STL - The Unseen Voyage (Something Vinyl Series 09) - 8/10

Sakslane Stephan Laubner avab oma uue plaadi mõnusalt tiksuva ja mahedat gruuvi endas kandva ebaoriginaalse palaga, mis tekitab pelgu, et olen sattunud minimal-tõve järjekordsele tüsistusele. "Space Warriors" on vaatamata oma sci-filikule nimetusele kõige vaoshoitum teos, mis tänu oma pikkusele haarab sind üha enam endasse ja jääb meelde. "Radionoize" on fragmentaarne lühilainekakofoonia.
B-pool saadab reisile teiselepoole ookeani, sest "Walk With Me" sammub Detroidi hingelise house'i jalajälgedes. Mahe, kuid rütmiline pala, mis harmoneerub kenasti plaadi lõpetava "Me, Myself and I'ga". Boonusena leiab plaadilt ka neli loopi.
STL sobitub kenasti samasse ritta teise sakslase, Moodymann & Co jüngri Motor City Drum Ensemble'i tegemistega.
In English>

House Mannequin - Can You Dig It ? (House Mannequin 1) - 7/10

Yes, I can on vastus. Järjekordne uus leibel, esimene väljaanne, infoks vaid tempel. "Can You Dig It?" täidab 45se kiirusega esimese poole, kandes endas disco ning easy listeningi hõngu, sisse on sämplitud jänkimaa trubaduuri (Burt Bacharach?) ning meeleolu viib mõtted Dallase ja Dünastia aegadesse.
Teise poole "Space Police" on kuidagi väga tuttav - ah jaa, Black Devil teeb ju sarnast asja ning hulga kauem. Plagiaadikaebuseni päris ei lähe, disko jätkub. Viimane, "Good Caves" kannab arusaamatut pealkirja ning annab doosi eksootikat, kas võiks see olla bhangra cosmic või miski muu - igal juhul seda pidu peetakse Indias ning vürtsikalt.

RETRO: Digital Justice - Theme From: Its All Gone Pearshaped (Fragile Records 14) - 8/10

Transmati tütarleibeli nime kõige rohkem õigustav väljaanne: kaks pikka habrast helirännakut, mis võbelevad justkui trancei ning ambienti vahepeal. Tegelikult on see puhas Detroidi tehno, akordideküllane ning unelev a la John Beltran või Aril Brikha. Üheainsa erinevusega: löökriistu ja trummimasinaid ei ole stuudiosse kaasa võetud. Vaatamata sellele, et Digital Justice'i nime taga peituva nelja briti rammuga poleks see probleem olnud. Kamba peale meisterdasid nad valmis ligi 34-minutilise, LPna kvalifitseeruva teose ning ei enne ega pärast seda ei ole neist suurt kuulda olnud. Kuigi 1994. aastal andsid nad Rob Recordsi all välja EP, kus ka Fragile'i plaadi nimilugu. Aga kõnealune on meeldejääv teos. Päikesetõusu ning kastese heinamaa muusika.
In English>

Various - Total 10 (Kompakt 200) - 7/10

Kölni posse põhiline avaldamisplatvorm on jõudnud soliidse juubelini, katalooginumbri 200 all on ümbrisesse pakitud kolm vinüülketast. Kompakt on rohkem pop kui tehno või hauss, see kujutluspilt on mind jälitanud juba aastaid. Seekord siis pisike avantüür ning katse leida Kompakti uuest toodangust iva.
DJ Koze avab mängu palaga "40 Love", mis ei vesta mitte keskealise kodaniku armuafääridest, vaid viib laseb kuulda, kuidas tennisplatsil reketile valu antakse. Lihtne, aga meeldejääv hausilik ja rulluv pala. B-poolel kõlav Gotye "Heart's A Mess" on armas lauluke ning annab lootust, et kogumik ei ole liigselt minimalist nakatatud. Paraku edasine väga ei veena, kuni D-poole lõpus etteaste ühelt Kompakti peremehelt - Jürgen Paapelt. "Ofterschwang" mõjub oma umpsa-umpsa ja õllefestivali tuubakontserdiga originaalselt ja lustakalt, publiku aplaus lõpus on igati põhjendatud.
Teine peremees, Reinhard Voigt, on E-poole suurim sähvatus energeetilise "Am Limit'iga", mis loominguliselt minimalistlik ning annab kõvasti hagu. Viimane külg kulgeb rahulikematel radadel, Pachanga Boysi "Fiesta Forever" on sümpaatne ladinaameerikalik etnotervitus, viies mõtted Manu Chaole.
Kuigi mõned palad ei hakanud üldse kõrva on kokkuvõttes tegu tubli teosega.
Kompakt.fm

