Nacho Patrol - The Africa Jet Band (M Division Recordings 04) - 9/10

Danny Wolfers ehk Legowelt on seekord džungli kuningas, nime all Nacho Patrol. Tema fantaasia üha pullimate artistinimede väljahaudumisel on hämmastav. Veelgi osavam on ta oma üüratu masinapargi ohjamisel, tootes ühelt poolt retrohõngulisi, kuid teisalt kaasaegseid helisid.Nacho Patrolina kallab ta oma diskomobiili paaki gallonite kaupa funki, annab kõvasti gaasi ja kõike see on lahe vaheldus.
"El Fuego En Nosotros Todo"on jõuline avapala, minu lemmik, mille loodud meeleolu kannab õhulistel ja psühhedeelsetel tiibadel kuni plaadi lõpuni. "Cheetahman" matkib inimahvi kombel klassikalist jazz-funki ning samas vaimus läheb kõik edasi. "Hippo Aviation" lisab kübekese jacki ning "Caravelle'i" saatel on mõnus galaktikatevahelise lennumasina illuminaatorist välja piiluda.
Nii mõneski ajaloost õhkuvas plaadiriiulis on The Africa Jet Bandi lähemaid ja kaugemaid sugulasi, kuid aastal 2009 mõjus ka verivärske üllitis väga värskendavana.
In English

Cottam - Untitled (Cottam 3) - 8/10

Spartalikult lihtsalt sildistatud uus seeria UKst, selle kolmas väljalase. A-poolel on intensiivne tribalistlikus meelelolus pala, mis viib mõtted Teknotikale. Rütm laksab korralikult, kuid fantaasialendu oleks loo ülesehitamisel rohkem oodanud.
B-pool on sügavam ning eelmisest palast erinevalt on siin näha selget evolutsiooni. Rütm mässib üha rohkem endasse, kuskil poole peal ilmub afrohärra, kes sobitub hästi kerge tribaliga looritatud ja üsna funkilikku meeleollu. Plaadi kõik plusspunktid tulevad B-poolelt.
In English

Various - Voyeurhythm EP 1 (Voyeurhythm 001) - 9 /10

Tunnistan ausalt, et souli ja funki ajaloos ning üldse neis maailmades orienteerun kehvasti. Targemad öelgu, kas Voyeurhythmi esimesel riliisil on üles nopitud vanu asju või tegu tõesti tipptasemel originaalloominguga. Vaimustavalt rulluv plaat, mis on perfektselt produtseeritud ning leiab kasutamist kodukuulamisest klubipõrandani. A-pool kuulub Benjamin Sunile, kelle "When You Looked" on rõõmus ja kärarikas vana kooli funk. Megadon Betamax avab B-poole rõõmuralli looga "Heavy Lifting", tehes seda vana funkikuninga mõtliku suveräänsusega. Hollywood Nites, kes iganes ta ka ei ole, tõmbab tempo üles, pakkudes lustakat diskosärtsu "Too Many Bells'is". Kõik kokku kaunis ja reibas.
In English>

Emptyset - Emptyset (Caravan Recordings 010) - 8/10

Musta augu põhjast paistab valgust, kui uskuda Emptyseti plaadiümbrist. Teose avaakordid viivad hämarasse maailma, kus kuulda vaevaaimatava kahina roomamist. A-poole kaks ülejäänud pala tõotavad edasisi elamusi stiilis "kuri urin". Masinavärk ajab end aegamööda käima, kärsitutel soovitan muidu 33se plaadi pitch maksimumile keerata. Kas ainult mina kuulen loos "Gate 1" fragmente Fixi "Flashist" ning A Number of Names'i "Sharevarist"?
B-poole "Beyond" on õhulisem ning ajab hüpnootilise järjepidevusega pinget üles. C-poole "Completely Gone" on hoopis teisest puust ning kõlbab igasse tehnosetti. Iseloomuga rulluv tantsulugu, hoides samas kinni albumi tumedakõlalisest meeleolust. "Beyond 2" laksab samamoodi nagu Ancient Methods ehk uuema aja laisatempoline kõvatehno. Plaat müdiseb lõpuni endistviisi Pan Sonicut ning John Carpenteri meenutavate efektide ning akordide saatel.
Plaadi autorid on James Ginzburg ja Paul Purgas, kellest esimene osutub väikese veebiotsingu tulemusena leibeli Vertical Sound loojaks ning dubstepi ühe põhilise avaldamisplatvormi Tectonic kaasasutajaks. Pole vilets vend, kes teinud sugugi mitte viletsa albumi.
In English>
Completely Gone

