata, aga mõnusaid sutsakaid esines juba mitmeid. 28. minuti kandis on üks lõik The Moody Boys'ilt, kes on kokku seganud raggahõngulist acid house'i ning
43. minutil on platsis eriti nüri või eriti geniaalne Rotterdam Termination Source oma looga "Poing!". Kui kulunud 54 minutit, astub esile hiljem Tresori all avaldanud kollektiiv The Holy Ghost Inc oma toore ja kandilise technoga. Lisaks FSOLi oma saunde, palju tuttavaid sämpleid jne. Võta aeg maha ning kuula. In English>
Future Sound Of London - Kiss FM, London - 26-12-1992 by R_co
1987. aastaks sai mulle selgeks, et kelmika potisoenguga Mireille Mathieu või siis mahe trubaduur Joe Dassin ei ole ainsad lauljad, kes prantsuse keeles häält teevad. See teadmine saabus vapustaval moel, sest The Young Gods oli ikka muusikaspektri kaugemast servast. Bändil oli karismaatiline solist Franz Treichler, kel abiks Frank Bagnoud trummidel ning Cesare Pizzi sämpleril. Ja nad ei olnud isegi prantslased, vaid pärit Šveitsist ning esindasid riigi kolme põhirahvust.
Esmalt jäi küll meelde inglise keeles kõlanud Gary Glitteri cover "Did You Miss Me", kuid "Nous De La Lune", "Jusqu'au Bout" ja mitmed teised 80ndate palad olid ikka täis rämedat jõudu ja kirge. Igal juhul olid nad rokimaailma elektroonilised mässajad ning levitasid loomingut, mis tantsupõrandal võis põrkuda mittemõistmisele.
Bänd lasi läinud sügisel välja uue albumi "Everybody Knows", kus Treichler on algkoosseisust ainus, kes kaasa teeb. In English>
Oktoobris 2010 tegi Sandwell District (SD) Berliinis ja Grazis publikule säru, millest helikonservina said osa agaralt jõuluvana oodanud technofännid. Ja see polnud SD kambalt veel kõik: samanimeline plaadifirma kostitas meid aasta lõpus veel Functioni singli ning SD albumiga.
See siin on korralik technoplaat. Berliini-poole esimesed taktid ütlevad ära, et tüübid tunnevad asja. Julgelt kohe peale, jõuliselt vedavate trummikäikude saatel. Siis ilmuvad taustale õhulisemad helid ja kajaefektid, kuid meeleolu ei muutu - müdinat jätkub vasakule-paremale. Lõpuosas hakkab hoog raugema ning viimane minut möödub ambient'i meeleolus. Ilus lõpp, kahjuks liiga lühike.
Grazi-pool algab risti-rästi biitidega ning kuigi tempo on võrreldes teise poolega vaoshoitum, tihedalt vastu seina pressiva bassi eest ei pääse. Lugu kõnnib oma rada ning aeglaselt hakkab maastikku katma uduvine, eemalt paistmas mahajäetud tehasehooned.
Üks rokilik mõte veel: kui tegu live-lindistustega, siis törts publiku huilgamist oleks vürtsi lisanud, eriti Berliini osale. Technosse on uued sellid teretulnud, kuid rõõm on ka kuulda, et ammusest ajast nuppe keeranud Regis ja Function, kel siin abiks Juan Mendez, on endiselt vormis. SD oli kindlasti 2010. aasta üks tippleibeleid. In English>
Unterschätzen Sie nicht die Macht*. Germaanlaste pealetung Ameerika pinnal oli tulemuseks, kui Kalifornia plaadifirma Van Richter tõi välja plaadi Plastic Noise Experience'ilt (PNE), mis tol ajal oli kahe mehe projekt, S.M. Kalwa ja Claus Kruse osalusel. "Neural Transmission" liigub industriali ja EBMi sfäärides ning on tegelikult kogumik, kuhu pakitud PNE palad kolmelt 90ndate esimesel poolel ilmunud väljaandelt.