RETRO: 100% Acidiferous - Tank / 303 State (100%)

Happerünnak 1993. aasta Frankfurdist. Kokku viie üllitiseni jõudnud leibeli 100% Acidiferous mitte kõige ihaldatum väljaanne. A-poole "Tank" on suure hävitusjõuga, tehes silma gabberi fännidele ning BPMid kisuvad punasesse. Pöördeid vähemaks keerates tundub parem, kuigi kogu plaat on mõledud 45ga mängimiseks. B-poole "303 State" tuleb ja pureb 303-saundi ning laksava kickdrumiga, kuid tempoga ei liialda.
Plaadiümbris, loosungiga "Caution Acid", meenub ca 15 aasta eest Malemajas toimunud Hollandi DJ-kamba invasioonilt, kus naljaka kikkhabeme ja uhke hobusesabaga tegelane oma seti ajal seda kannustavalt rahvale presenteeris. Hapet sadas robinal, ujumislestadega ning ülestehtud silmadega madalamaade tantsutüdrukud kõige keskel.
In English>

Robert Hood - Obey / Resurrection (M-Plant M.PM2) - 8/10

Jätkan seekord Saksamaalt saabunud pakikese läbikuulamist.
Kümnendi lõpp on Detroidi tehno ühe suunanäitaja üles äratanud ning uusim üllitis rõõmustab küpse analoogheli austajaid. Gurude puhul on kalduvus iseenda kordamisele, mis iseloomustab Jeff Millsi. Tema semu Hood on välja tulnud särtsaka ning kaasakiskuva tehnoplaadiga, kus tunda kindlat insenerikätt. Kaks hästitoimivat pala, ilus.
In English

Unknown Artist - Shimmy Sham Sham (Shimmy Sham Sham 001) - 8/10

Kes on kõige produktiivsem klubiartist? Ikka Unknown Artist, millega on markeeritud discogs.com andmebaasis tuhanded teosed, enamikus hall keskpärasus. Anonüümne autor peaks tähendama salapära, alternatiivsust ning plaadi kvaliteeti, kuid paraku on tihti tegu turundusnipiga. Üheks nipiks on ka kasin kujundus, ainsaks kuluks natuke templivärvi plaadi keskosas.
Kõnealune 12-tolline on nimelt selline: anonüümne. Kuuldavasti pärit Berliinist ning uue leibeli esimene väljaanne. Seega, plaadiostja on kullas või mullas. Rõõm tõdeda, et seekord esimene valik. A-pool on mõnusalt rulluv disco funk, jättes esialgu instrumentaalpala mulje, kuid keskel tuleb sisse mõnus afroinimeste vokaal, mis meessolisti ning gospelkoori reipa ühispingutuse tulemusena tõstab meeleolu pilvedesse.
B-pool lõhnab kangesti editi järele, milles tuttavaid vokaalsampleid. Stiilimuutust ei toimu, tempot tõmmatakse natuke alla. Oleks perfektne klubiplaat, kuid B-pool tõmbab oma tavapärasuses üldhinde allapoole.
Aga ikkagi, shimmy sham sham, sham, sham, shimmy!
In English>

Ancient Methods / Various - The Whip / Eat Like Hawks (RSB 7) - 10/10

Tontlike tõrvikute saatel venib rongkäik niiskete linnamüüride vahel, tumedatel kogudel on kapuutsid silmini tõmmatud ning nad veavad vettinud kamassides jalgu raskelt järele. Mis neid vaevab, kas parun von Uexkülli eksekutsioon või siis inkvisiitorite kaaskonna ähvardav lähenemine? Või on nad oma transsi langenud usujüngrid, kelle tunnetel taob end rivi lõppu haakinud hullunud trummilööja, tagudes üle tänavaäärsest kõrtsist kostuvast keskaegsest pillimängust.
A-poole autori nimi, Ancient Methods, toob esile möödunud ajad ning tõepoolest on tegu vanamuusikaplaadiga. Rütmipilt meenutab keskaegset, kuid on lastud läbi raskema tehno filtrite ning jõutud hüpnootilise ja sügava tulemuseni. "The Whip" annab võimsalt piitsa. Alguses minimalistlik, kuid kõmiseva trummiga industriaal, mis kogub jõudu ning hoogu, vahetab loo keskel rütmi ning seejärel annab mahti hinge tõmmmata, enne kui lõpetab veidi leebemates toonides. "The Whip" on mõeldud mängimiseks 33ga, kuid ei tee liiga ka 45se kiirusega - sobivaim variant on seal vahepeal.
B-poolel mürgeldavad taanlased, loen kõik kangelased üles: Bjørn Svin, Karsten Pflum, Jonas Olesen ja Copyflex. Nende "Eat Like Hawks" jätkab A-poolest sirgjoonelisema kõlapildiga, kuid endiselt raskelt moondunud analooghelidega, tuues sisse eksootilisi vokaalikatkeid.
Viimase nädala jooksul olen plaati kolm korda kuulanud, mida on ilmselgelt liiga palju, kuid tahaks veel. Midagi nii värsket, aga samas keskaegset, ei ole tehnos aastaid kuulda olnud. Lummav psühhedeelia!
In English