Vanakraamipoe saak: Reese'ist rüvetatud Kraftwerkini

Jahimehe tunne tuli peale, kui silmasin mitmeid vinüülikaste. 10% neist jõudsin läbi sobrada, kõige lahedam leid oli Abdel Halim Hafezi araabiakeelse etiketiga plaat, millel keegi oli paraku äärest tüki hammustanud. Jäi sinna.
Aga saagist: Pink Project ja 12-tolline "Hypnotized" liigitub italodisko alla. B-poole instrumentaal on selge võitja, plaat ise pole keskpärane italo, vaid flirdib meloodilise rockiga, meenutades pika lakaga kitarrisangareid 80ndate esimesest poolest. Üks autor, Stefano Pulga, on ala tundjate seas nimi, mh üks Kano taustajõududest. 5/10
Between The Sheets võiks linade vahele jäädagi, sest "Late Night Radio" ekspluateerib saamatul moel Kraftwerki ja Vangelist. Päris jõle üllitis, kus äratundmisrõõm vaheldus tigeda urinaga. Seda kõike lausa topelt, sest kaheksaminutilised plaadipooled on identsed. Eks ma ise läksin kleebise "Kraftwerk Medley" õnge. 2/10
Järgmine, vuntsidega jaapanlane Yukihiro Takahashi ning LP "Murdered By The Music". Jaapani artistid ning ka sealmaal välja antud (Detroidi) plaadid on suure külgetõmbejõuga. Yellow Magic Orchestra liikme teosest on kuulda, et siin on asja kallal bänd, kus mitu meest mängivad pilli ning Yukihiro laulab. Päris lõbus ja rohkem rocki suunas, meenutades Roxy Musicut, Robert Palmerit, The Clashi ja teisi. Vajaks veel põhjalikumat kuulamist. 6/10
Tervitus ka Detroidist: Reese ehk Kevin Saunderson singliga "You're Mine", mis liigub hip-house'i radadel, kuid erilist elamust ei paku. Väärt asi on B-poole pala "The Heavens" Mayday Mix ehk siis Derrick May on sõrmed külge pannud. 6/10
Elektrooniliste heliribade suurmeistri John Carpenteri ja Alan Howarthi soundtrack "Escape From New York" on sügav sündinauding, mida ei sega ka päevinäinud vinüülketta krõpsud. Klassikaline plaat, millest inspiratsiooni ammutamise lõppu pole paista. Meeleolukas ja sügav üllitis, mis vaatab klaari näoga tulevikku, kuigi pärit aaatast 1981. 9/10
Indie-klassiku The Pixies seitsmetollise "Velouria" nimiloo kommentaariks sobib "oh mul on sellega nii lahedaid mälestusi"ja B-poole etteaste on sama jõuline. Klassika. 8/10

Aasta comeback

Jätkub subjektiivsete hinnangute andmine lõppevale masinamusa aastale, seekord siis kõvemad tagasitulijad.