Alustuseks midagi tuttavlikku - jämedama moega cover Bronski Beat'i loost "Smalltown Boy", kuid ülejäänu kraami autoriks on bänd ise. "Serious Times" on veel omamoodi tööstuslik laulusooritus kergemate süntidega, kuid järgnev pakub ohtralt raevukaid masinaid ning rämedat saksa vokaali. Pulbitsevat jõudu saab tunda lugudes "Kill The 6", Tateinheit" või "Das Ritual". Lõpuossa jäävad palad ("Illusions", "Treat The World") on taltsamad ning kuulda (new) wave'imõjusid, siin-seal klaverit ja Glockenspiel'i.
Võib ette heita, et "Neural Transmission" on parim näide stereotüüpsest Saksa elektroonilisest marsimuusikast. Kuid adrenaliini see pakub ning PNE pole tänaseni päris kadunud, olles nullindatel jõudnud leibelile nagu Alfa Matrix. Kus muuseas avaldas plaadi "Maschinenmusik", mida sobiks siinses ajaveebis lähemalt kaeda. *Ärge alahinnake jõudu In English>
Mordant Music'ult ei tasu midagi rahvapärast oodata. "Hume" jalutab päris- ja mängumaailma piiril, pakkudes kõigepealt teatraalset ülesastumist nimetult ja dramaatilise moega vokalistilt (Vindicatrix?), kes ajab asju Fritz Ostermayeri stiilis, saateks elektroakustika ja unine bass. Kuid seda kestab avakülje keskpaigani ning lugu läheb katkemata üle masinlikumale osale, mida tervitavad masside huilged. Paar tiba acid house'i juurde ning juba jalad käivad.
"Unborn Vectors" on jälle vokaalettekanne, käsikäes orkesterliku seadega, eritoonilise bassi ning perkussiooniga. Loo keskel muutub jälle kõik ja jõuame rütmika techno-house'ini, kus tajuda 80ndate lõpu mulisevaid helisid.
Eriliselt kõva plaat, mis kinnistab Mordanti kui edumeelse ning dissidentliku leibeli positsiooni. In English>
Sünged kaksikud on kohal. Kaks eraldi ilmunud CDRi, täis müra ja eksperimentaalseid helisid EDASIlt. Kuid kaksikud ei ole ühesugused. Esmamulje ütleb, et üllitist "Night At The Museum" saaks edukalt kasutada ülekuulamistel, et panna inimesi pihtima ükskõik mida, ükskõik kellele. Teine plaat jäi rohkem kõrva ning jättes kõrvale sulamüra, siis "White Tie Black Noise" pakub omal rämedal moel mitmeid häid leide.
Minu lemmik on "Die Lügenrächer", kus väikesed inetud elukad on kaugelt planeedilt kaasa vedanud roostes vokooderi ning sõidutavad sind üheksa ja poole minuti jooksul nilpsava drone'i ning tontliku perkussiooni saatel, kohati nagu V/VM.
"Horror Mirror (Original Version)", mis on nime järgi nagu Hammeri filmistuudio sünnitis, kuid ülejäänud kraamiga võrreldes vaikne nagu rabajärv. Jällegi soliidses pikkuses (16.51) ning vibreerib läbi aja ja ruumi elektroakustilises meeleolus.
Loos "Unknown Critters" kohtud hüljatud hingedega jazzisalongi. Keeled ja rütmid kiigutavad palas "Missanigra" ning "Kalt Und Gefährlich" täidab meeled väändunud trummeldamisega. Distortionist siin üldse puudust ei ole.
Ja siis on loomulikult müra ise. Raev lastakse vallas pikas ja valulises "Riders Of Apocalypse On Speed", kus kisa ja kakofooniat rohkem kui euro eest, taustaks tume shoegaze-meeleolu. "Eisener Besen" on puhas tapatalg ning "Detsembrikuumus" ("December Heat") ei jää palju maha.
