2010 parim debüüt: Bakey Ustl

1. Bakey Ustl
Eestlase Bakey Ustl'i valimine aasta uustulnukaks ei tundu päris erapooletu. Kuid kuulates Unthank'i plaadifirma alt ilmunud soolodebüüdi väänatud deep house'i on kindel, et valik ei ole laest võetud. Seda kinnitab minu blogistatistika ning Juno müügiedetabel - plaat on viimase kaheksa nädala arvestuses kuuendal kohal.
2. Raime
"Raime EP" oli tõhus avapauk, mille vinüülversiooni küll maha magasin. Järgnes teine gootiliku electronica'ga täidetud EP, "If Anywhere Was Here He Would Know Where We Are", kus ka Regis'e töötlus.Andke seda rohkem 2011. aastal.
3. Svreca 
Tegi küll varem ühe EP kahasse Oscar Mulero'ga, kuid 2010. aasta märkis Svreca jõulist tulekut technomaastikule. "Obscur" on suurepärane ning Semantica üks leibelitest, millel silma peal hoida.
In English>

Shackleton esineb Tallinnas Club 2011 avaüritusel (1.1.11)

Nagu teada on Tallinn 2011. aastal Euroopa kultuuripealinn ning palju toimub ka klubi- ja muusikamaastikul. Uue aasta tervitamisest toibunud saavad 1. jaanuaril osa uue üritustesarja Club 2011 avapaugust. Peaesineja on plaadifirma Skull Disco asutaja ning dubstepi heeros Shackleton, kes produtsendina avardab žanripiire ning on teretulnud helivõlur igal üritusel.
Ka kohalikust vaatenurgast on koosseis muljetavaldav: laivi teeb trio, mille koosseisus Rainer Jancis, Rasmus Merivoo ja Joel Tammik. Üles astuvad veel omanäoline Andres Lõo, techno-acid-electro-mix-up'i kamp Sex Drive Live, samuti Mustad Noodid ning rida DJsid: Raul Saaremets, Rhythm Doctor, Siim Nestor, Jaagup Jalakas, Kreck jne.
Üritus toimub Tallinna kesklinnas, peenema moega büroomajas Metro Plaza, mille üks korrus muutub sel õhtul peokohaks. Uksel maksab pilet €10 ("Tere euro") või siis saab viimaseid kroone kulutada. Väljakuulutatud algus kell 21 ning tõesti võiks siis pidu juba käima minna,.
http://www.plektrumfestival.ee/2010/12/23/660.
In English>

2010 parim plaadipood: Decks.de

2010 pakkus ohtralt head muusikat ning nüüd on aeg vaadata, kust plaate saab. Lõviosa minu ostudest on pärit veebipoodidest, mis ka isikliku edetabeli tipus. Kuid loodan siiralt, et päris-plaadipoed ei kao kuhugi - need on mõnusad kohtumispaigad ning toreda hõnguga.
1. Decks.de
Lai valik ning kasutajasõbralik veebileht on head põhjused, miks ma sealt regulaarselt oste teen. Veelgi parem on võimalus 30 päeva jooksul plaadipakk kokku koguda, mida teised poed üldiselt ei võimalda. Hinnad on sobivad ning saatekulud liiga ei tee - €10,90 eest pakutakse isegi UPSi, mis toob Eestisse paki ca nädala jooksul. Decks.de müüb ainult seda, mis neil ka päriselt laos on olemas.
Miinuseks on see, et mõned plaadid saabuvad neile mõni päev hiljem kui teistesse veebipoodidesse, sõltuvalt levitajast. Digiformaadis muusikat nad ei müü. Käivitasid plaadifirma Decks Classix, mis annab uuesti välja 1990ndate parimaid palu (Blake Baxter, Moodymann, Jimi Tenor, DJ HMC jne).
2. Boomkat.com
Parim koht väikese tiraažiga ning vahedalt lõikavate plaatide hankimiseks. Juured on tugevasti u-groundis, kuid lisaks võrratu valik elektroonilise muusika teisi ja tuntud tegijaid. Boomkat tunneb tõesti asja ning plaadiarvustused on täielik sõnaakrobaatika. Ekspertide usaldusväärsed nõuanded ja soovitused on abiks otsiva loomuga melomaanidele. Lisaks vinüülidele ja CDdele pakub digiformaati, k.a. FLACi. Oleks maailma parim (veebi)plaadipood, kui nad lõpetaks Eesti klientide diskrimineerimise roppude saatekuludega.
3. Honestjons.com
Avastasin selle tänavu ning tegin kohe mõned ostud. Seotud samanimelise plaadifirmaga ning pakub kvaliteetset valikut sügavamatest ning uusi teid otsivatest üllitistest. Kui sulle meeldib Angola funk või Türgi laulud, siis on see sinu koht. Hard Waxi seltskonna mõttekaaslased ning Berliini sügavama skene sillapea Londonis. Sõbralik ja isiklik teenindus.

Hard Wax - plaadipoodide klassika ning koht, mida tuleb Berliinis külastada. Veebipoest saab eksklusiivselt Hard Waxi levitatavaid asju, lisaks laiale valikule techno, house'i, IDMi, dubstepi ning loomulikult reggae ja dubi maailmast. Vahetevahel selgub peale tellimuse esitamist, et mõnda plaati neil siiski ei ole. Saatekulud Eestisse väikese tellimuse puhul kõrged, piraka puhul madalad.
Clone.nl ja Rushhour.nl - hollandlased panevad hästi. Mõlemad on ka levitajad ning pakuvad mitmeid rõõmuhetki. Clone'i fookuses on rohkem electro, wave ja nu-disco, samas Rush Hour väärtustab moodsamat house'i, samuti funki ja souli. Kuid mõlema varasalvedest leiab veel palju-palju muud ning need on plaadikogu täiendamiseks väga sobivad kohad, Clone'il on ka digiformaadi pood.
Juno.co.uk - tundub, et kogu maailma muusika on nende juures koos. Kolossaalne valik, mis eeldab, et tead mida otsid.
Rubadub.co.uk - olen palju head kuulnud, järgmisel aastal prooviks sealt midagi tellida.
Stupido-Shop - võrsunud eestlastele tuttavast indie-plaadifirmast ning ma ei sea kahtluse alla nende väidet simply the best record shop in Finland. Entusiastlik ja sõbralik omanik hästi varustatud kohas, mida tasub Helsingis külastada. Ka e-pood.
Sister Ray - endiselt vormis ja toimekas Berwicki tänaval Londonis.
Rahva Raamat - tuntud kett, mis julgelt pakub head valikut uuematest vinüülidest. Lasering teeb samuti head tööd. Neisse viib tee, kui vaja (uut) Eesti muusikat.
Ebay - pakutav kaup kipub olema üle hinnatud, kuid mõnikord võib teha hea hinnaga leide. Kasutasin Ebay'd 90ndate hardcore'i ja acidi varude täiendamiseks, suur tänu Electryx'ile.
Discogs.com - tänavu ostsin sealt esimest korda plaate, kõlbas küll. Pakub sisuliselt kõike, mida hing ihaldab ning hinnad kõiguvad korralikest aledest hirmsate nöörimisteni. 
Kasutatud riided - sellise sildi taha peitunud butiikidest leiab hea õnne korral ka plaate. Pigem siiski second handidest, kus valikus kõiksugu majapidamiskraami. 95% on reeglina jama, kuid tänavu jäi näppu Carpenteri "Escape From New York" soundtrack, mõned italo-asjad ja veidi 90ndate house'i. 
In English>

Blastromen - Human Beyond (Dominance Records 044) - 9/10

Sinise valguse saadikud on laskunud Maale. Nad sädelevad ja sajatavad, nad mässavad juhtimispuldi taga ning mikrokiipidega täidetuna toovad meile electro sõnumit. Ei ole nad valgetes kinnastes teadurid kõrvalise labori steriilsusest, vaid ülevoolava energiaga oma jõudu demonstreerivad futuolendid.
Soome duo Blastromen esimene album lööb peo käima ning vallutab põranda vokooderi, hoogsate sündikäikude ning heitliku breakbeatiga. Külm-ilus tiitellugu "Human Beyond" annab tervele plaadile suuna, "Battlenet" lisab veidi hoogu. Robotihääl kõneleb ja masinad hingeldavad oriendi hõnguga "Follow The Command'is" ning jõulisemas loos "Computer Simulator". "Sky City 1000" sobituks hästi après-ski-peole Alpides. Kaheksa loo seas päris nõrku lülisid ei leidu, kuid mõned palad on teistest üle - seega EP olnuks kvaliteedi mõttes LPst isegi parem valik.
Blastromenil saab olema palju pühendunud fänne, kes hindavad nende live'e, nagu paistab Youtube'ist. Electro on hoiakute muusika ning seda saab väljendada kas tardumusega, nagu Kraftwerk või Dopplereffekt, või siis live-mürgliga, nagu Auxmen või seesama Blastromen. Soomlasi vaadates meenuvad Batman ja Robin, kes futuristlikult rüütatuna ajavad rahvast pöördesse. Helendavate pagunitega sommides on stiili.
In English>