Detroidi asfaldidžungli õilishing Robert Hood, kes tehnožanri kummardajatele nii palju andnud, taaskäivitas töökoja. Möödunu meenutamiseks paiskus poelettidele erinevates formaatides kultuslik LP „Minimal Nation“ ja uuesti pressiti „The Pace/Wandering Endlessly“, kuid vanameister tuli välja ka kolme uue sirgjoonelise singliga. Väikese enesekordamise võib talle andeks anda, kuna kokkuvõttes on mõlemad hoogsad üllitised.
Üks Detroidi legend tõstis veel pead: Alan Oldham ehk DJ T-1000 ilmutas uue, oma koomiksitega kaunistatud LP „Johnny Gambit 01“. Aastasse mahtus EP "Blaster", mis ilmus pikalt tardunud olekus viibinud Pure Sonik-nimelise plaadifirma alt – see Oldhami enda oma. Varajast Detroiti tuletasid meelde Anthony Shakiri ning Direct Beati parimate palade kogumikud; Carl Craigi 69st tuleb eraldi juttu.
Üle kaheksa aasta ilmutas end Murder Capital, avaldades Gesolten Cirkel‘i uue EP. Loodetavasti ei ennusta artisti nimi (Suletud Ring) uut tardumushetke ning Den Haagi süvaelektro tüübid hoiavad leibelit edaspidi püsti.

Masinamusa Twitteris

Lühemad temaatilised mõttevälgatused nüüd aadressil twitter.com/terminal313.

Aasta plaadipood

Aeg kaob, rõõmud jäävad. Niisiis, tõmban aastale vaikselt kriipsu alla, alustuseks best of plaadipoodide arvestuses.

Statistika räägib selget keelt: Mecklenburg-Vorpommernis asuva Parchimi linnakese netipood Decks täiendas kõige rohkem minu plaadiriiulit. Kasutusmugavus, hea valik ning paindlik tellimisviis (plaate saab kuuks ajaks kõrvale panna) räägivad Decksi kasuks. Lisaks veel valmidus vähemminevate asjade, mille seas ka paremat kraami, hindu kärpida – overstocki osakond on päris mahukas. Mp3 nad ei müü, seega vana kooli hard copy pood.
Boomkati saatekulud olid ehmatavalt kõrged, kuid saak väga hea. Tegijad eelistavad kvaliteeti kvantiteedile ning oskavad jagada häid soovitusi. Muusikamaitse avardamiseks väga sobiv müügiasutus. Kiiduväärt valik mp3'sid.
Juno on koloss, kust leiab peaaegu kõike. Hinnapoliitika muutunud ebasõbralikumaks (üldsegi, miks on nõrga dollari ajal USA importplaatide hinnad Euroopas nii kõrged?), mida kompenseerib hiiglaslik valik. Isegi kõigi uudistoodetega tutvumine on lootusetult aeganõudev tegevus, rääkimata lao läbikammimisest. Tuleb teada, mida otsid.
Hinterzimmer Records pesitseb Šveitsis ning seal tellisin mõned kõhuvalu-CDd – muusikamaailma eksperimentaalsemalt poolelt.
Clone ja Hardwax ei vaja tutvustamist, kaks staažikat ja suundanäitavat poodi, kust leiab asju, mis mujal puuduvad.
Kodumaal tuleb tunnustada Rahva Raamatut, mille vinüülide sisseostu taga on näha profi kätt. Saadaval suhteliselt soodsate hindadega ja eri stiilides asju, mis pälvinud häid arvustusi ning kuulda ka klubides. Uus tulija on hea valikuga Biit, mida ise pole küll väisanud.

Tobias Bernstrup - Midnight Blue (Falco Invernale Records 001) - 8/10

Rootsi multiartist on üks neist, kes ei lase rohtuda Apenniini poolsaarel 80ndatel sissetallatud rajal. Kolm meeleolukat sinisel vinüülil italolugu, millest kaks esimest järgivad, väikeste variatsioonidega, nimiloo temaatikat ja refrääni ning kolmas, "Into The Night" teeb plaadist EP. Tekstid on iseloomulikult primitiivsed stiilis "äike-päike". Taustajõud on korralikud: helimees Mark Verbos ning häält teevad Saralunden ja Miss Liz Wendelbo, kaks omanäolist Skandinaavia sireeni. Ümbrispaberi kujundust ei ole kunstinäitustel üles astuv Bernstrup teistele usaldanud, tulemuse võib ära raamida ning seinale riputada. Camp-faktorit ei saa eitada, sest ka Sparksi on siin tunda. Päris lõpuni ei saagi aru, kas "Midnight Blue" on väike iroonia, hommage italolainele või lihtsalt ühe veidriku järjekordne performanss.
In English

