Juju & Jordash - Juju & Jordash (Dekmantel 002) – 8/10

90ndate lõpus Haifas tutvunud, kuid nüüd Amsterdamis pesitsevad Juju ja Jordash on valmis saanud esimese kauamängiva, mis on kirju nagu juudi turg.
Alustuseks "Deep Blue Meanies“, bleepi ja tõsisema house’i varjundiga lahedalt kulgev hittlugu. Järgnev „Jugdish“ on vägagi erinev: otsib sissepääsu chill out-tuppa ning näitab autorite juuri Lähis-Ida instrumendikatkete ja klaveriklimberdusega. B-pool on tervikuna meloodiline deep house hoogsateks hilisõhtusteks klubihetkedeks. C-pool on kõige tormakam. Kobrutav helidemeri, mis krutib pinget ja loob eufoorilist meelolu; energiat pritsib kahele poole. „Dirty Spikes“ pakub ekstra trumme ning "Jazzy Trance" saksofoni. D-poolel rahulikumat, kerge acidi varjundi ning juhusliku trompetiga („Niks“) voogavat toodangut.
Looming maailmakodanikelt, kes pole unustanud lapsepõlve klaveriõpetajat ja muhedat rahvapillimeest, kuid on endasse ahminud põnevat nii siit- kui ka sealtpoolt Atlandi ookeani. Tubli tükk Gal Anerilt ja Jordan Czamanskilt.
In English>

RETRO: Various - Songs of the War and Victory (CBS S 63124) - 6/10

Made in Israel ja lauldud heebrea keeles 60ndate lõpus. Sõjalis-patriootliku maiguga üllitis, sest 1967. aastal toimus Kuuepäevane sõda ning laulude pealkirjadest leiab selliseid ühemõttelisusi nagu "Nasser ootab Rabinit", "Läbime väina", "Võitjale" ning kaks pala esitab orkester nimega "Reservväelased". Yoel Danilt ja tema triolt on lugu "Sharm-A-Sheikh", mis viib eestlaste mõtted kohe päikesele ja rannale, tänapäeval küll Egiptuse poolt pakutuna. Kui jätta kõrvale Mike Bursteini kupleed, mis mõlema poole avalugudeks, siis tegelikult sisaldab plaat meeleolukat estraadimuusikat, kui nii võib öelda.
Plaadi võitjad on sarmikad ja mõnusa tämbriga naisvokalistid nagu Osnat Paz ja eriti Geula Gill (pildil); viimase "Kuldne Jeruusalemm" ongi LP parim. Kokkuvõttes on "Songs of..." ajaliselt ja geograafiliselt kauge üllitis, kuid pakub avastamisrõõmu ning sobiks uuesti välja anda Finders Keepersil või mõnel teistel ajaloos sobraval plaadikompaniil. PS: tõlkisin lugude pealkirjad ilmekuse mõttes eesti keelde, kuigi ümbrisel need inglise (loomulikult ka heebrea) keeles.

Jeff Mills - Untitled (Something In The Sky 002) - 9/10

SITS 002 on erakordne väljaanne. Esiteks on see esimene Millsi plaat, mis peale kümneaastast pausi (eelmine oli "Metropolis") minu riiulisse jõuab, kuigi tema Axise, Puropose Makeri ja Tresori varasem kataloog on hästi esindatud. "The Purpose Maker EP" ja "Waveform Transmissions Vol. 1" ajavad endiselt kananaha ihule.
Teiseks ongi käesolev erakordselt hea plaat. UFO-teemaline teos, mis uut leibelit arvestades on osa laiemast kontseptsioonist. A-poolel on millsilik perfektselt kalibreeritud reaktiivtehno, mis paneb maavälised olendid kõrvu kikitama ja on ajakohane ka 2110. aastal. Mõlemas loos paras annus õhulisust ja vanameister vormib mateeriat ettevaalikult, natuke distantsi hoides.
B-poolel on rohkem vanakooli dramaatikat, paraku täidab esimesed 50 protsenti sellest väheste variatsioonidega loop. B2 võtab tempot alla ja muudab rütmi, kuid downtempo üritused mässib endasse energiline sündigruuv a la 1992.
Põhjalikumalt mõeldes on kordustele ja tuttavlikele helidele-efektidele rajatud üllitis üsna tavaline. Kuid Mills on suutnud sellele luua tema parimatele päevadele omase õhustiku ning paneb tõepoolest taevakaarele piiluma, ega ometi siiski...
In English>