Donato Dozzy & DJ Say - Your Transparent Eyes (Attic Music 006) - 7/10

Mõni kuu on möödas Donato Dozzy esimesest sügavsumedast sooloalbumist "K", mis läks nagu kuumadele kividele. Aga üldiselt meeldib talle plaate kahasse teha. Käesoleva kahe looga üllitise avaldas ta leibelil Attic Music koos DJ Say'ga; varem on nad teinud koostööd Šveitsi leibelil Mental Groove.
Lõhnab dub techno järgi, aga pole seda. Keskmises tempos kulgev "Your Eyes" avab mängu massiivse bassi ning sähvivate sündiefektidega. Ähvardavalt kõlav kraam hetkeni, mil taustalt hakkab kostuma pentsikult kõlav ninahääl something (?) in your eyes, mis kajade saatel üha tugevneb. Korrutav sample jääb meelde ja lisab hitipotentsiaali, kuid hakkab tüütama; madalam hääletämber polnuks paha.
Sügavam "Transparent" käivitub efektide ning kerge acidimulina saatel ning kumisevat pumpamist ei suuda miski häirida. Miski, mis sobib tähevaatluste ja maavälise elu üle mõtisklemiseks.
Kaks päris tubli lugu itaallastelt, kes siiski elektroonilise muusika uusi maa-alasid sellega ei hõiva.
In English>

2010 parim plaadifirma: Honest Jon's Records

1. Honest Jon's Records
Kujutage ette, Londonis asuva Honest Jon's Records'i (HJR) üks vedajatest on Damon Albarn - teate küll seda 90ndate britpopi kaanepoissi Blurist. 21. sajandil ajab ta hoopis muud asja ning ei ole ime, et technoblogi valis julgelt oma teed otsiva HJRi aasta plaadifirmaks.
HJRi kataloog on väga mitmepalgeline. 2010. aasta üllitistest sobituvad vaid mõned üksikud techno või electro alla: näiteks T++ eksootikat ja breakbeati ühendav "Wireless" ning kunagise paljulubava noorjalgpalluri Darren Cunninghami ehk Actress'i "Splazsh".
HJRist on saamas kõrgema muusikaharituse (nimelt harituse) institutsioon. Ta julgeb avaldada sajanditagust muusikat Istanbulist või folk technot Lõuna-Aafrikast. Lisaks oma kampa võetud dream team nimetusega Moritz von Oswald Trio ning tehakse koostööd inimtrummimasina Tony Alleniga. Kahtlemata leibel, millel tasub 2011. aastal silma peal hoida ning jõudu ka Honest Jon'si tasemel valiku ning sõbraliku teenindusega plaadipoele.
2. FXHE Records
Detroit ei väsi ning ilmselgelt on FXHE Records üks usinamaid, kes tantsupõrandale funki süstib. Plaadifirmat veab kõva töörügaja Omar S., kes pakkus lõppeval aastal nii kvaliteeti kui ka kvantiteeti. Nurgelised, tugeva techno varjundiga house'ipalad iseloomustavad FXHEd, kuid kuulda oli ka acidit ning deep house'i. Külalisesinejateks olid Gunnar Wendel, Roy Davis Jr., Kai Alce. Paljude jaoks on FXHE endiselt kultuslik.
3. CLR ja Ostgut Ton
Kaks Saksa technovabrikut jagavad kolmandat kohta. Kuigi ma pole endiselt suutnud tabada Shedi loomingu erakordsust, näiteks äsjase albumi "The Traveller" puhul, on Ostgut tõsine tegija artistidega nagu Dettmann, Klock, Prosumer jpt. Masinavärk neil töötab ning tüübid mõistavad trende, avaldades kassetil kogumiku "5 Years In 60 Minutes". CLRi tipphetk oli Speedy J lugu "Armstrong" ning massiivse ettevõtmisena meenub mahukas Traversable Wormhole'i remixide seeria. Chris Liebing hoiab kindlalt techno kurssi.

Hea aasta oli ka neil:
3024 - ühendab technot ja dubstepi
Ancient Methods - üksainus, kuid see-eest hullutav plaat
Congotronics - ehitab silda Aafrika ja Euroopa vahel
Diskant - hüpnootilised trummirituaalid Saksamaalt
DMZ ja Hyperdub - dubstepi kõrgliiga
Mathematics - jahib uusi talente ning haldab Chicago pärandit
M-Plant - Robert Hoodi taassünd jätkub
[Naked Lunch] - DJ Stingray on lihtsalt võrratu
Sandwell District - tõepoolest, kuhu järgmisena?
Semantica - kõrge kullaprooviga intellitgentne tume techno
Something In The Sky - sumin ja biidid avakosmosest
Tresor - mitu tipp-topp plaati nägi uuesti ilmavalgust
Umblu - Eesti uusimat house'i ja dubstepi, Ajukaja album ka valmis
Ja paljud teised...Tänu kõigile muusika eest!
In English>

Various - Generator: Broadcast In Hi-Tech (Generator 031) - 7/10

Kas Detroidi plaadifirma Generator Records on lõpetamas ligi 15 aastat kestnud vaikelu? Vahepeal tulid mõned üllitised, kuid nüüd on selgem märk tagasitulekust. Leibel pani kokku kogumiku, kust leida nii verisulis kui ka küpseid artiste. Kokku kaheksa lugu peamiselt tech-house'i, mis kohati kaldub karmima või jazziliku saundi poole.
Uustulnuk Abstract Science ("The Grinder") alustab tõhusalt kruttiva julge technoga ning tema järel Andy Rantzen ("The Kiss") tavapärase, kergelt jazzitatud tech-house'iga. Lisaks ümbrise kujundamisele on plaadifirma boss Alan Oldham panustanud ühe looga - T-1000 "Detroitism" sobitub kogumiku kergemasse atmosfääri. Kui meenutada DJ T-1000 näiteks Pure Soniku all ilmunut, siis on ta küll kõvasti leebunud.
Minimalismi ja monotoonsuse suurmeister Terrence Dixon laob jämedamale bassile hoogsalt oma loope ("Daily Routine"), pakkudes plaadi parimat osa. Obsolete Music Theory "Past Virtue" sisaldab keskmise tempoga lohisevat technot, mis pärit justkui Detroidi õpikute funkimatest peatükkidest.
Plural ("07") alustab hoogsalt, siirdudes siis deep house'i radadele ning Jamal M. ("Fine And Mellow") jääb oma liistude juurde: kuuleme tema kaubamärgiks kujunenud väänlevat filtreeritud funki, millel kergel hilisöise house'i varjund. Uus artist Windimoto ("Friday Night: UBQ") lõpetab kerge tech-house'iga.
Kogumik on väga oluline Detroidi traditsioonide edasikandmiseks, kuid muusikaliselt ei raputa. Siiski päris korralik asi mõnede paremate paladega ning sobib plaadikasti küll.
In English>

Näidis: DJ T-1000 - "Detroitism"

2010 parim artist: Ancient Methods

Keskaegselt hämara techno-funki duo Ancient Methods oli 2010. aastal parim. Iga tabelis loetletud artisti puhul on märgitud lugu, mis eriti kõrva jäi.
1. Ancient Methods "Untitled: B1" (Ancient Methods)
2. Stingray 313 "Sentiment" [Naked Lunch]
3. Delta Funktionen "Please Identify" (Ann Aimee)
4. Marco Bernardi "Msry" (Dirty Planet Recordings)
5. Mark Ernestus Vs. Konono N° 1 "Masikulu Dub" (CNG)
6. Svreca "AW09" (Semantica)

Peaaegu sama lahedad artistid ja lood, suvalises järjestuses:
Robert Hood "Omega (End Times)" (M-Plant)
Nuel "Untitled: A1" (Aquaplano)
Speedy J "Armstrong"
Bakey USTL "Heroin" (Unthank)
Mensah "1986 Was The Future" (H.E.N.C.H.)
TV Victor "130509" (Non Standard Productions)
T++ "Dig" (Honest Jon's Records)
Blastromen "Human Beyond" (Dominance Electricity)
Uku Kuut "Vision Of Estonia" (People's Potential Unlimited)
Emad Parandian "Scud" (Haknam)
Cologne Tape "Render 2 (Magazine Edit)" (Magazine)
Mr Raoul K "Mystic Things" (Baobab Music)
Female "Regis Edit" (Sandwell District)
In English>

Jeff Mills - Something In The Sky Part 5 - 7/10

Seeria "Something In The Sky" jõuab sellega viienda plaadini ning endiselt saame osa mõistatuslikust kontseptsioonist, mis tuttav eelmistelt väljaannetelt. Olles rebinud kümnetelt Axis Recordsi või Jeff Millsi plaatidelt tsellofaanümbrist, tekib küsimus kas peale play-nupu vajutamist võib endiselt öelda, et maagia pole kuhugi kadunud.
Nagu eelmised Something In The Sky (SITS) üllitised, pakub ka see läbipaistvat ja dünaamilist, liigse garneeringuta technot ning parim on kohe alguses. A1 on monotoonne lugu, mis täis pingestatud jõudu ning sobiv iga DJ-seti tipphetkedeks. Kosmosesignaalid ja varjutatud biit tulevad mängu A2s, mida võiks nimetada jõuliseks ambientiks. Paraku on B-pool üsna tavaline ning mõlemad kõrgemates sfäärides liikuvad lood ei ole eriti inspireerivad.
Kriitikud ütlevad, et Millsi uuem toodang pole midagi muud, kui mõnede hästi sissetöötatud lugude taaskasutus - antud juhul võib see tõsi olla. Nüüd, mil väljas on juba SITS nr 6, tekib küsimus, kas keegi suudab säilitada kontseptuaalset värskust vähemalt 24 trackini ulatuvas seerias, ilma et tekiks väsimus.
Millsi pikaajalise fännina leian, et käesolev plaat on järjekordne hea ufoloogiaalane uurimus tuttavate korduste ning efektidega, kuid ei kuulu tema loomingu innovatiivsemasse otsa.
In English>

2010 parim remix: Is This Insanity? (Ben Klock Remix)

