Jeff Mills - Untitled (Something In The Sky 002) - 9/10

SITS 002 on erakordne väljaanne. Esiteks on see esimene Millsi plaat, mis peale kümneaastast pausi (eelmine oli "Metropolis") minu riiulisse jõuab, kuigi tema Axise, Puropose Makeri ja Tresori varasem kataloog on hästi esindatud. "The Purpose Maker EP" ja "Waveform Transmissions Vol. 1" ajavad endiselt kananaha ihule.
Teiseks ongi käesolev erakordselt hea plaat. UFO-teemaline teos, mis uut leibelit arvestades on osa laiemast kontseptsioonist. A-poolel on millsilik perfektselt kalibreeritud reaktiivtehno, mis paneb maavälised olendid kõrvu kikitama ja on ajakohane ka 2110. aastal. Mõlemas loos paras annus õhulisust ja vanameister vormib mateeriat ettevaalikult, natuke distantsi hoides.
B-poolel on rohkem vanakooli dramaatikat, paraku täidab esimesed 50 protsenti sellest väheste variatsioonidega loop. B2 võtab tempot alla ja muudab rütmi, kuid downtempo üritused mässib endasse energiline sündigruuv a la 1992.
Põhjalikumalt mõeldes on kordustele ja tuttavlikele helidele-efektidele rajatud üllitis üsna tavaline. Kuid Mills on suutnud sellele luua tema parimatele päevadele omase õhustiku ning paneb tõepoolest taevakaarele piiluma, ega ometi siiski...
In English>

M. Pittman - Erase The Pain (Fit 001) - 7/10

Marcellus Malik Pittman on üks Detroidi uuema süvahouse'i suurtest, kõrvuti Dixoni, Wilhite'i ja Parrish'iga, teate küll. A-poolt täitev avalugu on sobiva pealkirjaga, sest mida edasi, seda tüütum ja valusam see tundub. Karussellina käiav monotoonne groove, mis järgib eelpoolnimetatud koolkonna esteetikat, kuid on jõuetu, nii et ei pane kulmugi liigutama. Pöördel kõigepealt "Sync", mis palju teravam - metalsele biidile rajatud, aga samas laisavõitu harjutus, mis jääbki kummitama. Lõpetab "Illa 5 Ela", mis nii mahe-mahe jazzhouse ning ootab aegu, mil kannatab jälle veiniklaasiga terrassil istuda. Teine poolaeg päästab mängu.
In English>

Levon Vincent - Six Figures (Novel Sound 02) - 5/10

Nimilugu on üks lõputuna tunduv, ühele käigule rajatud ilmetu house-pala ning palju ei paranda järgnev "Bonus Beats". Võib tõmmata paralleele STLiga, kahtlemata viimatinimetatu kasuks. B-pool on dub techno meeleolus, mis vaatamata miljonitest selle teema variatsioonidest lubab natuke kõrvu kikitada. "1000 Miles From Home" on lõpupalana sobival kombel kõige parem, mis erinevalt eelnenust näitab iseloomu ja flirdib loovalt vana elektrioreliga. Päris hukka see plaat pole läinud, kuid DJde edetabelitesse ei peaks asja olema.
In English>

Emad Parandian - Marangai Waikawa (Haknam 01) - 8/10

Parandian kõlab armeeniapäraselt, kuid tegu on Universität der Künste tudengiga Berliinist, kelle pagas hõlmab pärsia rahvamuusikat ja klassikat. A-poolel on perkusssiivne sündiefektidega mängiv retk hämaras tunnelis, kus siin-seal võpatad haukuva kaja peale, kaugusest kõlab vaevu-vaevu tribalistlik koorilaul. Sobib DJ-mixis Cheap and Deep Productionsi kõrvale, kuigi tõtlikum ja sammukese lähemal dub technole.
B-poole kruttiv reverbidega rütmikollaaž on sobitatud müstilise hääletöötlusega. Palas "Scud" on ängi: tontlik kuu vilgub terashallide pilveräbalate vahelt, kuid valgust on vähe, märjad alasti oksad laksavad vastu põske ning puude taga sonivad kodukäijad ja koerakoonlased.
In English>