M. Pittman - Erase The Pain (Fit 001) - 7/10

Marcellus Malik Pittman on üks Detroidi uuema süvahouse'i suurtest, kõrvuti Dixoni, Wilhite'i ja Parrish'iga, teate küll. A-poolt täitev avalugu on sobiva pealkirjaga, sest mida edasi, seda tüütum ja valusam see tundub. Karussellina käiav monotoonne groove, mis järgib eelpoolnimetatud koolkonna esteetikat, kuid on jõuetu, nii et ei pane kulmugi liigutama. Pöördel kõigepealt "Sync", mis palju teravam - metalsele biidile rajatud, aga samas laisavõitu harjutus, mis jääbki kummitama. Lõpetab "Illa 5 Ela", mis nii mahe-mahe jazzhouse ning ootab aegu, mil kannatab jälle veiniklaasiga terrassil istuda. Teine poolaeg päästab mängu.
In English>

Levon Vincent - Six Figures (Novel Sound 02) - 5/10

Nimilugu on üks lõputuna tunduv, ühele käigule rajatud ilmetu house-pala ning palju ei paranda järgnev "Bonus Beats". Võib tõmmata paralleele STLiga, kahtlemata viimatinimetatu kasuks. B-pool on dub techno meeleolus, mis vaatamata miljonitest selle teema variatsioonidest lubab natuke kõrvu kikitada. "1000 Miles From Home" on lõpupalana sobival kombel kõige parem, mis erinevalt eelnenust näitab iseloomu ja flirdib loovalt vana elektrioreliga. Päris hukka see plaat pole läinud, kuid DJde edetabelitesse ei peaks asja olema.
In English>

Emad Parandian - Marangai Waikawa (Haknam 01) - 8/10

Parandian kõlab armeeniapäraselt, kuid tegu on Universität der Künste tudengiga Berliinist, kelle pagas hõlmab pärsia rahvamuusikat ja klassikat. A-poolel on perkusssiivne sündiefektidega mängiv retk hämaras tunnelis, kus siin-seal võpatad haukuva kaja peale, kaugusest kõlab vaevu-vaevu tribalistlik koorilaul. Sobib DJ-mixis Cheap and Deep Productionsi kõrvale, kuigi tõtlikum ja sammukese lähemal dub technole.
B-poole kruttiv reverbidega rütmikollaaž on sobitatud müstilise hääletöötlusega. Palas "Scud" on ängi: tontlik kuu vilgub terashallide pilveräbalate vahelt, kuid valgust on vähe, märjad alasti oksad laksavad vastu põske ning puude taga sonivad kodukäijad ja koerakoonlased.
In English>

EKA viimane pidu - 19.02.10

Kuigi Taani arhitektid peavad veel vaeva nägema, et Eesti kunstihariduse uue templi projekt sobivaks lihvida, pole alust kahelda, et EKA majas toimus 19. veebruaril 2010 viimane pidu. Piisavalt hea põhjus, et nii vilistlased-õppurid kui ka teenelised Tallinna scene'is toimetajad ning noor kaardivägi kohale meelitada. Maja on parasjagu suur, et need ligi 2000 tegelast kõik ära mahutada ning podises nagu mesitaru, mille kärgedes peitus mininäitusi, installatsioone, videokunsti ning loomulikult palju muusikat.