1. Martyn Ft. Spaceape "Is This Insanity? (Ben Klock Remix)" -
Martyn oli 2010. aasta üks nimedest ning kui Ostguti tõrvikukandja Ben Klock oma sõrmed loole külge pani oli tulemus suurepärane. Kõige krooniks Spaceape'i hüpnootiline jutuvestmine. Remixide kategooria kindel võitja.
2. Marco Bernardi "Giro (Exium Remix)" - Bernardi suurepärast EPd õilistas Hispaania duo Exium rulluv töötlus. Technopeole sobiv tõhus kraam leidis ka tee Surgeoni DJ-mix'ile, mis ilmus Fabric'i seerias.
3. Cub "C U 1 (UST Remix)" - tume ja müstiline rännak, mida töötles lühendi UST peituv artist - võib-olla Ugandan Speed Trials.
Mainida tasub Regis'i töötlust Svreca "Obscur'ist" ja Luke Slater'i remixi Lucy & Ercolino loost "Gmork".
In English>

2010 parim muusikameedia (online): Intergalactic FM

Parima online-meedia kategooria võiks lühidalt kokku võtta: neid on liiga palju, et kõiki üles lugeda. Ectoplasma profiilist paistab, mis ajaveebe ja lehti jälgin, kuid ilmselgelt moodustavad need vaid murdosa sellest, kuhu netis satun.
Lemmikute ritta seadmine on keeruline, kuid mõningaid soovin esile tõsta. Jätsin kõrvale igapäevase tööriista discogs.com, mis on täiesti omaette kategoorias. Aga teistest:
1. Intergalactic FM
Netiraadio on aardelaegas kõigile, keda innustab electro, techno, italo, õudukate heliribad või ükskõik milline muu elektrooniline muusika, mis maamunalt leida. Või siis varsti leitakse. Kõigepealt jõudis Hollandi electroässa I-F'i loodud jaam eetrisse Cybernetic Broadcasting System'ina, kuid seejärel sai uue elu Intergalactic FMina. Kõige ägedam kraam tuleb 1. kanalilt, mis tuntud MurderCapital FM'ina. Tasub otsida saadete arhiive ja lahedaid DJ-mix'e, mis sealt leida. Peakski IFMile väikese annetuse tegema.
2. mnmlssg
Hauntologists Vs Cheap And Deep'i mix tõi mind kunagi sellele lehele.Alguses arvasin, et see on lihtsalt üks blogi lugematute seas, kuid siis tajusin, kui sihikindlalt mnmlssg oma asja ajab. Parim osa ongi DJ-mix'id, mille autoriteks Luke Hess, Kassem Mosse, Silent Servant, Ancient Methods - kui nimetada üksikuid. Lisaks sisukad artiklid elektroonilise muusika hetkeseisust ja ülevaated pidudest. mnmlssg säutsub ka pidurdamatult.
3. Soundcloud
Hea koht muusika jagamiseks ning inimeste plaadiostule meelitamiseks. Võib-olla leiab sealt ka piraatfaile, kuid muidu tõmbab see ligi üha rohkem artiste, kes oma helijuppe sinna riputavad. 2011. aasta kujuneb Soundcloud'ile kindlasti tegusaks ning loodetavasti leiavad sinna tee mitmed arhiivipalad, mitte ainuüksi uus muusika. Hea eeskuju võiks olla Metroplex, mis tegi kuuldavaks The Vision'i klassiku "Detroit: One Circle".

Ja muidugi on veel Ebay, Youtube, Residentadvisor, Little White Earbuds, kõik mõnusad plaatide veebipoed. Ja, last but not least, lehed nagu Planetaryfunk, Moth, Biit, Heliori, POPOP, Trash Can Dance - kui nimetada mõningaid.
In English>

2010 parim muusikameedia (offline): De:Bug

Aeg hakata aastale joont alla tõmbama. Kõigepealt siis paberil kättesaadav muusikameedia. Ajakirjades pole võimalik kiirotsinguid teha ning nad võtavad kamba peale omajagu ruumi, kuid niimoodi vanamoeliselt on nad mõnusamad. Loomulikult on neil ka erineva sisukusega veebilehed.
1. De:Bug (Saksamaa)

Pulbitsevas Berliinis ilmuv De:Bug kajastab kõike, mis mahutub teemasse elektronische Lebensaspekte. Üllitis ei hõlma ainuüksi moodsat muusikat, vaid ka tehnoloogiat, e-vidinaid, meediat ja ühiskonda. Ürituste kalendrist leiab parimat, mida pakutakse Berliinis ja kaugemal. Elektroonilise maailma eri aspekte vaatlev kuukiri sisaldab suurt hulka muusikaarvustusi - kus hakkab silma, et Bleed'i iga teine plaadikriitika algab tõdemusega tja. Eri žanride ja alamžanride kajastamist De:Bug ei pelga, et vaid saaks lugejat harida. Paneb mõned saksa keelt õppima.
2. Wire (Ühendkuningriik)
Tõmbab lugeja muusikalise horisondi laiaks. Sealt leiab kõike Tuva kõrilaulu, Portugali eksperimentaalse müra või kaasaegse minimalistliku klassika kohta, lisaks veel üht-teist electronicast ja klubimuusikast. Mõned korrad aastas ajakirjaga ilmuv CD "Wire Tapper" võtab kokku, mis on jäänud Wire'i suurendusklaasi alla. Erakordsed autorid sügavalt intellektuaalse lähenemisega muusikale ja maailmale. Tõeline väärtajakirjandus, kohati küll raskepärane.
3. Groove (Saksamaa)

20 aastat ilmunud ajakiri Frankfurt am Mainist, legendaarse Frontpage'i kaasaegne, mis ikka veel püsib. Kujundus ja formaat muutub pidevalt ning muusika keskendub Sven Väthi, Richie Hawtini, DJ T ja paljude teiste DJde edetabelis leiduvale. Boonusena leiab kioskiversiooni vahelt kogumik-CD, kus näitavad oma oskusi sama numbri kangelased. Viimastel aastatel on Groove avaldanud köitvaid ülevaatelugusid ajaloost, teemadeks näiteks Tresor, Patrick Cowley, Ida-Saksa electronica, italo-disco ja palju muud. Ohtralt plaadiarvustusi.
In English>

Ancient Methods - Fifth Method (AM-5) - 10/10

Jeeriko müürid vappuvad jälle, kui neid tabab Ancient Methodsi (AM) helirünnak. Projekti taga on kaks raskes turvises rüütlit, Baeks ja Trias, kes kappavad tumedama techno ja industriali radadel.
A1 käivitub toore ja energeetilise sündikäiguga, millest õhkub lausa reiviajastut. Keskosas tempo tasandub ning koos rütmimuutusega saame seejärel tunda AM'i diiselmootorina lõgisevat biiti. A-poole lõpetab viiesekundiline discosähvatus, mis mõjub pigem masteringi käigus toimunud äpardusena.
Marmorimustrilise vinüüli teisel poolel möirgavad sündid, tumeda müdistamise ja moondunud häälte saatel, meenutades mõningaid Subheadi plaate. B2 hoiab taset bassidega, mis panevad nõela proovile ning tunda on funkimat rütmi.
Tundub, et nüüdseks igavikku kadunud plaadifirmad Zhark ja Possible Records on annetanud AMile oma elundeid. Tulemuseks küborgite techno, kus tunda 90ndate alguse helisid, kuid ühtlasi ka kadunud aegu, mil mehed olid rauast ja laevad puust.
Alates 2007. aastast on AM avaldanud oma leibelil vaid viis plaati - see fakt räägib professionaalsusest ja kavaliteedist. AM-5 on seeria suurepärane jätk.
In English>

Bakey Ustl - E.P. 1 (Unthank 001) - 9/10

Mis sa käpid seda neetud raadiot, kuuledsa? Lülita ükskord välja! Hiline õhtu üliõpilaskülas, kus õhukesed seinad ei pea kinni ühest toast kiirgavaid helisid. See pole raadio, see on üks professorite Theo P. ja Kenny D. õpilane, kes on teinud suuri edusamme deep house'i uuringutes.
Tulemus on nüüd kuulda: A-poole täitev "A Tender Places" on haarav ja liigsest puhastatud deep house, mis räägib eri tüüpi lihalikest tegevustest, all night long. Kui palast on kulunud kaks minutit 22 sekundit, muusika järsku katkeb, kuid peale paarisekundilist tühjust läheb edasi, lõpupoole kiireneva rütmiga.
Teisel poolel veab sügav groove veidi tavalisemat "Nose Candy't", enne kui kõik muutub loos "Heroin". Nimelt on B2 helikunst, kaleidoskoopilise lärmi ning üksteist jahtivate sample'itega. "Heroin" on nagu Iñárritu film ning suureks kontrastiks eelnenud ladusatele deep house'i lugudele.
Kummalise artistinime Bakey USTL taga on Timo Rohula, kes pärit Vändrast ning õpib audiovisuaalset kunsti Gerrit Rietveld Academie's Amsterdamis. "E.P. 1" on Bakey' debüütsingel ning enne on temalt olnud lugusid Umblu plaadifirma kahel kogumikul (viimati album "Kila Kola"). Vinge algus Moodymanni meenutava deep house'iga, rääkimata eksperimentaalsemast loost B-poolel - selliseid võiks rohkem olla.
In English>