EKA viimane pidu - 19.02.10

Kuigi Taani arhitektid peavad veel vaeva nägema, et Eesti kunstihariduse uue templi projekt sobivaks lihvida, pole alust kahelda, et EKA majas toimus 19. veebruaril 2010 viimane pidu. Piisavalt hea põhjus, et nii vilistlased-õppurid kui ka teenelised Tallinna scene'is toimetajad ning noor kaardivägi kohale meelitada. Maja on parasjagu suur, et need ligi 2000 tegelast kõik ära mahutada ning podises nagu mesitaru, mille kärgedes peitus mininäitusi, installatsioone, videokunsti ning loomulikult palju muusikat.

Aula
Esimene etteaste oli MC Signe Kivilt, kes meenutas, kuidas majas kunsti ja lapsi on tehtud ja kutsus uues hoones sedasama tegema. DJ Holger Loodus sai ülesande 60ndaid mängida, mille peale kostus ajastuhõnguline lounge-pala.
Aula esimese live'i tegi halattide-pidžaamadega Pära Trust, kes leidis lava äärest juba andunud fänne karglemas. Järgmisena mürgeldas Röövel Ööbik, nii et Pedaru oli põimunud mikrofonistatiivi ümber nagu liaan ning pillimehed, keda oli tavapärase kolme asemel lausa neli - kes teab seda nooremat kitarri? - ei andnud endale ega instrumentidele armu. Tõsiseks hardcore'iks läks siis, kui lavale tatsasid seeniorid Kukerpillidest. Tunnike varem olid nad täies koosseisus EKA koridoris mulle vastu tulnud ning veendusin elus esimest korda ihusilmaga, et nad on olemas. Vennad Kõrvitsad, Volkov, Arder - kõik nemad elusuuruses. Vestidega-bändžode-viiulitega härrad võtsid väärikalt istet ning olid pretensioonitus ise. Võtsid tasapisi hoogu, kuulasid (ja ka rahvas), kuidas Orav kõrvalruumis bassidega müdistas ja proovisid hakata üle mängima. Aega võttis, aga asja sai. Kukrite etteaste lõpuosas oli ikka põrgu lahti - aula seinad higistasid, noored kargasid ja koogutasid nagu arust ära ning pillimehed ise - ei saa öelda, et ei oleks nautinud. Pärast sellist laksu jäid eksperimentaatorid-müristajad Luarvik Luarvikust isegi kahvatuks.
Maja peal uitades võis veenduda, et rahvast - erivanust ja -näolist - on tõesti palju. Osades akadeemia ruumides olid alanud vähem või rohkem planeeritud lammutustööd, aga kõikjale mahtus inimesi. Metallitudengite keldriruumist võiks leida värvikaid seltskondi, kes olid sättinud oma limonaadid-küpsised oma kunagise läike ja värvi kaotanud tööpinkide manu.
Aula programm läks täie hooga edasi, kuid kuna alustas Zahir, siis läksin mujale uurima. See oli viga. Õnneks sattusin enne live'i lõppu aulasse tagasi. Jah, bändi nime olin kuulnud, kuid seni polnud huvi pakkunud ning liigitasin mingi kitarrivärgi alla. Oligi Feuerwerk ehk siis tulevärk. Ei usu, et neis kitarrides vaid 220 V oli, ikka rohkem ja sinna kõrgepinge poole. Kaks kidrat ja trummid näitasi, kes on koos Kukerpillidega õhtu live-bänd. Vennad raiusid ja kargasid korralikult, kallates publiku üle hüperaktiivse müraga. Nende järel tuli Andres Lõo, aga siis ma olin juba kuskil mujal.


