Dopplereffekt - Tartu, 3. mai 2008

Kui Berk Vaher mainis mõne nädala eest Fantaasia saate tutvustuses, et Dopplereffekt väisab Eestit, tundus see esialgu infomürana. Kuid tõepoolest, Protoeclectica-nimelisele üritusele olid juba piletid müügis.

Eelinfo teatas, et programm algab kell 20.00 ja tõsi tundus see olevat, sest paarkümmend minutit enne 21 Athena saali astudes oli Kiwanoid juba platsis ning mürgeldas masinate taga. Jõuline ja kärarikas, illibenti mõjudega eeskava, mille tunnistajaks paarkümmend huvilist. Ärevakstegevalt vähe.

Peale Kiwanoidi üritas oma asja tegema hakata Wochtzchee, kuid pidi enne ära ootama vahepala, kus inimestele näidati rohelise laseri trikke.

Siis tuli Wochtzchee vokaalartistist noormehega, kes laul-kõne läks mikrofoni sisse ning peagi Wochtzchee masinate sisse, muundudes tundamatuseni. Laulumees heitus sellest ning tuli rahva hulka. Järgnev 45 minutit kandis 100% välja mõiste "eklektika": 90ndate trance'i, heavy metali, isegi gabberi soust, reeglina ülikiirete BPMidega ujutas saali üle.

Siis oli kõik jälle vaikne ning saal läks tühjaks. Ja siis astusid lavale mustas rõivas ning silmalappidega artistid, mees ja naine. Dopplereffekt oli kohal, Dopplereffekt hakkas laval neid terve õhtu oodanud Korge näppima.

Live'i on vähe. Gerald Donald sõrmitses klaviatuuri kohal, vajutades vahetevahel õigeid nuppe, kuid tundus, et ülesastumine oli programmeeritud. Duo naispool lasi vahepeal jala lõnksu, eks see pulksirgena seismine väsitas. Krafwerk mängis motionlessnessi paremini välja.

Esinesid nad pikalt, jättes küll kõrvale kõik 90ndatel Dataphysixi all ilmunud hittlood. Eeskava oli tervikuna korralik, elektro parimate standardite järgi. Muideks, Donaldi uus EP, Der Zykluse nime all ilmunud "Cherenkov Radiation" on väga hea ja tundus, et vähemalt üks lugu oli ka sealt.

Peale esinemist jätkus pidu Athena pööningukorrusel, kuid DJ Ulf Erikssoni valiku esimesed lood olid Berlini väsinud minimal-scene'ist või selle mõjudega ning andsid hea põhjuse koju minna.

Kokkuvõttes: kuigi Dopplereffekti ajaks valgus saal inimesi täis, ei tekkinud küünarnukitunnet ning usun, et korraldajad ootasid ka rohkem rahvast. Eelmüügist 200, ukselt 300 krooni - pilet oli ilmselgelt liiga kallis.

Õnneks ei olnud peaesineja live'i osas ülisuuri ootusi. Nad tegid oma asja ära, kiretult - nagu sellele žanrile ehk kombeks.

Le Cercle Peul - Le Cercle Peul (Baobab Music 001) - 7/10

Etnomaiguline klõbistamine, mis kannab endast lisaks tribalile ka dub house'i meeleolusid. Original ja club mix on ühesuguses võtmes, viimane neist natuke hoogsam ja mitmekihilisem. Plaadi taga on Raoul K-nimeline tegelane, kellele langeb au tuua massidesse uue, Berliinist pärit leibeli Baobab Music esimene teos. Sobib klubis hingetõmbepassaažideks, sümpaatne ning kergelt suvine. Levitab Kompakt, kelle empee-poest digiversioon ka pärit.