Afrobeati tugiisik Tony Allen tuleb Tallinna

Afrobeati ikooni ning elupõletaja Fẹla Aníkúlápó Kuti pikaajaline kaasvõitleja ning bändide trummimees Tony Allen annab 9. detsembril Tallinna Rock Cafés kontserdi. Täna on ta Gaboonis, homme Kongos, seega oleme vahvas seltskonnas. Kuti kõrval on Allen olnud Aafrika moodsa rütmimuusika suur mõjutaja. Samas on tänavu 70-aastaseks saanud härra sulandunud hästi kodumandri välisesse muusikaellu ning levitanud laialt afrohelisid.
Minu teadmised Alleni tegemistest on fragmentaarsed ja tegelikult piiratud ühe CDga, millest paar sõna enne kontserti. 2008. aastal ilmunud kogumikul "Lagos Shake: A Tony Allen Chop Up" (Honest Jon's Records) kohtusid paljud Alleni talenti austavad muusikud, kes tulid lagedale tema palade uusversioonide või remixidega.
Kahtlemata valitseb plaadil päikeseline atmosfäär, mis tõmbab rahva keskpõrandale kokku. Alleni juurte lähedal püsivad kollektiivid nagu Hypnotic Brass Ensemble, Wareika Hill Sounds ja veel mõned. Lisaks ehtsatele Lääne-Aafrika peorütmidele on kuulda sambat.
Detroidi elektroonikuid esindab Carl Craig jazz-house'iliku töötlusega palast "Kilode". Mark Ernestus lisas Basic Channeli stiilis dubi loole "Moyege" ning sama tegi Moritz von Oswald palaga "Ole", venitades selle 11minutiliseks dub technoks. Grime'i ja electro annuse saab Newham Generals'ilt.
Helge aga samas sügav plaat, mis teeb kummarduse Allenile ja afrobeati pärandile.
In English>

Newham Generals: "Tetsuya's Theme"
Source: www.juno.co.uk

Svreca - Obscur (Semantica 18) - 9/10

100eksemplariline tiraaž ning käsitsi kujundatud ümbris on teisejärgulised argumendid, miks esmakohtumine Hispaania plaadifirmaga Semantica meelde jääb. EP autor on leibeli pealik Svreca, kel passi järgi nimeks Enrique Mena ning kes otsivad siit käredalt paukuvat technot, peavad koputama mõnele teisele uksele - kuigi plaadi teisel poolel kõlab karmimaid helisid, toimub see intelligentsel ja salapärasel moel.
Nimilugu "Obscur" on nagu roostekarva rabalaugaste kohal hõljuv udu, täis igavest tühjust. Õõnsale drone'ile järgneb "Utero", Regis'e remixina, mis on hapnikurikas ja müstiliste taustahäälega electronica. Meenutab varasemat Aphex Twini ning veelgi täpsemalt Marco Passarani albumit "22nd Century".
B-poolel pinge tõuseb: "Erosion" on rütmikas kummardus Torsten Pröfrocki projektile T++, kus aimata breakbeati ning tumedaid sünditorkeid. Ülejäänud B-poole kraam vajub klaustrofoobiasse ja hämar-hämarasse maa-auku, kus kumisevad "SS10" ja "AW09" - teine neist meenutab veidi Jeff Millsi SITS-seeriat ning on siin minu lemmik.
Lugude vahel pause ei ole (plaati pöörates tuleb muidugi vahe sisse...). Infolehelt saan teada, et Obscur on sünge identiteediga Rootsi rõivafirma, mille kaks kollektsiooni kannavad käesoleva plaadi kahe viimase looga sama nime.
Võttes kõrvale veel Exiumi võib öelda, et Svreca ja tema plaadifirma on järjekordne hea näide, kuidas hispaanlased praegu technomaailmas ruulivad, paras tükk innovatsiooni käib asja juurde.
In English>

Mark Ernestus Vs. Konono N° 1 - Masikulu Dub (CNG 2) - 10/10

Congotronicsi plaadifirma avanumber oli päev ja päike, see kõlab nagu öö ja kuupaiste. Aafrika soojad rütmid on pistetud jahedamasse lahusesse ning tulemuseks tumedam meeleolu kui kataloogi esimesel plaadil. Hard Waxi ninamees Mark Ernestus on filtreerinud Kongo peidus olnud aarde Konono N° 1 originaalloo kaheks pulsseerivaks trummipalaks.
Psühhedeelsed häälitsused on kohal A-poole dub-versioonis, pöördel leiduv "Masikulu Rhythm" on pigistatud kuivade ja rütmikate loopide jadaks. Dubiga rüütatud technolik urin ning kopsivad rütmiinstrumendid loovad pildid kotkasilmsetest küttidest, keda üha rohkem ilmub troopilise vihmametsa varjust.
Kõla poolest on üllitise mõttekaaslasteks kindlasti T++ oma plaadiga "Wireless" ning Düsseldorfi artist Harmonious Thelonious. Panevad vere keema.
In English>

"Masikulu Dub"
Allikas: www.honestjons.com

Various - Sügis (TCD0102010) - 7/10

Sügis varsti läbi ning ka "Sügis" mitmes kohas arvustatud, kuid jagan ka oma mõtteid Eesti muusikakogumiku kohta. Habemetüügaste ja needitud ihu sound esimesel kokku kolmest kogumikust, mis pühendatud uuele Eesti rokile ja muule mitteelektroonilisele muusikale. Esindatud on ka tumedamat rokki ja industriaali viljelev Forgotten Sunrise, kuid rõhuv enamus 22 loost on kitarripõhised.
Moodsad trubaduurid Orelipoiss ja Contra teevad poeetilise ja ropu avangu, mis sama pikk või lühike nagu sukelduja hingetõmme. Järgnevad 14 pala on täis müra ja raevukaid kitarre: horisondi ühes otsas on hullumeelne punk ning teises küpsem rokk. Kõrvu pani kikitama Highmachine ("Hookers From The Swamp") ning samuti äratasid huvi raskekaalulist drone'i kallavad Melmac ("The Storm") ja Talbot ("Pick-Up Lane").
Tolmunud Mesipuult väga lo-fi kidrarünnak ning vapustav laivibande Zahir üllatab väändunud kantrikäikudega loos "Bring Me The Head Of Gwyneth Paltrow (In Mind Condition)" - pealkiri saadab kindlasti tervitusi otsimootoritele. Popisähvatus tuleb Leslie Da Bass'ilt ("Trans"), kes on nagu valge vares ses lärmakas ja tõsises seltskonnas. "The End", esitajaks Sinine on raske rokiballaad, milles kerget Nightwishi hõngu. Kitarrid on arust ära valget müra pakkuvas Edasi loos "Black Christmas", mis annab uue sisu jõulumuusikale  Eelpool mainitud Forgotten Sunrise remiksis sangarlikku Loitsu ("Tuleristsed") ja lõpetab kogumiku õrnakese looga "In Heaven (Lady In The Radiator Song)".
Rohkem eestikeelset laulu ja indstriaalhelisid oleks täitnud minu hinge suurema rõõmuga. Igal juhul aus ja otsekohene ülevaade vabariigi raskemast rokist. Nagu teate, kokku pani plaadi Trash, kelle ajaveebist leiate lugude nimekirja.
In English>

Bam Bam - Where Is Your Child (Tresor 10165) - 8/10

Uus plaat, kuid pigem retro osakonnast, sest "Where Is Your Child" ilmus esmakordselt acid house'i õitsenguajal 1988. aastal. Tänu Tresorile nägi see pala nüüd uuesti ilmavalgust, boonusena DJ Rushi remix.
Autoriga samast linnast ehk Chicagost pärit DJ Rush näpib oma ulakate sõrmedega originaali, lisades metalsemat kõla ning lõppu lõigu akapellat särtsuvate hi-hat'ide saatel.
Nimiloo rammus bassikäik on tõeline klassika, kuid puruneva klaasi ning tihkuva tite hääl lahjendab üldmuljet. Bam Bami sõnum on, et vanemad, jälgige mis hämarate asjadega tegelevad teie võsud vabal ajal, kuid meeleheitlik soigumine where is your child? on liig. Teemat kas-sa-tead-mida-sinu-laps-teeb? on kasutatud ka teistes Chicago house'i palades, oskate kindlasti kommenteerida.
Lõpetuseks korralikult keriv acid house "Give It To Me", mis kinnitus Chris Westbrook'i oskustest. Itkeva beebita oleks see 10 punkti plaat.
In English>

Martyn - Remixes by Ben Klock / Illum Sphere (3024-007) - 10/10

Te nutikad tüübid teate juba jaanuarist saadik, et tegu suurepärase asjaga. Aga parem hilja kui mitte kunagi: Martyni albumilt "Great Lengths" on võetud remiksimiseks kaks pala, millest esimene, "Is This Insanity?", on hullumeelselt lahe.
Alguses on nagu vaakum, kus ainsad kaaslased on kolksuvad ja kriiksuvad biidid, kuni lavale astub sugestiivse häälega Spaceape ning järgnev on tema päralt. Sõnaline võimekus on tal hämmastav ning kui keegi väidab, et Kosmoseahv teeb järele Faithlessi vokalisti Maxi Jazzi, ärge uskuge. Sõnaline osa annab Ben Klocki remixile õige hoo, sest muidu oleks tegu korraliku, kuid üsna tavapärase technolooga. Originaali parimad koostisained on nüüd kristalliseerunud töötluses, mis vabalt kandideerib aasta remixi tiitlile.
B-poolel pakub Illum Sphere's voogavat dubstep electronicat loos "Brilliant Orange", mis ka täitsa tore. Soovitan lisaks Martyni lugude teist remixide plaati, kus kaasa teevad Zomby ja Redshape.
In English>