Raamatukogu
Aga aula polnud ainus koht, kus toimus. Raamatukogu oli vaid nime poolest seda, sest köited olid teinud ruumi suurele avarusele ning kõigepealt ladus DJ-helidega seal energiamüüri DJ Aivar Tõnso, eesmärgiga tasapisi kogunevat (kell oli alles 21 läbi) rahvast käima saada. Sellest, kuidas Orav kõrvalsaalis keeli timminud Kukerpille kiusas, oli juba juttu. Üle sajandite oli näha Lu:ki, kes tuletas meelde kunagi progressiivseid masse liigutanud palasid. Kiwanoidi silmasin ka, aga tema laptop-ping-pong ei imponeerinud ja eks tuleb kahetseda, kui pärast paremaks läks.
Ühel kõrgemal korrusel avas 22 paiku uksed improviseeritud HEVEN, kus plaadimängijate taga askeldasid Tero ja Murd, kellest viimase tabasin hetkel, kui ta pakkus rahvale ekstrapikka tantsulugu, mis võis olla Kate Bushilt. Asi edenes popi ja 80ndate mõju all.
Kuskil kolme paiku sättisin minekule - paljutki jäi kindlasti nägemata. Palitu-jopesaba oli üüratu ja nagu märkisid Maarja ja Sverik, kes sõbralikult mulle soodsama ootepositsiooni pakkusid, on igati tore, et laulupidu suvel toimub ning garderoobisaba ei ole,

Kava oli siis selline.
Aulas:
21:00 Rektor Signe Kivi tervituskõne / DJ Holger Loodus
22:00 Pära Trust
22:45 Röövel Ööbik
23:25 Kukerpillid
00:30 Luarvik Luarvik
01:15 Zahir
02:30 Andres Lõo

Raamatukogus:
21:00 Aivar Tõnso
22:30 Alari Orav
00:00 Lu:k
00:30 QBA
02:00 Kiwanoid (live)
03:00 Leslie da Bass

HEVEN
22:00 Janek Murd, Erkki Tero

Cheap And Deep Productions - Words, Breaths And Pauses (Cheap and Deep 01) - 10/10

Aknast paistvad lumehanged inspireerivad seda plaati laviiniga võrdlema. Sama jõuline ning enda alla mattev, kuid erinevalt looduse jõudemonstratsioonist toimub siin kõik hiilivalt ja tasapisi - kuni avastad, et oled selle kõige all.
Esimeses, nimipalas on nii masinlikke biite kui ka Uta Adleri hingetõmbeid ja pause. Istud nagu läbi jää pressivas laevas, mille mootorit üha enam piitsutatakse; vibratsiooni ja podinat on luuüdini tunda. Masinate omavoli selle parimas esituses, nii nagu ka B1 pala "Tight", mida saadavad samuti tontlikud kajad ja sumbuursed hõiked. "Darkroom Beats" manab silme ette musta kilega üle tõmmatud 30-ruutmeetrise keldrikoopa, kus peksab segaselt stroboskoop. Jällegi, tempo ei pane pead pööritama, kuid meeleolu on tumedam.
Iirlane Jay Ahern lõi koos Stefan Schneideriga pseudonüümi Hauntologists all kaks hirmkõva EPd. Nüüd serblase Goran Simonoskiga kahasse tehtud väljaanne uuel leibelil on meistriteos.
In English>

Various - Music From Mathematics Vol. 1 (Mathematics Recordings 030) - 8/10

Chicago ver. 2.0 - Poindexteri ja Mossi leibel kannab auga 80ndatel tuulises linnas läidetud tõrvikut, paistes silma nii tööviljakuse kui ka kvaliteediga ning segades kokku erinevaid mõjusid. Uuelt kogumikult nopitud valiku avab Sir KaTie, kelle "Shout" tekitab Tears For Fearsi tundvates kohe toredaid mälestusi. Tuttavad akordid mattuvad peagi sihitult vehkivasse jam session'isse; korraks kumab läbi ka "Robots". Marcello Napoletano "Space Voodoo" on metsiku suguharu suvepäevade hoogne heliriba, mille tribal ning jõuline snare drum haakuvad takjana.
B-poolel kõigepealt Ofryght ning "A Hand In The Sky", mis kantud kappavast diskobiidist ja vokooderist - meenutab Whirlpool Productionsi aastatetagust mürtsukat "From Disco to Disco". Lõpetuseks kurjakuulutav "2 Live & Die", mille taga I.B.M. Presents Violence FM ning siin läheb asi metalseks. Ei suuda meenutada, kust on sämplitud aeg-ajalt möödavihisev hüüatus go!
In English>