Eri esitajad - HÕFF (Trash Can Dance TCD102011): volbriöö lähenemine tähendab ka seda, et Valge Daami kodulinnas hakkavad kolefilmid hõffitama. Sündmuse äramärkimiseks on Trash Can Dance platsis kogumikuga, mis sisaldab rütme ja masinahääli Eesti muusikamaastiku hämaramatest soppidest.
Rida suurepäraseid Eesti artiste: kurblik-vaevatud Spice Mouse, kollektiivi 3Pead poolt EBMiga piserdatud Opium Flirt, kumedalt lõgistav Cosmos Laguna, siis veel Imandra Lake, Forgotten Sunrise, Hypnobooster, Aamen, suurepärase meloodilise EBMiga üllatanud Robosapienja paljud teised. Plaadi tekitatud värinatest saab lähemalt lugeda globaalsetele tarbijatele mõeldud versioonis siin.
Head uut muusikat: eksperimentaalne technoduo Emptyset kohtus URi kampa kuuluva Cornelius Harrisega ning tulemust võib nimetada "techno kohtub poeesiaga". The Orbist tuntud Thomas Fehlmann vaatab klassikalise muusika elementide poole ning seda live-vormis. Detroidi plaadifirma 430 West säravaima tähe Octave One lugusid on remiksinud Sandwell District ning Aril Brikha. Lähemalt kõigest sellest koos helinäidetega inglise keeles aadressil http://terminal313.blogspot.com
Countdown on alanud - täpselt 30 päeva pärast lendavad sädemed ning kõuekõmina saatel stardib tõeline technorakett. Jaapanlase Iori singel ilmub leibelil Prologue Music, mille bossi Tom Bonaty DJ-mixis oligi parim pala "Lapis 3". Heliproov tekitas vaimustust, kuulake ise. In English>
New Yorgis pesitsev MP3-plaadifirma Miniscule jagab kuulamiseks ning allalaadimiseks korralikku kogumikku, mis liigitub üldnimetaja techno alla, kuid kulgeb väga rahulikus ja sügavas meeleolus.
Peotümakat siit ei leia, kuigi artistide seas on näiteks Perc, Donor ning Truss - kõik masinliku muusika uue laine talendid. Tähelepanuta ei tasu jätta www.miniscule.tv lehe servas olevat nupukest donate, sest artistid on tubli tööd teinud.
Olles väisanud 15. sajandil püstitatud Kiek in de Köki, kus saab tutvuda Tallinna kuulsusrikaste päevade, aga samuti katkuaja ning piinariistadega, tekkis mõte, et nüüd on paslik küünitada kõrv Cosmos Laguna albumi poole. Keskaegselt sünge kujundus tekitas küsimuse, kas siit voogab jälle black metali?
Kaks esimest lugu "Cancer" ja "Underwaterwar" tegid selgeks, et liigume elektroonika radadel, kuigi avalood kõlasid lärmaka ning väheerutava big beatina. Kuid siis läks lahti: DAFilik bassikäik palas "Chaos City" oli kenas kooskõlas purukuiva lohiseva loopi ning efektidega; loo teine pool mässis täitsa korralikult.
Järgnes arukaotus. "Bel-Air Trash Disco" käivitus justkui ambient-režiimil, nagu oleks jääkülm vesi tilkunud stalaktiitidelt. Kuid siis ronisid masinad välja ning hakkasid hammustama paisuvate hip-hopilike biitidega. Pirakad industriaalsarved puurisid end kehasse ja ajju. Ikka uued ja uued karmi elektroonika lained sööstsid esile, raputades seinu, eriti tigedal ning vaimustaval moel. Tõeliselt erakordne lugu ning viimati tekitas sarnase kananaha Ancient Methods. Kirsina koogi peal oli teadmine, et lugu on pühendatud 90ndate keskpaiga legendaarsele klubile Bel-Air.
Sõit jätkus. "Mover" alustab veidi pehmemalt, nii et suutsin ette kujutada, kuidas De La Soul hakkab kohe riime laduma, kuid sentimentaalne sünditaust tegi ruumi raskemale kraamile. Nagu mitmed teised lood, algab ka "Please Don't Kill Me" suursuguse introga, kuid kasvab üle eksperimentaalsemaks ja karmimaks palaks.