Rick Wade - Night Tactics (Yore Records 005) - 7/10

Rick Wade, kusagilt Detroidi ja Chicago vahepealt ja seda on kuulda. A-poole avalugu ("Lo Starts") meisterdades võis Wade seada eesmärgiks luua maailma kõige tavalisema hausipala ning see tal ka õnnestus. "Theory of Varice" toob mängu souli ja jazzi, taustal pehmed bongod ning törts juhuslikku saksofoni. "World Voice" sarnaneb oma lõõgastunud meeleoluga A1-le, ainult et fankim. "Vanguard Cinema", mis on EP kõige lustakam osa, annab au Robert Armanile ja Moodymannile ning rullib mõnusasti finišisse. Plaat, mille parimad küljed vajavad kindlasti rohkem kui korra kuulamist.

Syncom Data - Beyond The Stars (Remixes) (SD Records 05) - 7/10

SD Records, dubtechno - rõhuga stiilimääratluse esimesel poolel - uue tulemise üks säravamaid esindajaid. Kõigepealt jõuline etteaste Speedy J-lt, kes ajalukku läinud kõrge kraega kudumile* pühendatud vana kooli tehnohümniga. Tume ja sügav reis masinate alateadvusesse, nihestatud dubikäigud, kriiksed ja kolksatused. 9 1/2 minutit täistempot, ilma et BPMid kõrgustesse küündiksid. B1-l ei vaevu Syncom Data oma saavutust liigselt ümber tegema, sümpaatne lõõgastumine enne seda, kui Legowelt jälle hoo üles tõmbab, tehes silma neotrance'ile ja lastes flöödiheli kallale vokooderi.
*"Pullover", loomulikult.
In English>
beyondthestars speedy j remix by jochempaap

Green Velvet - Preacherman (Velvet 4 12") - 9/10

Hüsteeriline roheline mehike annab endast jälle märku. Hausilegendi Jamie Principle'i vokaaliga kaunistatud The Call EP puhub hinge sisse legendaarsele Cajuali plaadifirmale. Belgias on aga saladuslikult Velveti-nimeliselt leibelilt pinnale ujunud Green Velveti retrospektiiv. Neljal eraldi vinüülil on koha leidnud nii "Flash" ja "The Stalker" kui ka käesoleval väljaandel leiduvad "Preacherman" ja "Leave My Body". Ajal, mil vinylspotter'id vaidlevad, kas rohelisena pressitud 12-tollised on bootleg'id või mitte, luban endale nostalgiaminuteid ja naudin metalselt podisevat rohelist sametit. "Preacherman" on oopium rahvale, jutustus ja jutlus elust neighbourhood'is, kirglik ja energiline. "Leave My Body" sõnum on lakooniline, nii nagu ka "Fake and Phoney'l", lool, mis on varem vaid ühel GV remikside kogumikul ilmunud. Viimane hakkab lõpuks oma jauramisega "You don't have to be fake and phoney" närvidele käima - jaa, jaa, loomulikult ma ei pea olema mingi vusserdis. Kokkuvõttes: tore, et teedrajavaid masinamusa teoseid jälle publikule tutuvustatakse. Kui B-poole teine pala välja arvata, siis annaksin täis 10 punkti, aga annan endale aru, et tegu ikkagi klassika ülessoojendamisega.

Mollono.Bass – Electric Memories (Ostwind Records 011) – 7/10

Ostwindi 12-tolline ilmus suve lõpus, järgides mõnevõrra Mojuba poolt aetud melanhoolsevõitu ja rahuliku dub techno liini (eriti "Endless Summer"). Hi-hat’ide ja kellukesekõlinatega dekoreeritud helijutustuste vahel on sattunud B-poole tempokas "Trash Dance", mis põikab 90ndate alguse ravescene’i.

Luke Hess – EP 01 ( FXHE Records LH-FX#1 12”) – 6/10

Omar S.-i töökotta lisandunud artist kaldub kõrvale FXHE senisest tahumatust, jämedavõitu minimal funkist, avades ukse ajastu vaimule kohaselt dubilikele helidele. Luke Hess klõpsutab ja ketrab rahulikus meeleolus. Kokkuvõttes liiga paipoisilik ning väheüllatav, aga kõrva ei riiva (kompliment see päris ei ole).