Samuli Kemppi - No One Can Hear Your Echo In Space EP ( Prologue 006) - 6/10

Samuli Kemppi on avaldanud paar toredat asja Pakkas-levyt nimelise leibeli all ning nüüd siis soomlaselt värsket kraami Saksamaalt. Karge ja otsekohene tehno, mis kannab endas vana kooli jälgi, seda eriti A-poole pala "Droning" puhul. Taustal kummitab Fuse ja "Substance Abuse", kuid 8-minutilise pala juures hakkab häirima see, et lugu algab ja lõpeb ühtemoodi. B-poole avab nimilugu, kus kergeid dub techno puudutusi, kuid tempo ei lange. B2 ehk "Joiku" jääb lahjaks, kuna sämplitud laplane on vaevu kuulda ning ei anna loole oodatud värvi. Wimme olnuks siin sobiv partner oma šamaanliku joigumisega. Kemppi uus EP eristub teistest tehnovaldkonna uudistoodetest oma karmima hoiakuga, kuid ei suuda vältida liigset monotoonsust.

STL - The Unseen Voyage (Something Vinyl Series 09) - 8/10

Sakslane Stephan Laubner avab oma uue plaadi mõnusalt tiksuva ja mahedat gruuvi endas kandva ebaoriginaalse palaga, mis tekitab pelgu, et olen sattunud minimal-tõve järjekordsele tüsistusele. "Space Warriors" on vaatamata oma sci-filikule nimetusele kõige vaoshoitum teos, mis tänu oma pikkusele haarab sind üha enam endasse ja jääb meelde. "Radionoize" on fragmentaarne lühilainekakofoonia.
B-pool saadab reisile teiselepoole ookeani, sest "Walk With Me" sammub Detroidi hingelise house'i jalajälgedes. Mahe, kuid rütmiline pala, mis harmoneerub kenasti plaadi lõpetava "Me, Myself and I'ga". Boonusena leiab plaadilt ka neli loopi.
STL sobitub kenasti samasse ritta teise sakslase, Moodymann & Co jüngri Motor City Drum Ensemble'i tegemistega.
In English>

House Mannequin - Can You Dig It ? (House Mannequin 1) - 7/10

Yes, I can on vastus. Järjekordne uus leibel, esimene väljaanne, infoks vaid tempel. "Can You Dig It?" täidab 45se kiirusega esimese poole, kandes endas disco ning easy listeningi hõngu, sisse on sämplitud jänkimaa trubaduuri (Burt Bacharach?) ning meeleolu viib mõtted Dallase ja Dünastia aegadesse.
Teise poole "Space Police" on kuidagi väga tuttav - ah jaa, Black Devil teeb ju sarnast asja ning hulga kauem. Plagiaadikaebuseni päris ei lähe, disko jätkub. Viimane, "Good Caves" kannab arusaamatut pealkirja ning annab doosi eksootikat, kas võiks see olla bhangra cosmic või miski muu - igal juhul seda pidu peetakse Indias ning vürtsikalt.