Aula
Esimene etteaste oli MC Signe Kivilt, kes meenutas, kuidas majas kunsti ja lapsi on tehtud ja kutsus uues hoones sedasama tegema. DJ Holger Loodus sai ülesande 60ndaid mängida, mille peale kostus ajastuhõnguline lounge-pala.
Aula esimese live'i tegi halattide-pidžaamadega Pära Trust, kes leidis lava äärest juba andunud fänne karglemas. Järgmisena mürgeldas Röövel Ööbik, nii et Pedaru oli põimunud mikrofonistatiivi ümber nagu liaan ning pillimehed, keda oli tavapärase kolme asemel lausa neli - kes teab seda nooremat kitarri? - ei andnud endale ega instrumentidele armu. Tõsiseks hardcore'iks läks siis, kui lavale tatsasid seeniorid Kukerpillidest. Tunnike varem olid nad täies koosseisus EKA koridoris mulle vastu tulnud ning veendusin elus esimest korda ihusilmaga, et nad on olemas. Vennad Kõrvitsad, Volkov, Arder - kõik nemad elusuuruses. Vestidega-bändžode-viiulitega härrad võtsid väärikalt istet ning olid pretensioonitus ise. Võtsid tasapisi hoogu, kuulasid (ja ka rahvas), kuidas Orav kõrvalruumis bassidega müdistas ja proovisid hakata üle mängima. Aega võttis, aga asja sai. Kukrite etteaste lõpuosas oli ikka põrgu lahti - aula seinad higistasid, noored kargasid ja koogutasid nagu arust ära ning pillimehed ise - ei saa öelda, et ei oleks nautinud. Pärast sellist laksu jäid eksperimentaatorid-müristajad Luarvik Luarvikust isegi kahvatuks.
Maja peal uitades võis veenduda, et rahvast - erivanust ja -näolist - on tõesti palju. Osades akadeemia ruumides olid alanud vähem või rohkem planeeritud lammutustööd, aga kõikjale mahtus inimesi. Metallitudengite keldriruumist võiks leida värvikaid seltskondi, kes olid sättinud oma limonaadid-küpsised oma kunagise läike ja värvi kaotanud tööpinkide manu.
Aula programm läks täie hooga edasi, kuid kuna alustas Zahir, siis läksin mujale uurima. See oli viga. Õnneks sattusin enne live'i lõppu aulasse tagasi. Jah, bändi nime olin kuulnud, kuid seni polnud huvi pakkunud ning liigitasin mingi kitarrivärgi alla. Oligi Feuerwerk ehk siis tulevärk. Ei usu, et neis kitarrides vaid 220 V oli, ikka rohkem ja sinna kõrgepinge poole. Kaks kidrat ja trummid näitasi, kes on koos Kukerpillidega õhtu live-bänd. Vennad raiusid ja kargasid korralikult, kallates publiku üle hüperaktiivse müraga. Nende järel tuli Andres Lõo, aga siis ma olin juba kuskil mujal.


Raamatukogu
Aga aula polnud ainus koht, kus toimus. Raamatukogu oli vaid nime poolest seda, sest köited olid teinud ruumi suurele avarusele ning kõigepealt ladus DJ-helidega seal energiamüüri DJ Aivar Tõnso, eesmärgiga tasapisi kogunevat (kell oli alles 21 läbi) rahvast käima saada. Sellest, kuidas Orav kõrvalsaalis keeli timminud Kukerpille kiusas, oli juba juttu. Üle sajandite oli näha Lu:ki, kes tuletas meelde kunagi progressiivseid masse liigutanud palasid. Kiwanoidi silmasin ka, aga tema laptop-ping-pong ei imponeerinud ja eks tuleb kahetseda, kui pärast paremaks läks.
Ühel kõrgemal korrusel avas 22 paiku uksed improviseeritud HEVEN, kus plaadimängijate taga askeldasid Tero ja Murd, kellest viimase tabasin hetkel, kui ta pakkus rahvale ekstrapikka tantsulugu, mis võis olla Kate Bushilt. Asi edenes popi ja 80ndate mõju all.
Kuskil kolme paiku sättisin minekule - paljutki jäi kindlasti nägemata. Palitu-jopesaba oli üüratu ja nagu märkisid Maarja ja Sverik, kes sõbralikult mulle soodsama ootepositsiooni pakkusid, on igati tore, et laulupidu suvel toimub ning garderoobisaba ei ole,

Kava oli siis selline.
Aulas:
21:00 Rektor Signe Kivi tervituskõne / DJ Holger Loodus
22:00 Pära Trust
22:45 Röövel Ööbik
23:25 Kukerpillid
00:30 Luarvik Luarvik
01:15 Zahir
02:30 Andres Lõo

Raamatukogus:
21:00 Aivar Tõnso
22:30 Alari Orav
00:00 Lu:k
00:30 QBA
02:00 Kiwanoid (live)
03:00 Leslie da Bass

HEVEN
22:00 Janek Murd, Erkki Tero