Technot rahvale: Dave Clarke @Korter, Tallinn

Tallinna klubivärvukestel ja -kotkastel oli eile, millest valida: Privés house-mees King Britt, Mutant Discol kinos Sõprus popiprints Leslie Da Bass ning kosmiline diskokuju Leo Young ning siis Korteris Dave Clarke, kelle juures maandusid kõik "tehhipead ja elektrohoorad", kui laenata Korteri veebilehe määratlust.
Veidi peale kella 23 oli töö alanud: puldis kohalik Anders Melts ehk DJ 4-Got-10. Forgotten Sunrise'i käilakuju setis oli selgelt kuulda tema EBMi ning masinahelide armastust. Ülesastumine oli energiat täis, kaldudes kohati electroclashi suunas (nt Christopher Justi "I'm A Disco Dancer").
Seejärel oli kord DJ MRDSi käes, kes segas (minimal) technot mitmete dub techno radadega, aga näiteks ka rahva huilgamise saatel I-F'i igihalja "Space Invaders Are Smoking Grass'iga". MRDSi seti lõpuosas hakkas eri vidinaid puldiga ühendama heledapäine naisterahvas, kes oli õhtu peaesineja heliinsener ja valmistas staarile lava ette.
Dave Clarke alustas kell 1.30 ning kohe jõhkra kõmakaga, tekitades nii terava kontrasti MRDSi  dubilike lõpuhelidega. Nagu oleks sattunud hard techno seti kulminatsioonihetkele, entusiastlikule publikule ei antud mingit harjumisaega. Minu jaoks oli algus liiga äkiline, justkui Clarke oleks peljanud, et muidu ei mõisteta kohe, et ta on kõva techno mees.
DJde reisipagas on tänapäeval väga kõhn: ka Clarke'i "plaadikast" koosnes hõõguva õunakesega tähistatud notebookist - oli üllatav, et ta ei kasutanud vinüüli. Miksimine oli muidugi veatu ning pea ükski jupp ei olnud pikem kui 1-2 minutit. Ta töötles helimaterjali perfektselt ning energia ajas üle ääre.
Clarke'i esinemine oli karmim kui ootasin, kuigi peale tormilist starti ta pärast veidi leebus.Vahelduseks oli kuulda lõike Basic Channeli toodangust ning electrolikke passaaže. Sisse sattus vihjeid tema enda toodangule.
Oma ala meister on ta kahtlemata, tehniliselt kõrgtasemel ja kirega asja kallal.
In English>

Various - Tropical Discotheque EP (SOFR002) - 8/10

Sofrito hoiab raudu tules: peale ülesoojendatud Aafrika klubifunki ("Soweto Disco") pressisid nad uue tiraaži EPst "Tropical Discotheque", mis esmakordselt ilmus 2008. Sama hoog ja emotsioon, mis tuttav Sofrito varasematelt plaatidelt. Artistid jäävad tundmatuks, kuid tegu nelja töötlusega puusa nõksutavatest tantsupaladest. Disko on laotanud oma tiivad üle A-poole, kust leiab kaks sarnast versiooni loost "African Disco Power", taustaks meesvokaal. B-poolel kõigepealt rahulikum, Kariibi hõnguga "Calypso Path", samas kui "Disco La Calle" kisub kosmiliseks ja ongi EP parim rida.
In English>

Uku Kuut - I Don't Have To Cry (UQ 001) - 10/10

Heliori blogi teatas hiljuti, et Uku Kuudi plaat on väljas. Nüüd on see näppude vahel, plaadifirma Peoples Potential Unlimited (PPU) bossi Andrew Morgani saadetuna. Pimesi kuulates arvaks, et tegu väärika funki või souliga otse mõnest Ameerika metropolist nagu New York või Chicago. Aga ei, hoopis 1984. aastal Rootsis lindistatud kahe kodumaalt lahkunud eestlase, Uku ja tema ema Marju toodang.
A-poole "I Don't Have To Cry" on hubane sündifunk hingestatud vokaali ning törtsu vokooderiga, kusjuures sünditaust ei oleks võõrkeha breakdance'i lavalaudadel. Veelgi lahedam on B-poole jazz funki hõnguline instrumentaalpala "Vision Of Estonia", kuhu lisatud karget Põhjala meeleolu ning tunda väljamaal uut elu alustanud inimeste koduigatsust.
Marju Kuuti mäletan ähmaselt lapsepõlvest, kui ühel hetkel rahvas rääkis, et "poplaulja hüppas ära" - kodumaalt lahkumise täpsemad asjaolud jäid lapsele ebaselgeks. Nõukogude Eesti raadiost tema laulud muidugi kadusid. Samal ajal said ema ja poeg jätkata muusikalisi otsinguid läänes, et leida tõeline soul. Uku kirjeldab seitsemtollisel leiduvate palade sünnilugu oma blogis. Endiselt muusik ja produtsent, proovib ta lisaks siseneda viinamarjaveinide maailma Maarjamaalt pärit toodanguga.
Andrew Morganilt tore idee tuua need lood jälle päevavalgele. Nii mõnigi eestlane, mina kaasa arvatud, tajub paraku alles välismaa kaudu, kuivõrd tasemel US funki tegid Kuudid juba 80ndatel. Loodan, et plaadifirma PPU kataloogi ilmub vähemalt sissekanne UQ 002.
Euroopas levitab plaati Rush Hour, mille veebilehel on üllitis juba mitu päeva kõige suuremate soovituste nimekirjas, kõrvuti Derrick May Transmati minikogumikuga.
In English>

Omar S - These Complimentary Track'x (AOS432*16 RE-1) - 7/10

Detroidi artist Omar-S on pesueht Motor City mees: vormib jõulisi träkke ning teenib samas ausalt palka autotööstuses, Ford Motor Company's. Tänavu on ta väga toimekas ning võimalik, et on tulnud uneajast tunde näpistada, et uute plaatidega õigel ajal valmis saada. Nüüd tuli tema koduleibelilt FXHE korraga kaks uut plaati: Roy Davis Jr'iga kahasse tehtud "All I Do" ning siis käesolev nelja palaga "These Complimentary Track'x".
Hiljuti sai ta valmis oma esimese acidiplaadi ning nüüd jätkab sealt, kus pooleli jäi: "Solely Supported" orienteerub ilmselgelt Chicago tulede järgi ja kõlab nagu Warehouse'i acid. "Under Jamaica" käivitab pöörased trummid ning on programmeeritud nagu ghetto träkid. Meloodiat ei lasta ligi ka B-poole avaloos "Columns", mis on kõige lähemal Omar-S'i "tavalisele" stiilile - pikalt kõlavad kuivad biidid ning urisevad sündid. Lõpetuseks sürpriis: "Boot Hill" on 78 sekundit disco souli, mis oleks justkui lindile püütud rannaliivale unustatud transistorraadiost.
Omar-S on Detroidi uue laine riivatu kutt ja väsimatult ta ka jätkab. Siiski ei kuulu antud üllitis päris tema tippsaavutuste hulka.

In English>

V i d e o: Kraftwerk - Pocket Calculator

Kraftwerkil sobiks Eestis veel üks kontsert anda. "Pocket Calculatori" ajal hakkab rahvas lainetama, tõusevad käed, kus kollased eurokalkulaatorid - teate küll, nagu "Wind Of Change'i" videos välgumihklid.

Kassetid tulevad tagasi

Mp3 ja FLACi levik on pannud uskuma, et digitaalne vorm on muusika tulevik. CDde müüjad topivad riiulitele üha uusi ja uusi ale-silte ning katkuvad kukkuvaid müüginumbreid vaadates juukseid. Laserplaat ongi kõige suurem kaotaja, sest vinüülitoodang ronib tasahilju ülespoole ning puhta analoogsoundi austajad saavad oma rõõmu.
Hea küll, e-muusika murrab kõvasti peale. Aga kus on trend, seal on ka antitrend - mis muutub seejärel ise trendiks. Mõne aja eest tekkis tunne, et uudisplaatide nimekirjadesse satub elektroonilise ja rokkmuusika üllitisi, mis välja antud ainult kassetiformaadis. Sageli väikeses tiraažis ning eripärase kujundusega.
Mulje on üks asi, aga kas on fakte? Donato Dozzy uue albumi jälgi ajades sattusin Seattle'is asuvale plaadifirmale Further Records. Nad on tänavu avaldanud kassett-EPsid artistidelt nagu Anders Ilar, Shemale, Public Safety jt. Värskeim uudis on, et Tangerine Dreami asutaja Conrad Schnitzleri lindistus "10.10.84" ilmus esklusiivselt ainult kassetil, leibeliks Mirror Tapes. Tekkinud on lausa spets leibeleid, nt laheda nimega Scotch Tapes.
Olen kaalunud kassett-deki ostmist, eelistatult USB väljundiga, et saaks oma vanu tolmunud asju digiformaati võtta. Aga selgub, et masinale oleks rakendust lausa uue muusika kuulamisel. Ega see kassetikvaliteet nii hull olnudki ning stiilist sõltuvalt võib lo-fi hästi mõjuda.
In English>

Various - Mukuba Special / Rubaczech (CNG 1) - 9/10

"Rubaczech" kõlab nagu Tšehhi hokimängija perenimi, kuid selle loo juured on hoopis mujal - maadel, kust inimkond oma teekonda alustas. "Rubaczech'i" autor on Kongo kollektiiv Konono N° 1, mis segas rahva- ja elektripille isegi vanade autojuppide esiletoodava heliga.
Konono N° 1 püsis tundmatuses kuni 2004. aastani, mil Crammedi all ilmus LP "Congotronics". See sai tänavu järje samanimelise kopsaka kogumikuga, kus esineb mitmeid selle riigi artiste, kes kõnnivad pärismaalaste folgi ning electronicat ühendaval kitsal rannaribal.
Nüüd on plaadi B-poole pala kallal käinud Nonplace Urban Field'i mees Burnt Friedman, kes on suures osas säilitanud originaali pehme electronica kujundid. A-poolelt leiab vetruvaid rütmikäike ning sooja südamega hääli: Shackleton on võtnud ette loo "Mukuba Special", mille taga üks teine Aafrika punt - Kasai Allstars. Kompositsiooni juured on tugevalt Musta mandri rütmipärandis, kuid samas on temas päikeselist pehmust. Pala teine pool kisub psühhimaks segipõimunud kaootiliste häälte ning salvavate trummielementidega.
Mõlemad pooled kõlavad kui rehitsetud dubstep ning on tugevaks avalöögiks uuele plaadifirmale, mis nimest lähtuvalt juurutab uut stiilimääratlust congotronics. Selle muusika nimetamine tribaliks oleks liiga labane ning isegi eksitav. Tore helisild Aafrika ja Euroopa vahel.
In English>

