STL - The Unseen Voyage (Something Vinyl Series 09) - 8/10

Sakslane Stephan Laubner avab oma uue plaadi mõnusalt tiksuva ja mahedat gruuvi endas kandva ebaoriginaalse palaga, mis tekitab pelgu, et olen sattunud minimal-tõve järjekordsele tüsistusele. "Space Warriors" on vaatamata oma sci-filikule nimetusele kõige vaoshoitum teos, mis tänu oma pikkusele haarab sind üha enam endasse ja jääb meelde. "Radionoize" on fragmentaarne lühilainekakofoonia.
B-pool saadab reisile teiselepoole ookeani, sest "Walk With Me" sammub Detroidi hingelise house'i jalajälgedes. Mahe, kuid rütmiline pala, mis harmoneerub kenasti plaadi lõpetava "Me, Myself and I'ga". Boonusena leiab plaadilt ka neli loopi.
STL sobitub kenasti samasse ritta teise sakslase, Moodymann & Co jüngri Motor City Drum Ensemble'i tegemistega.
In English>

House Mannequin - Can You Dig It ? (House Mannequin 1) - 7/10

Yes, I can on vastus. Järjekordne uus leibel, esimene väljaanne, infoks vaid tempel. "Can You Dig It?" täidab 45se kiirusega esimese poole, kandes endas disco ning easy listeningi hõngu, sisse on sämplitud jänkimaa trubaduuri (Burt Bacharach?) ning meeleolu viib mõtted Dallase ja Dünastia aegadesse.
Teise poole "Space Police" on kuidagi väga tuttav - ah jaa, Black Devil teeb ju sarnast asja ning hulga kauem. Plagiaadikaebuseni päris ei lähe, disko jätkub. Viimane, "Good Caves" kannab arusaamatut pealkirja ning annab doosi eksootikat, kas võiks see olla bhangra cosmic või miski muu - igal juhul seda pidu peetakse Indias ning vürtsikalt.

RETRO: Digital Justice - Theme From: Its All Gone Pearshaped (Fragile Records 14) - 8/10

Transmati tütarleibeli nime kõige rohkem õigustav väljaanne: kaks pikka habrast helirännakut, mis võbelevad justkui trancei ning ambienti vahepeal. Tegelikult on see puhas Detroidi tehno, akordideküllane ning unelev a la John Beltran või Aril Brikha. Üheainsa erinevusega: löökriistu ja trummimasinaid ei ole stuudiosse kaasa võetud. Vaatamata sellele, et Digital Justice'i nime taga peituva nelja briti rammuga poleks see probleem olnud. Kamba peale meisterdasid nad valmis ligi 34-minutilise, LPna kvalifitseeruva teose ning ei enne ega pärast seda ei ole neist suurt kuulda olnud. Kuigi 1994. aastal andsid nad Rob Recordsi all välja EP, kus ka Fragile'i plaadi nimilugu. Aga kõnealune on meeldejääv teos. Päikesetõusu ning kastese heinamaa muusika.
In English>

Various - Total 10 (Kompakt 200) - 7/10

Kölni posse põhiline avaldamisplatvorm on jõudnud soliidse juubelini, katalooginumbri 200 all on ümbrisesse pakitud kolm vinüülketast. Kompakt on rohkem pop kui tehno või hauss, see kujutluspilt on mind jälitanud juba aastaid. Seekord siis pisike avantüür ning katse leida Kompakti uuest toodangust iva.
DJ Koze avab mängu palaga "40 Love", mis ei vesta mitte keskealise kodaniku armuafääridest, vaid viib laseb kuulda, kuidas tennisplatsil reketile valu antakse. Lihtne, aga meeldejääv hausilik ja rulluv pala. B-poolel kõlav Gotye "Heart's A Mess" on armas lauluke ning annab lootust, et kogumik ei ole liigselt minimalist nakatatud. Paraku edasine väga ei veena, kuni D-poole lõpus etteaste ühelt Kompakti peremehelt - Jürgen Paapelt. "Ofterschwang" mõjub oma umpsa-umpsa ja õllefestivali tuubakontserdiga originaalselt ja lustakalt, publiku aplaus lõpus on igati põhjendatud.
Teine peremees, Reinhard Voigt, on E-poole suurim sähvatus energeetilise "Am Limit'iga", mis loominguliselt minimalistlik ning annab kõvasti hagu. Viimane külg kulgeb rahulikematel radadel, Pachanga Boysi "Fiesta Forever" on sümpaatne ladinaameerikalik etnotervitus, viies mõtted Manu Chaole.
Kuigi mõned palad ei hakanud üldse kõrva on kokkuvõttes tegu tubli teosega.
Kompakt.fm