RETRO: Digital Justice - Theme From: Its All Gone Pearshaped (Fragile Records 14) - 8/10

Transmati tütarleibeli nime kõige rohkem õigustav väljaanne: kaks pikka habrast helirännakut, mis võbelevad justkui trancei ning ambienti vahepeal. Tegelikult on see puhas Detroidi tehno, akordideküllane ning unelev a la John Beltran või Aril Brikha. Üheainsa erinevusega: löökriistu ja trummimasinaid ei ole stuudiosse kaasa võetud. Vaatamata sellele, et Digital Justice'i nime taga peituva nelja briti rammuga poleks see probleem olnud. Kamba peale meisterdasid nad valmis ligi 34-minutilise, LPna kvalifitseeruva teose ning ei enne ega pärast seda ei ole neist suurt kuulda olnud. Kuigi 1994. aastal andsid nad Rob Recordsi all välja EP, kus ka Fragile'i plaadi nimilugu. Aga kõnealune on meeldejääv teos. Päikesetõusu ning kastese heinamaa muusika.
In English>

Various - Total 10 (Kompakt 200) - 7/10

Kölni posse põhiline avaldamisplatvorm on jõudnud soliidse juubelini, katalooginumbri 200 all on ümbrisesse pakitud kolm vinüülketast. Kompakt on rohkem pop kui tehno või hauss, see kujutluspilt on mind jälitanud juba aastaid. Seekord siis pisike avantüür ning katse leida Kompakti uuest toodangust iva.
DJ Koze avab mängu palaga "40 Love", mis ei vesta mitte keskealise kodaniku armuafääridest, vaid viib laseb kuulda, kuidas tennisplatsil reketile valu antakse. Lihtne, aga meeldejääv hausilik ja rulluv pala. B-poolel kõlav Gotye "Heart's A Mess" on armas lauluke ning annab lootust, et kogumik ei ole liigselt minimalist nakatatud. Paraku edasine väga ei veena, kuni D-poole lõpus etteaste ühelt Kompakti peremehelt - Jürgen Paapelt. "Ofterschwang" mõjub oma umpsa-umpsa ja õllefestivali tuubakontserdiga originaalselt ja lustakalt, publiku aplaus lõpus on igati põhjendatud.
Teine peremees, Reinhard Voigt, on E-poole suurim sähvatus energeetilise "Am Limit'iga", mis loominguliselt minimalistlik ning annab kõvasti hagu. Viimane külg kulgeb rahulikematel radadel, Pachanga Boysi "Fiesta Forever" on sümpaatne ladinaameerikalik etnotervitus, viies mõtted Manu Chaole.
Kuigi mõned palad ei hakanud üldse kõrva on kokkuvõttes tegu tubli teosega.
Kompakt.fm

RETRO: 100% Acidiferous - Tank / 303 State (100%)

Happerünnak 1993. aasta Frankfurdist. Kokku viie üllitiseni jõudnud leibeli 100% Acidiferous mitte kõige ihaldatum väljaanne. A-poole "Tank" on suure hävitusjõuga, tehes silma gabberi fännidele ning BPMid kisuvad punasesse. Pöördeid vähemaks keerates tundub parem, kuigi kogu plaat on mõledud 45ga mängimiseks. B-poole "303 State" tuleb ja pureb 303-saundi ning laksava kickdrumiga, kuid tempoga ei liialda.
Plaadiümbris, loosungiga "Caution Acid", meenub ca 15 aasta eest Malemajas toimunud Hollandi DJ-kamba invasioonilt, kus naljaka kikkhabeme ja uhke hobusesabaga tegelane oma seti ajal seda kannustavalt rahvale presenteeris. Hapet sadas robinal, ujumislestadega ning ülestehtud silmadega madalamaade tantsutüdrukud kõige keskel.
In English>

Robert Hood - Obey / Resurrection (M-Plant M.PM2) - 8/10

Jätkan seekord Saksamaalt saabunud pakikese läbikuulamist.
Kümnendi lõpp on Detroidi tehno ühe suunanäitaja üles äratanud ning uusim üllitis rõõmustab küpse analoogheli austajaid. Gurude puhul on kalduvus iseenda kordamisele, mis iseloomustab Jeff Millsi. Tema semu Hood on välja tulnud särtsaka ning kaasakiskuva tehnoplaadiga, kus tunda kindlat insenerikätt. Kaks hästitoimivat pala, ilus.
In English