R e t r o: Dave Clarke - Archive One (Deconstruction - 1996)

Tallinnas on tulpadel näha puna-musti plakateid, mis kuulutavad, et Dave Clarke saabub Tallinnasse 19. novembril, et DJtada klubis Korter. Hea ajend, et panna kokku mõned mõtted ja emotsioonid, mis temaga seonduvad.
Pean tõdema, et viimastel aastatel pole tema tegemised mulle erilist huvi pakkunud. Kuulsin teda esimest korda Itaalia leibeli ACV kassettkogumikult "Alternative Current", kus ta lajatas toorelt paladega "Winter" and "Autumn". Vahetum kontakt oli 16 aasta eest novembris, mil ta ladus plaate Helsingis toimunud Weekenderi reivi eelõhtul klubis Berlin. See oli unustamatu kogemus - üsna väike ja rahvast pungil ruum oli täis valatud puhast betooni - karmi acid technot - ning detsibelle rohkem, kui kanda jõudsid. Kena pikas kleidis tüdruk tantsis laual ning higi tilkus laest. Läks mitu tundi, enne kui siseelundid jälle oma tavapärase koha leidsid.
Muusikamaastikule on Clarke kõige sügavamad jalajäljed jätnud EP-triloogiaga "Red" ning albumiga "Archive One". Viimase võtsin peale pikemat pausi jälle kapist ja lasin nõela alt läbi, taasavastades igihaljaid saunde.
"Archive One" on muusikaliselt erinäoline kooslus: alguses peaaegu sümfooniline "Rhapsody in Red", siis Clarke'i kaubamärgiks kujunenud backspinidega pikitud "Protective Custody" ja "Wisdom To The Wise". Karmimalt poolelt "Storm" ja kõmisev "Thunder". "No One's Driving" on hip-hopi instrumentaalpõhi, üks minu lemmikuid sel plaadid ning lõpetuseks "Splendour" - üks kerge pingega õõtsuv pala, vokaaliga Laura-Jane'ilt. Ilmselge klassika.
In English>
http://www.krtr.ee
http://www.daveclarke.com

"Thunder"
Allikas: www.juno.co.uk

Svjata Vatra ja Hortus Musicus Londonis

Ajakirja Wire novembrinumbrit lehitsedes jäi silma kuulutus Londonis toimuvast muusikafestivalist LIFEM. Selle raames teeb juba homme oma etteaste Ukraina-Eesti power-folk kollektiiv Svjata Vatra ning pühapäeval esineb St Etheldreda kirikus Hortus Musicus. Kumbki pole varem UKs üles astunud ning meie vanamuusikaansambli esinemine on seotud Arvo Pärdi ja Giya Kancheli 75. sünnipäevaga. Tore on näha, et festivali toetajate hulgas on Eesti suursaatkond Londonis. Arvata on, et Wire kirjutab järgmises numbris ka mõned read kontserdimuljetest.
http://www.lifem.org.uk/

R e t r o: Genetic Waste Remixes (Delirium Red 06 - 1995)

Halloween tõi jälle esile veidraid olevusi ning Tallinna tänavatele on tekkinud zombieplakatid. Kollide ja kolpade teema on olnud kõvasti meeltmööda hardcore'i seltskonnale ning "Genetic Waste" on üks järjekordne saavutus selles liikumises. Karmid, kuid hästi säilinud saundid aastast 1995.
Originaalpala on sünge ja tõtlik kõmakas, kuid parim on B-poole remix, mille taga Genetic Waste ise ning DJ Delirium - äge ja hüpnotiseeriv hardcore, see kuhu sämplitud fraas "infinity". Tõeliselt elav ja liikuv lugu vahelduvate biitide ning liigse monotoonsuseta.
Lenny Dee ja Wavelan panustavad kahe remixiga ning olen endiselt arvamusel, et Lenny jõupingutused ei veena. Liiga lärmakas ja tuim tagumine - ka siin päris sisutühi. Lõpetuseks vilisev acidireis - Disintegrator ja "Acid Storm".
In English>

Madteo - Sinister Ministers (Meakusma 002x) - 8/10

Eelmisel südatalvel ilmunud plaadi muusika on nagu kõrbeviirastus. Mõtled, et astud paar sammu ja haarad sellest kinni. Aga ei, lipsab eest, ei anna kätte. See ongi Madteo stiil: lihtsaid lahendusi ei ole.
Kasvõi rütmitihedus, millega pole liialdatud: "Made Off" ongi mitmes netipoes keeratud 45 peale ning ärritavalt aeglase biidiga on ka "Sheepdipping" - põhjust pitchinupuga mängimiseks on küll ja küll.
Viies palas valitseb sügav ja tumedakõlaline electronica, kus A-poole tõsiste inimhäälte najal tekib akadeemiline tunne - nagu oleks sattunud sarvraamidega psühholoogiaprofessori loengule. Leidub kerget melanhooliat ("Delphic Sophistic"), aga minu valik on hakitud bassiga ja pinges "Deliverance", mis põgusalt meenutab dub technot....mnjah, tõesti põgusalt. "Do What U Do" on hip-hopi näo ja teoga lõpupala, kus abiks MC Sensational.
Eelkuulamisel netis jättis väga hea mulje, kuid grammofoni tuli käiata mitu korda, et jõuda selgusele, et "Sinister Ministers" on päris hea plaat, vaatamata mõnedele kulunud käikudele.
Belgia Meakusma plaadifirmal tasub silma peal hoida: kogumik "Rüts" oli tõhus avalöök, järgnes mh Terrence Dixon ning viimati discosse kalduv [sic!].
In English>
Madteo "Deliverance"

Tresorilt uut vana

Tresori vabrikuaknad säravad jälle ning plaadipressid undavad. Leibeli uudistoodangut on viimastel aastatel vähe kuulda, kuid niivõrd soliidse kataloogiga võib vabalt vanu asju üles soojendada.
Ette on võetud tõsised klassikud Detroidist, nagu näiteks Jeff Mills, kellelt taasavaldatud mõlemad "Waveform Transmissionid" pluss veel rida singleid, ja Robert Hood ("Internal Empire). Drexciya, kelle plaatide taga ilutseb netipoodides krooniliselt out of stock, on esindatud kahe albumiga. Kuulasin just täna "Neptune's Lairi", mis on ilus ja sügav electro.
Bam Bami "Where Is Your Child" on suurepärane acid house Chicagost ning techno puhast jõudu näitab Joey Beltrami album "Places". Lisaks veel Matthew Herbert, Surgeon, Neil Landstrumm jt.

Vahatöötlus Berliinis, Kariibi mere roogadega

Olen elanud teadmises, et Tallinnast on otselend Berliini. Aga võta näpust, tänase seisuga ei ole. Kes aga peaks sattuma iga kuu viimasel pühapäeval Saksamaa pealinna, siis dubiliku techno ja muude sügavamate saundide fännile sobib Kreuzbergi linnaosas toimuv pidu Wax Treatment.
Kohal Kariibi mere köök, aga lisaks (või eelkõige) artistid ja DJd Hard Waxi sõpruskonnast. DJ Pete ja Mark Ernestus on sagedased külalised; sel pühapäeval on laval ka näiteks Shackleton. 31. oktoobril hakkab kehtima talveaeg, mis annab pidutsejatele ühe tunni "lisaks".
Kes kohale ei jõua, saab mõnu ürituse veebilehel rippuvatest podcastidest, mida olen järjekindlalt alla rebinud. Sügav-sügav ehk diip-diip.
http://waxtreatment.de/

R e t r o: C-Tank - Nightmares Are Reality (Overdrive 030-12 - 1993)

C-Tanki läbikuulamine on osa viharavist. Nii nagu "Clockwork Orange'i" vägivaldset Alexit prooviti tervendada, sundides teda filmijõhkrusi vaatama. See 1993. aasta plaat võib aidata pingeid võita, kuid pärast on läbivasardatud karbonaadi tunne.
Parim on nimilugu, mis algab kurjakuulutavalt uluva tuule ning lahingumüraga, mattudes peagi brutaalse kickdrumi alla. Lapsikud sample'id õudusfilmist Evil Dead on üleliigsed, kuid muidu, anna aga minna.
"House Hallucination" ristab omal moel house'ilikku groove'i ning hardcore'i - kes julgeb, see proovib. Omajagu on tuima tagumist ("Air Bounce", "The Rave Zone"), kuid tigedalt urisev "Tank Trip" näitab plaadi kompromissitust ning "Montonicus" lõikab sisse acidit. "Biolunch" paneb mõtlema, et grammofoni pitch control võiks veel rohkem miinustesse ulatuda.
Overdrive oli 90ndate esimesel poolel Saksa raskema techno suurvabrik, mille toodang kõikus primitiivsest toksimisest monumentaalsemate ettevõtmisteni - seda esimest oli küll rohkem. Oma üllatuseks avastasin, et Andy Düx hoiab labelit endiselt püsti - seega juba üle 20 aasta.
In English>

R e t r o: DJ Sneak - Blue Funk II (Relief 722 - 1995)