Loos "Karma Cleaner" teevad Saturni sõdalased tagurpidi robotihäält, abiks ambientlik meeleolu ning kitarr, aga siis vaatame tõele näkku: lihasööjad sündikäigud tulevad jälle. "Midnight Silence" ja "Memory Begins" jätkavad jõulisel ja jämedal moel. Distortion on siin ja seal, mitmes loos sellel plaadil.
Cosmos Laguna näol on samizdat-label Trash Can Dance leidnud aritsti, kes võiks eksperimentaalset technoõhtut sisustavate ässadega kampa lüüa. In English> Bel-air trash disco by Cosmos Laguna
Shackletoni iga liigutust jälgitakse sama hoolikalt kui Warren Buffetti tegemisi finantsilmas ning käesolev üllitis ei jäänud kiibitsejate ja klubijate poolt märkamata. Shack' astub üles kahe looga, "Fireworks" ja "Undeadman", mis ujuvad sügava bassi ning õõnsa kilina-kolina voogudes, ümbritsetuna artisti poolt nii armastatud congadega. Betoonist selle saundiga läbi ei lähe, kuigi värinaid jätkub. "Undeadman" võiks panna zombie'de südame kiiremini põksuma, juhul kui see on neil olemas.
Siis veel kaks remixi: T++ säilitab "Fireworks'i" ujuva ning mitmekihilise atmosfääri, kõlades nagu kärbitud The Orb. Torsten Pröfrock toimetab nagu DINi aegadel, kuigi eeldanuks, et ta hoiab kinni ekvatoriaalsest breakbeatist, millega lajatas mullu samuti Honest Jon'si all ilmunud plaadil "Wireless".
D-poolel pööratakse asjad pea peale, sest Mordant Music'u ReMMix näitab elektroonika irratsionaalset palet. Varjutatud dubi ning kaootiliste mürasämplite laviini eest pole pääsu ning see ongi siin mu lemmiklugu. Mordant ei ole ilus, kuid see ei ole ka Miss Estonia konkurss. In English>
"Diskoveri" on album, mis ei jäta ükskõikseks.Pole vahet, kas see meeldib või mitte - tegu on hõõguva sulatusahjuga, kus kohtub ligi paar tosinat eri muusikastiili. Täiesti hull pidu, kus osalevad Krahv Dracula, Pokemon, Donkey Kong, Hansuke ja Greteke ning mitmed muud ebamaised suurkujud.
Kuulates Aamenit meenus mulle Rephlexi artist Ovuca ning mõned lood võib paigutada kategooriasse braindance, kuid siiski on tegu tõelise stiilide salatiga.
Kitarr üksikust Ameerika einelast ("Pisibehmed aknad"), elektriline wave pop ("Kal'n'bass"), industriaali kohtumine black metaliga ("Black Metal and Pink Plastick"), klaverihelid ("Promised Never Promise Again"), lisaks noise, breakbeat... Muide, technot küll kõrva ei jäänud.
Mõned asjad on teistest üle: "VVEEBEEMM" ja "Altmetsa teelt" (või hoopis "We'll Done" kui uskuda Soundcloudis oleva faili pealkirja?) kõlavad nagu remiksitud Nitzer Ebb; "SeeUnustatudRahuMaailm" on lennukas ja popilik sündilugu, mis võib nii mõnegi lemmikuks saada. Parim on kaasaegne koraalimuusika "Misantscopic", mis vaatamata kalašnikovi tärinat meenutavatele trummilõikudele, mõjub lausa pühalikult.
Lugude paigutuses on ka oma kord: CDRi 30 palast lühim, "Kits skit" (0.32) on esimene ning pikim, "Unenäostnäkku" (4.46) viimane lugu.
Aamenil (Aamenal?) on kätt ja fantaasiat, kuid ta peaks suhtlema karjäärinõustajaga, mis stiili ja suunda hoida. Plaadil on mitmeid häid leide, nagu ka kahvatuid ja tüütuid palasid ning tundsin puudust bassist. Meeletu eklektika, millega kaasneb kohati ülepingutatud sõnademäng lugude pealkirjades ning lisaks veider graafika. In English> Aamen - Koleidaskoop - 22 - We'll done by Aamen
01_compressed.jpg)