Unknown Artist - Shimmy Sham Sham (Shimmy Sham Sham 001) - 8/10

Kes on kõige produktiivsem klubiartist? Ikka Unknown Artist, millega on markeeritud discogs.com andmebaasis tuhanded teosed, enamikus hall keskpärasus. Anonüümne autor peaks tähendama salapära, alternatiivsust ning plaadi kvaliteeti, kuid paraku on tihti tegu turundusnipiga. Üheks nipiks on ka kasin kujundus, ainsaks kuluks natuke templivärvi plaadi keskosas.
Kõnealune 12-tolline on nimelt selline: anonüümne. Kuuldavasti pärit Berliinist ning uue leibeli esimene väljaanne. Seega, plaadiostja on kullas või mullas. Rõõm tõdeda, et seekord esimene valik. A-pool on mõnusalt rulluv disco funk, jättes esialgu instrumentaalpala mulje, kuid keskel tuleb sisse mõnus afroinimeste vokaal, mis meessolisti ning gospelkoori reipa ühispingutuse tulemusena tõstab meeleolu pilvedesse.
B-pool lõhnab kangesti editi järele, milles tuttavaid vokaalsampleid. Stiilimuutust ei toimu, tempot tõmmatakse natuke alla. Oleks perfektne klubiplaat, kuid B-pool tõmbab oma tavapärasuses üldhinde allapoole.
Aga ikkagi, shimmy sham sham, sham, sham, shimmy!
In English>

Ancient Methods / Various - The Whip / Eat Like Hawks (RSB 7) - 10/10

Tontlike tõrvikute saatel venib rongkäik niiskete linnamüüride vahel, tumedatel kogudel on kapuutsid silmini tõmmatud ning nad veavad vettinud kamassides jalgu raskelt järele. Mis neid vaevab, kas parun von Uexkülli eksekutsioon või siis inkvisiitorite kaaskonna ähvardav lähenemine? Või on nad oma transsi langenud usujüngrid, kelle tunnetel taob end rivi lõppu haakinud hullunud trummilööja, tagudes üle tänavaäärsest kõrtsist kostuvast keskaegsest pillimängust.
A-poole autori nimi, Ancient Methods, toob esile möödunud ajad ning tõepoolest on tegu vanamuusikaplaadiga. Rütmipilt meenutab keskaegset, kuid on lastud läbi raskema tehno filtrite ning jõutud hüpnootilise ja sügava tulemuseni. "The Whip" annab võimsalt piitsa. Alguses minimalistlik, kuid kõmiseva trummiga industriaal, mis kogub jõudu ning hoogu, vahetab loo keskel rütmi ning seejärel annab mahti hinge tõmmmata, enne kui lõpetab veidi leebemates toonides. "The Whip" on mõeldud mängimiseks 33ga, kuid ei tee liiga ka 45se kiirusega - sobivaim variant on seal vahepeal.
B-poolel mürgeldavad taanlased, loen kõik kangelased üles: Bjørn Svin, Karsten Pflum, Jonas Olesen ja Copyflex. Nende "Eat Like Hawks" jätkab A-poolest sirgjoonelisema kõlapildiga, kuid endiselt raskelt moondunud analooghelidega, tuues sisse eksootilisi vokaalikatkeid.
Viimase nädala jooksul olen plaati kolm korda kuulanud, mida on ilmselgelt liiga palju, kuid tahaks veel. Midagi nii värsket, aga samas keskaegset, ei ole tehnos aastaid kuulda olnud. Lummav psühhedeelia!
In English

