Alden Tyrell – Times Like These: 1999-2006 (Clone CD 7) – 8/10

Albumitäis neo-italot ning elektrodiskot. Stiilimääratlus võib olla alatu vale, kuid fakt on see, et Tyrell on laenanud Donna Summerilt, Scotchilt, Jarre'ilt ja Blade Runnerilt. Sobib 80-ndate nostalgikutele, kes peavad lihtlabast Modern Talkingu ülekuulamist liiga madalaks. Kõige naljakam on see, et Tyrell passib oma rõõmsate rütmide ja meeldejäävate meloodiatega ükskõik millisesse overgroundilikku ajaveetmiskohta. Millegipärast on siiski tunne, et harjukeskmine "kuumad kaheksakümnendad"-seltskond evakueerub Mr Tyrelli saabudes täies koosseisus.

Plaadil on mitu vana tuttavat ("Knockers", "Love Explosion") ning üks värskelt lihvitud teemant: "La Voix". Nancy Fortune'i jõuline ja sensuaalne hääl (meenutab Jam & Spooniga semminud Plavkat) ning Summeri "I Feel Love'ilt", mnjah, eesti keeles öelduna varastatud, bassikäik loovad eufoorilise tunde. Peale seda ei vaja heitunud enam motivatsioonitreeningut. Pole ime, et Clone'i plaadifirma otsustas "La Voix" ka singlina üllitada, mh The Isolatorsi remiksidega. Nancy nokauteerib joonelt teise prantsusekeelse electrobaby Miss Kittini, kelle nohune ning pohhuistlik hääl mõjus uudsena Champagne EP-l, kuid hilisem on vaid üks suur igavus.

"Odessa Theme" on ilus filmimeloodia ning "Rendez Vous at Rimini" köeti Vahemereäärsetes diskosaalides tänavu päris kuumaks. Ja kas "Phaze Me" kõlab 2066. aasta Õnnevakas?