Rick Wade - Night Tactics (Yore Records 005) - 7/10

Rick Wade, kusagilt Detroidi ja Chicago vahepealt ja seda on kuulda. A-poole avalugu ("Lo Starts") meisterdades võis Wade seada eesmärgiks luua maailma kõige tavalisema hausipala ning see tal ka õnnestus. "Theory of Varice" toob mängu souli ja jazzi, taustal pehmed bongod ning törts juhuslikku saksofoni. "World Voice" sarnaneb oma lõõgastunud meeleoluga A1-le, ainult et fankim. "Vanguard Cinema", mis on EP kõige lustakam osa, annab au Robert Armanile ja Moodymannile ning rullib mõnusasti finišisse. Plaat, mille parimad küljed vajavad kindlasti rohkem kui korra kuulamist.

Syncom Data - Beyond The Stars (Remixes) (SD Records 05) - 7/10

SD Records, dubtechno - rõhuga stiilimääratluse esimesel poolel - uue tulemise üks säravamaid esindajaid. Kõigepealt jõuline etteaste Speedy J-lt, kes ajalukku läinud kõrge kraega kudumile* pühendatud vana kooli tehnohümniga. Tume ja sügav reis masinate alateadvusesse, nihestatud dubikäigud, kriiksed ja kolksatused. 9 1/2 minutit täistempot, ilma et BPMid kõrgustesse küündiksid. B1-l ei vaevu Syncom Data oma saavutust liigselt ümber tegema, sümpaatne lõõgastumine enne seda, kui Legowelt jälle hoo üles tõmbab, tehes silma neotrance'ile ja lastes flöödiheli kallale vokooderi.
*"Pullover", loomulikult.
In English>
beyondthestars speedy j remix by jochempaap

Green Velvet - Preacherman (Velvet 4 12") - 9/10

Hüsteeriline roheline mehike annab endast jälle märku. Hausilegendi Jamie Principle'i vokaaliga kaunistatud The Call EP puhub hinge sisse legendaarsele Cajuali plaadifirmale. Belgias on aga saladuslikult Velveti-nimeliselt leibelilt pinnale ujunud Green Velveti retrospektiiv. Neljal eraldi vinüülil on koha leidnud nii "Flash" ja "The Stalker" kui ka käesoleval väljaandel leiduvad "Preacherman" ja "Leave My Body". Ajal, mil vinylspotter'id vaidlevad, kas rohelisena pressitud 12-tollised on bootleg'id või mitte, luban endale nostalgiaminuteid ja naudin metalselt podisevat rohelist sametit. "Preacherman" on oopium rahvale, jutustus ja jutlus elust neighbourhood'is, kirglik ja energiline. "Leave My Body" sõnum on lakooniline, nii nagu ka "Fake and Phoney'l", lool, mis on varem vaid ühel GV remikside kogumikul ilmunud. Viimane hakkab lõpuks oma jauramisega "You don't have to be fake and phoney" närvidele käima - jaa, jaa, loomulikult ma ei pea olema mingi vusserdis. Kokkuvõttes: tore, et teedrajavaid masinamusa teoseid jälle publikule tutuvustatakse. Kui B-poole teine pala välja arvata, siis annaksin täis 10 punkti, aga annan endale aru, et tegu ikkagi klassika ülessoojendamisega.

Mollono.Bass – Electric Memories (Ostwind Records 011) – 7/10

Ostwindi 12-tolline ilmus suve lõpus, järgides mõnevõrra Mojuba poolt aetud melanhoolsevõitu ja rahuliku dub techno liini (eriti "Endless Summer"). Hi-hat’ide ja kellukesekõlinatega dekoreeritud helijutustuste vahel on sattunud B-poole tempokas "Trash Dance", mis põikab 90ndate alguse ravescene’i.

Luke Hess – EP 01 ( FXHE Records LH-FX#1 12”) – 6/10

Omar S.-i töökotta lisandunud artist kaldub kõrvale FXHE senisest tahumatust, jämedavõitu minimal funkist, avades ukse ajastu vaimule kohaselt dubilikele helidele. Luke Hess klõpsutab ja ketrab rahulikus meeleolus. Kokkuvõttes liiga paipoisilik ning väheüllatav, aga kõrva ei riiva (kompliment see päris ei ole).

Gustavo Lamas - Seguimos (Onitor 36 12") - 9/10

Latin tech ei tähenda vaid Ricardo Villalobost. Onitor serveeris 2004. aastal maitsva roa, mille küpsetas Buenos Airese poeg Gustavo Lamas. Hea tuju plaat, mis segab Detroidi, tech-house'i ning dub'i paremaid palu.

Alden Tyrell – Times Like These: 1999-2006 (Clone CD 7) – 8/10

Albumitäis neo-italot ning elektrodiskot. Stiilimääratlus võib olla alatu vale, kuid fakt on see, et Tyrell on laenanud Donna Summerilt, Scotchilt, Jarre'ilt ja Blade Runnerilt. Sobib 80-ndate nostalgikutele, kes peavad lihtlabast Modern Talkingu ülekuulamist liiga madalaks. Kõige naljakam on see, et Tyrell passib oma rõõmsate rütmide ja meeldejäävate meloodiatega ükskõik millisesse overgroundilikku ajaveetmiskohta. Millegipärast on siiski tunne, et harjukeskmine "kuumad kaheksakümnendad"-seltskond evakueerub Mr Tyrelli saabudes täies koosseisus.

Plaadil on mitu vana tuttavat ("Knockers", "Love Explosion") ning üks värskelt lihvitud teemant: "La Voix". Nancy Fortune'i jõuline ja sensuaalne hääl (meenutab Jam & Spooniga semminud Plavkat) ning Summeri "I Feel Love'ilt", mnjah, eesti keeles öelduna varastatud, bassikäik loovad eufoorilise tunde. Peale seda ei vaja heitunud enam motivatsioonitreeningut. Pole ime, et Clone'i plaadifirma otsustas "La Voix" ka singlina üllitada, mh The Isolatorsi remiksidega. Nancy nokauteerib joonelt teise prantsusekeelse electrobaby Miss Kittini, kelle nohune ning pohhuistlik hääl mõjus uudsena Champagne EP-l, kuid hilisem on vaid üks suur igavus.

"Odessa Theme" on ilus filmimeloodia ning "Rendez Vous at Rimini" köeti Vahemereäärsetes diskosaalides tänavu päris kuumaks. Ja kas "Phaze Me" kõlab 2066. aasta Õnnevakas?