Rongiga on mõnus sõita, arvas DJ Sneak ning pühendas 1995. aastal "Blue Funk" seeria plaadi raudse tee sõpradele. Härra Sosa ei liikle suslaga, mis turistidele Šveitsi mägimaastikke näitab, vaid hobujõududest pakatava Kesk-Lääne kaubarongiga. Plaadi ilmumise järel ütles autor, et sai inspiratsiooni Farley "Jackmaster" Funkilt, kes põimis acapella rongimüra oma DJ-mixidesse Chicago raadios.
Technolik "Runaway Train" on ülevoolavalt perkussiivne ja tulistab nagu automaadist. Lemmik on "Purple Haze" - monotoonne, jõulise rütmi ja trummielementidega pala, mis teeb ehtsat rongi häält. See on kõige lähemal Chicago 90ndate keskpaiga hullukstegevalt minimalistlikule, aga samas karmile soundile. Tüütu huilgamisega "Jumpin' Jacks" kõlab booty-house'i moodi ning valiku viimane - "Last Stop - All Aboard" - teeb kerge sammu deep house'i poole.
DJ Sneak on olnud kõrgelt tasustatud külaline lugematutel jetsetist kubisevatel pidudel, kus voolab Krug ja Mumm. Kuid 90ndate keskel oli ta üks neist vihastest Chicago produtsentidest, kes tantsupõranda leegitsema panid. Paraku andis juba "U Can't Hide It From Your Bud" selgelt märku, et toimub muutus ja mitte paremuse poole.
Plaadi avaldanud Relief Records on särav peatükk Chicago house'i arengus ja traditsioonide elushoidmises, kuid see on omaette teema.
In English>

DJ Sneak "Purple Haze"

Black Cow - Mojito / Toni The Lefty (Black Cow 003) - 7/10

Zootehnikas Black Cow kodus ei ole: etiketil olev sarviline elukas on kuraasikas pull, mitte lehm. Aga see möödaminnes, sest muusikaprojektina on "Must Lehm" asine. Stiili poolest liigitub Jaapani päritolu seitsmetolline kategooriasse soul funk, mille pooled on väga erinevad.
Rohkem funk on laisalt mulksuv rütmiharjutus "Mojito" oma vihisevate süntide ning vokaaliribadega. Soulikas ja ladina meeleolus "Toni The Lefty" manab silme ette kikilipsudes vokaalrühma ning läikivad pasunad Acapulcos. Formaadist tingituna lühikesed, aga sümpaatsed lood.
In English>

Black Cow "Mojito"
Allikas: www.lighthouserecords.jp
 

Marco Bernardi - Ist Das (Dirty Planet 003) - 10/10

Nüüd hoidke kinni, läheb sõiduks. Kõigepealt "I Feel The Lies", mis viib ajamasinaga acid house'i aastatesse. Mulisev ja matsuv, 80ndate Chicago parimate kaanonite järgi konstrueeritud pala, kus sõnu seab Keith Tucker vanast electro koolist. Vinge, Aux 88 ninamees täiesti uues rollis.
Järgneb Exiumi remiks teemal "Giro", mis on minu meelest 2010. aasta parim technolugu. Millsilikult kõlisev ja tumedalt müdisev 4/4 arranžeering on erakordselt hea. Minu esimene kokkupuude oli Exiumiga 2006. aastal, mil neil tuli välja  "Unemotional" - kes pole veel hispaanlasi veel avastanud, on aeg.
"Msry" on jälle teisest puust: kergelt lohakas, kuid eelmistest lugudest mahedam akordide ja keelte harmoonia. Põhi on technolik, millel serpentiinidena lendavad groove'id. Ilus ja jõuline. "Giro" originaalversioon on kosmiline electro, kus sündid lõõritavad täies ilus ning robotihääl räägib oma lugu. Intensiivne lõppakord.
Plaat on nii mitmepalgeline, et kõlab nagu kogumik. Glasgow mees on võtnud küll kampa Tuckeri ja Exiumi, kuid lõppude lõpuks on see ikka tema looming. Sekundikski ei hakka igav, suurepärane!
Marco Bernardi - Giro (Exium remix)

Delta Funktionen - Setup One: Decorum (Ann Aimee 11) - 8/10

Plaadifirma Delsin kontoriukse kõrval võiks olla messingist silt "Detroidi konsulaat Amsterdamis". Ann Aimee on  Delsini tütar, mis idee järgi pühendunud intellektuaalsemale toodangule ning jagab "emaettevõtte" väärtusi.
Delta Funktioneni uusim kaldub tantsupõranda suunas ja pole sugugi mitte mõtlikeks hetkedeks. Detroidist innustust saanud metalse dubiga lood panevad bassimembraanid värisema. Alustuseks nagu deep techno käsiraamatu järgi tehtud toekas "Abundance", mille kaksikvend "One's Space" avab B-poole.
Ägedaim tükk on "Please Identify", mis sobitub totaalse jälgimise ajajärku, biomeetriliste passide ning valvekaamerate maailma. See ronib uurivalt kuulmekäikudesse ning silmaiirisesse. Tumedalt kõmisev rutakam pala, millele teravust lisavad happelised saundid.
B2 ehk "Erosion" viib mõtted Torsten Pröfrocki samanimelisele projektile Chain Reactioni all ning see ongi plaadi kõige kasinam pala - ambient, mis uluva sügistuulena lennutab puudelt rebitud kirjuid lehti.
Korralik plaat, mis on nagu Toyota - mugav ja moodne, kuid täielikust naudingust jääb paar kriipsu puudu.
In English>

Delta Funktionen "Please Identify"
(Allikas: www.delsin.org)

QRQKIFXO

Aaron-Carl (1973-2010)

Septembri lõpus võttis lümfivähk 37-aastase Detroidi produtsendi Aaron-Carli. Karm diagnoos pandi talle vaevalt nädal enne lõplikku teeleasumist. Eelkõige sai Aaron-Carl tuntuks deep house'i viljelejana, avaldades Underground Resistance'i alamleibelil Soul City ning luues hiljem isikliku platvormi Wallshaker Music. Aga ta jõudis ka Metroplexi all ilmutada electroplaadi "Down", millest allpool üks variatsioon. Rahu talle.
In English>
Aaron-Carl: Down (Resurrected Vocal)

R e t r o: Acid-Pin-Ups I (JJ 005 - 1994)

Palju näinud ja käinud Thomas P. Heckmann varjus nime Acid Pin-Ups taha ning piilus masinakuhila tagant tüdrukuid, olles igaühele neist viiest programmeerinud rämeda serenaadi. Deformeerunud soundiga jäme acidiplaat, mis paraku takerdus liigsesse üritamisse.
"Betty 101" ja "Heather 202" avavad mängu, kuid paremast otsast on A-poole lõpetav "Marilyn 404", mis lihtsalt sõidab julmalt üle. Pöördel olev "Cathleen 909" pressib end electro külje alla ning "Ivonne 808" teeb samuti samme acid hopi poole.
JJ oli Frankfurdi leibel, mis hoidis soliidset distantsi samal ajal Saksamaal laineid löönud hard trance'iga. Acidimärgi esimene artist oli Uwe Schmidt ehk Mike McCoy (ehk Senor Coconut :-), kelle käsitlused teemal "Azid Ramcash" olid menukad.
In English>

Surgeon - Fabric 53 (fabric105) - 8/10

Vabalt veebis rippuvate podcastide ajastul on DJ-mixi ostmine, eriti veel CDna, täielik veidrus. Välja arvatud juhul, kui nii sisu kui ka vorm elamusi pakuvad.
See plekk-karpi kängitsetud laserketas kuulub seeriasse, mille käivitas Londonis pesitsev klubi Fabric 2001. aastal. Seekordne külaline on Birminghami technoäss Surgeon, kes alustab Tokio metroost püütud helidega. Järgneb tõsine õmblustöö, kus tükike trumme siit, tükike loope sealt, nii et palade piirid jäävad kohati häguseks. Rohkem helitöötlus kui mix ja sisuliselt kooskõlas metalse vormiga.
Plaat on nagu sügisene Eesti ilm, vahelduv. Mehelt endalt on mitu lugu ("Klonk" on hea) ning hoogsama techno vallast on esindatud Luke Slater, Ritzi Lee, Robert Hood jt. Marco Bernardi ("Giro"), mida remiksinud Hispaania duo Exium, tekitab lennutuju. Bassi-dubstepi ning UK garage'i fraktsioonist jäävad kõrva Scuba, Instra:mental, Starkey. Pastelsemad toonid vahelduvad tumedamatega - näiteks Ruskin ja Broom ("Hostage") ning inkvisiitorlik Ancient Methods keeravad tõsisemalt kruvisid. Russ Gabriel ("El Juan") pakub helge, kerge latino-hõnguga detroidiliku pala ning DJ Overdose ("What") ökoloogiliselt kontrollitud electrot.
Tubli popurrii, kuid veelgi parem elamuse annab Surgeoni kevadine Wax Treatmenti podcast.
In English>

Pood: Sister Ray Londonis

Berwick Street on paarisajameetrine tänav Sohos, mis ristub inimestest ja kaubamärkidest ummistunud Oxford Streetiga. Oma Londoni plaadiostud olen pea alati teinud Berwickil, mis aastatega on kandnud kaotusi nii vinüülibutiikide kui ka muhedate raamatupoodide vallas.
Sister Ray on elus ning üle läve astudes paistis kõik endine. Ohtralt vinüülikaste, samuti külluslikult CDsid, lisaks ajakirju jne.  Parasjagu tegi üks võttegrupp intervjuud muusikast-aegadest-inimestest vanema härrasmehega, kelle kohta saan vaid öelda, et kindlasti ei olnud see John Peel, kes paraku on meie hulgast juba lahkunud.
Kui on aega, siis üht-teist põnevat Sis'ist kindlasti leiab. Vaatasin kõigepealt uute plaatide valikut, kuid netimüügi ajastul on uudisterubriigis sobramine palju oma võlust kaotanud. Kui just mõne harulduse peale ei satu. Seejärel second-hand, mis techno vallas andis tunnistust, et iga päeva sadu külastajaid ligi tõmbav Londoni pood ei saa eriline kullaauk olla. Paar Labworksi ning Hawtini Hardphunk jäid näppu; lisaks veel Surgeoni värske mix-CD.
Poe miinuseks on mujalgi Londonis ette tulnud süsteem, et vinüülide ümbrised on tühjad (CDdel nähtavasti ka) ning kuulamiseks tuleb letist küsida plaat. Aga müüjad on asjatundlikud ning soovitud kraam laekus tagantruumist kiiresti.
Rohkem seekord Berwickil uudistada ei jõudnud, aga ehk on seal mõni plaadipood veel alles.