Demdike Stare - Demdike Stare Part. 1 (Demdike Stare 001) - 9/10

Tiraaž 300, kiretu kujundus, must vinüül. Avalugu "Jannisary" viib oma sitarikääksatustega mõtted Indiasse, kuid tume ning kõmisev kickdrum annab juba aimu, mis edasi saab. A2 otsib megapika introga suunda, siis hakkab urin ning mürts pihta ning drone'iga küllastatud madalsageduslik helilaviin matab enda alla - nimi "Suspicious Drone" räägib enda eest. Meenuvad Zharki ja Pan Sonicu karmimad teosed ning esimese poole lõpp paneb nõela proovile. B1 "Haxan Dub" kargab sisse dubi, kuid meeleolu endine. "All Hallows Eve" puistab kosmilist tolmu, mille sees paistavad kellamängukollektiivi ähmased piirjooned ning taamalt tuleb sisse jupikesi maavälisest raadiosidest. Lõpuks oled päris läbi.

Roska - TWC EP (Roska Kicks & Snares 007) - 9/10

"Roska" tähedab soome keeles "rämpsu" ehk siis põhjanaabrite juures tekitab artist samasuguseid seoseid nagu Eestis Brasiilia jalgpallistaar, kes Tallinna ilusamaid kohti Linnahalli juurest ostis. Nimi nimeks, sest plaat on puhas kuld. "Concrete Jungle" on perfektne, puhas produktsioon kaasakiskuvas rütmis ning ideaalne valik vananaistesuve terrassipeole. B-pool on resoluutsem, mängu tuleb "ah-ah" lausuv naisvokaal, funki elemente ja kuskil näitab end Strings of Life. B-poole viimane, "Without It (Bonus)" on tõeline kulminatsioon. Tänan, Teie Kõrgeausus Roska.
In English>

Neil Landstrumm - Bambaataa Eats His Breakfast (Planet Mu 246) - 6/10

Kaks ketast täidetuna tehnoveterani, kuid viimasel ajal eksperimenteeriva ning biitidega mängiva Neil Landstrummi toodanguga. Plaadi nimi lubab oodata kummardust "Planet Rockiga" elektro ajalukku vajutunud Afrika Bambaataale, kuid tegelikkus on midagi muud. Rütmid kargavad siia-sinna, meenutades kohati Electronicati ja big beati artiste. B-poole esimene "How do you feel" sisaldab kõiki koostisaineid, mida dr Landstrumm oma laborist leidis ning ühte katseklaasi kokku segas - kõike liiga palju ning samas liiga vähe.
Edasi läheb paremaks. B2 "Can't See Me" juures on õnnekombel abiks vokalist Profisee, kes loob Landstrummi kaoses oma konkreetse riimiladumisega korda. C1 ehk "Say 'N Do" ongi plaadi kulminatsioon vana kooli hõngulise räpi ning mässiva bassiga. D-poole lõpus ei saa mööda kuulata 15 aasta tagusest ravesoundist. Planet Mu'lt ei tule laiatarbemuusikat ning ka see üllitis pole erand. C/D väärib 8 palli, A/B hulga vähem, aga võimalik, et plaat läheb kuulates paremaks.

Boomkatist rabav pakike

Ahoi, peale pikemat vaikust ning ringikolamist Ebay avarustes, mille käigus täiendasin plaadikogu rohkem või vähem rabavate retroüllitistega, naasesin tänasesse päeva. Vihje Boomkatist kui originaalsest uue muusika hankimise allikast sai täiega ära kasutatud. Augusti lõpus saabus pakike kuue vinüüliga (kaks neist 2x12"), mille saatekulu oli juukseid püsti ajav 19,50 naela, kuid sisuga tutvununa ei olnud see enam probleem. Aga oodake järgmisi sissekandeid.

Intergalactic FM

I-Fi veebiraadio CBS.nu sulgemine kuulus kindlasti läinud aasta kehvemate uudiste kilda. Kuid pole viga: juba mõni kuu on töötanud Intergalactic FM, mille kontseptsioon järgib CBSi, kuid veelgi "parem ja värskem". Muusikat edastakase nüüd kolmest "saatjast".