Sõna edasi toob meelde avangardi, mida on siit-sealt ka leida. EDASI taga on varem Luarvik Luarvikus figureerinud multiartist Mihkel Kleis, kel abiks mitmeid kodumaiseid pillimängijaid. CDRid avaldas Eesti skenet tundev Trash, jätkuks hiljuti ilmavalgust näinud kolmele kogumikule (vaata "Sügis"). In English>
1990ndate keskel oli Detroit City plaadifirmadel äratuntav saund, mis ulatus ägedamast Millsi loop-technost Underground Resistance'i futuristliku funkini. Seetõttu pidi Michigani osariigis asuv Lansing, kus leibel V-Max loodi, raiuma endale teistsuguse sihi, mis muusikaliselt tähendas kiirema tempoga ja eksperimentaalsemat loomingut, põhiliselt technot, aga ka electrot.
Üks sõber rääkis salapärasest V-Maxist juba ammu, kuid kulus jupp aega, enne kui sain selle poole kõrva küünitada. Esimesel kuulamisel tundus liialt järsk ja veider - läks aega, enne kui harjusin. Käesoleva EP taga on plaadifirma asutaja ning peamine artist Heath Brunner ehk Silicon, kes on saanud käe valgeks veel leibelitel nagu KMS, NSC ning hiljem Hollandi Clone'iga seotud lavkades. See on technoplaat, mis osaliselt meenutab samuti Michigani osariigist, Kalamazoost pärit Black Nation Records'il ilmunut. In English>
Jaapan kutsub. Goth-Trad on Takeyaki Maruyama ning sugugi mitte
elektroonilise muusika kollanokk, sest esimene plaat tuli temalt 2001. aastal. Jaapanlased teavad, kuidas rajada maavärinakindlaid ehitisi ning seetõttu ei pelga Goth-Trad, et tema bassirünnak kahjustaks ükskõik mida epitsentris ja selle naabruses.
Ta armastab bassi ning seda siin jagub. Ähvardavad ja jämedad saundid kõlavad loos "Two Faced", mis ronib oma teed nagu raske laadungiga veok. "Sunbeam" kogub vähehaaval jõudu, oodates millegi erilise saabumist, näiteks...Godzilla. Pooljuhuslikult minuni jõudnud plaat, kuid ilmselgelt dubstepi avenüü paremast otsast. In English>
Enne kui alustan, läheb vaja klaviatuurilt puuduvat tähte. Valin Insert ja siis Symbol. Valmis. Ø nagu Taani füüsik Ørsted, kes 1825. aastal eraldas esimesena puhta alumiiniumi. Sümboolne fakt, kuna Ø ehk Mika Vainio on puhas metall.
Veel kaks head põhjust, miks alustada uut aastat selle 2006. ilmunud plaadiga, mille materjal küll lindistatud 1992/93. Esiteks on ufolike helieksperimentidega tegelev Sähkö ausammast väärt. Teiseks on plaat lindistatud Turus, mis on Tallinna kõrval teine Euroopa kultuuripealinn alanud aastal.
Sähkö algusaegade saundid on siin äratuntavad. "Aste" on üsna technoplaadi moodi ning mitte nii eksperimentaalne nagu Vainio ja Ilpo Väisäneni hilisem toodang Pan Sonic'una (tuntud nime all Panasonic, seni kui samanimeline elektroonikakompanii hakkas neid juriidiliselt ahistama).
Plaati alustav "Spiraalit" sobib technoklubi vallutamiseks. Kasina "Maan Valossa" teemaks on Juri Gagarin ja tema mõtted. Seinu väristavad madalsagedused ja müdisev bass külastab lugudes "Sukeltava" ja "Siimes" ning ülejäänud neli lugu moodustavad kõik kokku korraliku terviku.
1970ndatel saatsid ameeriklased Voyagerid kolmanda astme kontakte otsima. Pardal olid nn Kuldsed plaadid, mis sisaldasid infot Maast. Kui nad võtaks nüüd sama asja ette, siis Ø loomingu kaasapakkimine on vältimatu, edendamaks kontakte ükskõik kellega seal kusagil. In English>
01_compressed.jpg)