Edge Of Motion Feat. Ronin - Back On Track EP (Djax-Up-Beats 378)

N. võpatas üles, taskulambi valguskiir pimestas ta uneseguseid silmi. "Edge of Motion?" röögatas kuju valguse varjust. N. ei mõelnud sekunditki: "Set Up 707!" Tuli kustus.
Jah, see une pealt tuntav Edge of Motioni pala näitas teed 90ndate alguses. Nüüd sattus kätte aastanumbrit 2005 kandev plaat, kus kampa löönud Ronin ehk Dave Ellesmere. Kohtumine kulgeb pingelises, aga konstruktiivses õhkkonnas.
A-poolel pakub "Break Da Roof" tavapärast schranzi, mis eksiks märkamatult Chris Liebingi viie aasta tagustesse DJ-settidesse. "3 Da Hardway" ei ole nii tormakas, kuid kraapsab valusalt liivapaberiga ja kostitab acidi ulgumisega. Betoonpõrand peab vastu, parketi osas garantiid ei anna. Päris tõhus on ka "Yeah Baby" oma tigeda acid technoga maskuliinsete röögatuste saatel ning "Inattack" paneb jõulise punkti.
Nähtavasti jäi see Edge of Motioni üheks viimaseks plaadiks, mis ongi rohkem retro, kui et midagi uut. Au meie kangelastele.
In English>

R e t r o: Surgeon Meets Vice - Creep EP (Ideal Trax 7/1997)

Kui Jay Denham ning Anthony Child kohtuvad, kas siis laastud lendavad? Mitte ilmtingimata, sest kaks technomeistrit peavad siin vaoshoitud dialoogi. Nimilugu kulgeb nagu kiigel, kuljuste helinal ja aeglaselt õõtsudes. "Creeper" jätkab samas, veidi tontlikus vaimus. Stuudiost läbi astunud sõber D-Knox jättis endast soniva vokaalijälje, mis sobitub hästi loo uduse atmosfääriga. B-poole "The Point" on kraadi võrra kangem, mis pööritab-keerutab metalsemas ja techno kaanonitele paremini vastavas meeleolus. Teistmoodi ning paganama hea technoplaat aastast 1997.
Surgeon on tegija, kes tutvustamist ei vaja ning soovitan hankida tema hiljuti ilmunud Fabric-sarja mix-plaadi, mis seob klassikalisi kõvemaid noote uuemate dubilike soundidega. Vice'i puhul pean tunnistama, et näiteks Black Nationi all ilmunud asjad väga ei erutanud ning käesolev ongi parim näide tema võimekusest
In English> 

---Surgeon Meets Vice "Creep"
Source: www.juno.co.uk

R e t r o: Peter Schilling - Major Tom (WEA 24.9927-0)

80ndate alguses lõi Saksamaal sõna otseses mõttes laineid Neue Deutsche Welle ehk teutooni vaste brittide new wave'ile. Deutsch-Amerikanische Freundschaft (DAF) oli selle voolu kõige pesuehtsam esindaja. Kuid NDW muutus pärastpoole laiatarbemuusikaks, tuues esile Nena, Falco ja teised edetabelihaid.
NDWga seostatakse ka 1982. aastal kirkalt orbiidile tõusnud Peter Schillingit, kelle David Bowiest inspireeritud "Major Tom (Völlig Losgelöst)" äratab keskikka jõudnud sakslastes sooje noorusmälestusi. Refrääniosa meloodia nakkab koheselt ning on leidnud hiljem korduvat taaskasutust. 12-tollisel versioonil on hittlugu venitatud toredalt viieminutiliseks. B-poolel olev reibas kitarripop "...Dann Trügt Der Schein" jutustab, kuidas mulje võib olla petlik.
Schilling jäi paljuski ühe-hiti imeks, kuigi avaldas pärastpoole veel mitu plaati. Nüüd, 2010. aasta sügisel tuli ta lagedale uue albumiga ning võtab ette kontserttuuri. Mis seletab ka "Major Tomi" jõulist naasmist Saksa kohalikesse raadiojaamadesse.
In English>

Stingray 313 - Sphere Of Influence/Sentiment [NakedLunch 006] - 9/10

Meri on, meri jääb... Ookeanifauna metafooridest siin ei pääse. "Sphere Of Influence" on meduus, mis hõljub rahulikult Kariibi mere troopilises vees. Soe ja isegi melanhoolne electro, milles piisakesi acidit ning vaatamata oma pehmusele mõjub sügavalt ja futuristlikult
Aasta üks tipplugu on "Sentiment" - nagu äkilise loomuga astelrai, kes muu, mille kõrvetavad electroimpulsid on täis kõrgepinget. Jõuliste biitide turmtuld leevendab sissesämplitud karedahäälne sõnum I love you ning ehtsalt helisevad sündid. Veidi kaeblik, kuid hingestatud ja samas karm tükk. Sobib neile, kes kannavad ähvardavat musta ning maske, kuid tõstavad pesast kukkunud linnupoja sinna tagasi.
Mask käib Sherard Ingramiga kokku: Drexciya DJna tuntud artist armastab oma identiteeti peita, nii nagu seda tegi müstiline varalahkunud James Stinson, kelle kaugeks järelehüüdeks "Sentiment" sobib. Mitmekesisema kogemuse saamiseks tasub pitchiga mängida. Kuulan seda ikka ja jälle.
In English>

Various - Groove 126/CD35 - 6/10

Ajakirja Groove kioskiversiooniga käib kaasas CD, mis tutvustab kaanepoiste ja -tüdrukute värskemaid plaate. Tänavuses sügisnumbris esindatud leibelid on enamjaolt vanad tuttavad: Kompakt, Border Community, Dial, Ovum jne. Ajalukku minevaid palasid siin ei ole, kuid mõned leiud on päris huvitavad - muusika kõrval, mida oleme juba tuhandeid kordi kuulnud.
Algus on kuraasikas: Kölni big band Cologne Tape on esindatud suurepärase singli "Render" avalooga. Hea tükk ka Prantsuse leibelilt Circus Company - dOPilt funky, okestrilikult kõlava pala helipilt meenutab Noze'i kunagist debüüti sama märgi all ja androgüünne vokaalpartii on justkui segu Seth Troxlerist ja Nina Simone'ist.
Ägeda technominevikuga Oliver Ho toob Raudive'i nime all loo, mis algab nagu lõõgastushetkedeks sobiv sulgkerge trummiosaga pehmelt gruuviv minimal-lugu, kuid siis ilmutab end intensiivsem rütmiosa koos kerge klaveriga. John Robertsi kriuksuv "Porcelain" esindab minimali artistide järgmist lainet vahelduva rütmi ning loomingulise helikäsitlusega. Gonzales klimberdab klaverit ja kõdistab sünti Pariisi baroksete fassaadide taha peitunud burleskide vaimus, pakkudes plaadi lõpetuseks toreda ülllatuse.
Ülejäänu on ja ei ole ka: Superpitcher ei pääse (endiselt) välja elektrohõngulisest pop house'ist, CPU esitab vokooderi embuses dubstepi ja Luke Abbott teeb indie vaimus arvutimuusikat. Shedi "No Way" külvab kamaluga akorde, kuid tema laialt kiidetud uus album ei veena.
Ülejäänu eest hoolitsevad Rekidsi artist Mr G, saates sõnumit darkness is calling me, siis veel Shlomi Aber, ukrainlane Vakula ja Tensnake - kõik rohkem-vähem house'i vaimus. Valgete tenniste ja triigitud T-särgi fraktsiooni esindab Bon Homme Taanist - Laid Backi meenutava vokaaliosa ning kummardusega Ray Banile.
Real Playeri rahvas saab helijuppe kuulata siit.
In English>

Hauntologists - EP 3 - 8/10

Filosoof Derrida mõtles välja mõiste hauntoloogia, mida muusikas on laiendatud leibelite Mordant Music ja Ghost Box toodangule. Nimest tulenevalt on see tontidega seotud teema, kuid käesolev 12-tolline ängifilmi heliribaks kindlasti ei sobitu. Jay Aherni ja Stefan Schneideri poolt Berliinis käima lükatud Hauntologistsi seriaal on jõudnud kolmanda osani, mis pakub varasemast tuttavat täidlast, rahulikult kulgevat technot ja house'i piirimail võbelevat heliloomingut tumedas ja sügavas võtmes.
A-poolel on hoolega nuppe keeratud ja efektidega mängitud, mis kokku loob väga küllusliku ja sügava helipildi. B1 on sama salapärane, vaid lasermõõkade terad helklevad tumedatel seintel. Lugu võiks panna remiksijaküüned sügelema artistidel nagu Sleeparchive, T++ või Mika Vainio. Siiski on kaks esimest pala üsna tavapärased ning kahvatuvad pinget loova B2 kõrval, mis tuleb hi-hatide saatel jõuliselt marsitaktis peale. Vana kooli pumpava, kuid samas vaoshoitud techno kõrval on siin helisevamat groove'i, kuid meeleolu on ärev ning hektiline.
Josh Wink kiitis kunagi Groove'i intervjuus sarja esimest plaati ning olen rahul ka teise väljalaskega. Uusima üllitise tipphetk on seega B2, kuid ülejäänu eelmistest osadest kahvatum. Rääkimata Cheap And Deepi all ilmunust.
In English>