Esimene pühendatud eelkõige Detroidi tehnole ja elektrole, kus vahevahel kõlab I-Fi ennast, Unit Moebiust, Convextioni, Theo Parrisht, Kraftwerki jne. Teine kanal laseb särada hiiglaslikel diskokeradel, rõhuga 70-80ndate kergetel rütmidel ja ekstaatilistel vokaalidel. Kolmandas on kõige veidram kraam, alates John Carpenteri õudusheliribadest, Krautrockist kuni kosmiliste suminate ja kriiksatusteni. Igaühele midagi.

Aastast 2008 plaadikogus

• Rahaan - Together (Stilove4music)
• Bernard Badie - Time Reveals (Mojuba)
• Hubble - This EP (Moulton)
• Orlando Voorn / Lodig - The Split (Minimalsoul, Pomelo)
• Bocca Grande - The Bremen Orchestra EP (Mathematics Recordings)
• D-Knox - Superiour To No One E.P. (Sonic Mind)
• Motor City Drum Ensemble - Sun Sequence / Feel The Love (Four Roses Recordings)
• Louis Guilliaume - Soulpoint II (SD Records)
• Omar-S - Side-Trakx-Volume#2 (FXHE Records)
• Shed - Shedding The Past (Ostgut Tonträger)
• Manager_111 - Penthouse Traxx #1.0 (Psycho Thrill)
• Various - Kann 00 (Kann Records)
• Arabian Prince - Innovative Life - The Anthology 1984-1989 (Stones Throw Records)
• Helical Scan - Index (Monolake / Imbalance Computer Music)
• Samuli Kemppi - Hyperkaapo EP (Pakkas-levyt)
• Various - Groove CD #115/N°24 (Groove)
• Various - Groove CD #114/N°23 (Groove)
• HU? - Film (Mindnote)
• Abe Duque - Don't Be So Mean Part III (Abe Duque Records)
• Elitechnique - Dirty Kissing (Magick Edit)
• Moody - Det.riot '67 (KDJ)
• Morphosis - Dark Myths Of Phoenicia - Part 2 Of 2 (Morphine Records)
• Djinji Brown - Afro-Bionics Remix'd (Yoruba Records)

Motor City Drum Ensemble - Sun Sequence / Feel The Love (Four Roses Recordings 004) - 9/10

MCDE on nagu peibutusalias, et Motor City saundi fännid märkaksid artisti mp3- või plaadikuhilas. Kraam on aga aus, liikudes malbe, kuid samas hüpnootilise deep house'i radadel. "Sun Sequence'i" loop ketrab hoolega ning hoiab tempot. "Feel The Love" on lausa müstiliselt mõnus oma manipuleeritud vokaalsämplite ja diskreetsete rütmipassaažidega. Pealtnäha vaoshoitud tempos, kuid gruuvib hoolega ja tekitab sõltuvust. Väga tugev plaat ning 2008. aasta üks parimaid sakslaselt Danilo Plessow'lt.

Abe Duque - Don't Be So Mean Part III (Abe Duque Records 61) - 8/10

Abe, vana habe, jälle platsis. Seekord Don't Be So Mean-nimelise tetraloogia kolmanda osaga. Nagu ikka, on tegu black labeliga, millele on Abe oma küünekestega infoteksti peale kriipinud. A-pool kulgeb rahulikus, lausa ambientlikus tempos, kuid Abe'ile tuntud analooghelide maailmas. B-pool on palju tõtlikum ning seal on oraatorivõimeid näitav Barack laulu sisse pandud. Sugestiivne vokaal parimas Martin L. Kingi vaimus ning lisaks mõnusalt kappav acid house'i mõjudega tantsulugu.

Abe'i loomingu vokaaliosast rääkides on kõige legendaarsem Kirliani nime all avaldatud LPlt leiduv "Endorsements", kus rida tehnomaailma suurusi eesotsas Damon Wildi, Neil Landstrummi, Electric Indigo ja ekuadorlase paljude teiste semudega teatavad telefonivastuvõtjale ridamisi, et "I pleasure myself".