RETRO: 100% Acidiferous - Tank / 303 State (100%)

Happerünnak 1993. aasta Frankfurdist. Kokku viie üllitiseni jõudnud leibeli 100% Acidiferous mitte kõige ihaldatum väljaanne. A-poole "Tank" on suure hävitusjõuga, tehes silma gabberi fännidele ning BPMid kisuvad punasesse. Pöördeid vähemaks keerates tundub parem, kuigi kogu plaat on mõledud 45ga mängimiseks. B-poole "303 State" tuleb ja pureb 303-saundi ning laksava kickdrumiga, kuid tempoga ei liialda.
Plaadiümbris, loosungiga "Caution Acid", meenub ca 15 aasta eest Malemajas toimunud Hollandi DJ-kamba invasioonilt, kus naljaka kikkhabeme ja uhke hobusesabaga tegelane oma seti ajal seda kannustavalt rahvale presenteeris. Hapet sadas robinal, ujumislestadega ning ülestehtud silmadega madalamaade tantsutüdrukud kõige keskel.
In English>

Robert Hood - Obey / Resurrection (M-Plant M.PM2) - 8/10

Jätkan seekord Saksamaalt saabunud pakikese läbikuulamist.
Kümnendi lõpp on Detroidi tehno ühe suunanäitaja üles äratanud ning uusim üllitis rõõmustab küpse analoogheli austajaid. Gurude puhul on kalduvus iseenda kordamisele, mis iseloomustab Jeff Millsi. Tema semu Hood on välja tulnud särtsaka ning kaasakiskuva tehnoplaadiga, kus tunda kindlat insenerikätt. Kaks hästitoimivat pala, ilus.
In English

Unknown Artist - Shimmy Sham Sham (Shimmy Sham Sham 001) - 8/10

Kes on kõige produktiivsem klubiartist? Ikka Unknown Artist, millega on markeeritud discogs.com andmebaasis tuhanded teosed, enamikus hall keskpärasus. Anonüümne autor peaks tähendama salapära, alternatiivsust ning plaadi kvaliteeti, kuid paraku on tihti tegu turundusnipiga. Üheks nipiks on ka kasin kujundus, ainsaks kuluks natuke templivärvi plaadi keskosas.
Kõnealune 12-tolline on nimelt selline: anonüümne. Kuuldavasti pärit Berliinist ning uue leibeli esimene väljaanne. Seega, plaadiostja on kullas või mullas. Rõõm tõdeda, et seekord esimene valik. A-pool on mõnusalt rulluv disco funk, jättes esialgu instrumentaalpala mulje, kuid keskel tuleb sisse mõnus afroinimeste vokaal, mis meessolisti ning gospelkoori reipa ühispingutuse tulemusena tõstab meeleolu pilvedesse.
B-pool lõhnab kangesti editi järele, milles tuttavaid vokaalsampleid. Stiilimuutust ei toimu, tempot tõmmatakse natuke alla. Oleks perfektne klubiplaat, kuid B-pool tõmbab oma tavapärasuses üldhinde allapoole.
Aga ikkagi, shimmy sham sham, sham, sham, shimmy!
In English>