Demdike Stare - Demdike Stare Part. 1 (Demdike Stare 001) - 9/10

Tiraaž 300, kiretu kujundus, must vinüül. Avalugu "Jannisary" viib oma sitarikääksatustega mõtted Indiasse, kuid tume ning kõmisev kickdrum annab juba aimu, mis edasi saab. A2 otsib megapika introga suunda, siis hakkab urin ning mürts pihta ning drone'iga küllastatud madalsageduslik helilaviin matab enda alla - nimi "Suspicious Drone" räägib enda eest. Meenuvad Zharki ja Pan Sonicu karmimad teosed ning esimese poole lõpp paneb nõela proovile. B1 "Haxan Dub" kargab sisse dubi, kuid meeleolu endine. "All Hallows Eve" puistab kosmilist tolmu, mille sees paistavad kellamängukollektiivi ähmased piirjooned ning taamalt tuleb sisse jupikesi maavälisest raadiosidest. Lõpuks oled päris läbi.

Roska - TWC EP (Roska Kicks & Snares 007) - 9/10

"Roska" tähedab soome keeles "rämpsu" ehk siis põhjanaabrite juures tekitab artist samasuguseid seoseid nagu Eestis Brasiilia jalgpallistaar, kes Tallinna ilusamaid kohti Linnahalli juurest ostis. Nimi nimeks, sest plaat on puhas kuld. "Concrete Jungle" on perfektne, puhas produktsioon kaasakiskuvas rütmis ning ideaalne valik vananaistesuve terrassipeole. B-pool on resoluutsem, mängu tuleb "ah-ah" lausuv naisvokaal, funki elemente ja kuskil näitab end Strings of Life. B-poole viimane, "Without It (Bonus)" on tõeline kulminatsioon. Tänan, Teie Kõrgeausus Roska.
In English>

Neil Landstrumm - Bambaataa Eats His Breakfast (Planet Mu 246) - 6/10

Kaks ketast täidetuna tehnoveterani, kuid viimasel ajal eksperimenteeriva ning biitidega mängiva Neil Landstrummi toodanguga. Plaadi nimi lubab oodata kummardust "Planet Rockiga" elektro ajalukku vajutunud Afrika Bambaataale, kuid tegelikkus on midagi muud. Rütmid kargavad siia-sinna, meenutades kohati Electronicati ja big beati artiste. B-poole esimene "How do you feel" sisaldab kõiki koostisaineid, mida dr Landstrumm oma laborist leidis ning ühte katseklaasi kokku segas - kõike liiga palju ning samas liiga vähe.
Edasi läheb paremaks. B2 "Can't See Me" juures on õnnekombel abiks vokalist Profisee, kes loob Landstrummi kaoses oma konkreetse riimiladumisega korda. C1 ehk "Say 'N Do" ongi plaadi kulminatsioon vana kooli hõngulise räpi ning mässiva bassiga. D-poole lõpus ei saa mööda kuulata 15 aasta tagusest ravesoundist. Planet Mu'lt ei tule laiatarbemuusikat ning ka see üllitis pole erand. C/D väärib 8 palli, A/B hulga vähem, aga võimalik, et plaat läheb kuulates paremaks.

Boomkatist rabav pakike

Ahoi, peale pikemat vaikust ning ringikolamist Ebay avarustes, mille käigus täiendasin plaadikogu rohkem või vähem rabavate retroüllitistega, naasesin tänasesse päeva. Vihje Boomkatist kui originaalsest uue muusika hankimise allikast sai täiega ära kasutatud. Augusti lõpus saabus pakike kuue vinüüliga (kaks neist 2x12"), mille saatekulu oli juukseid püsti ajav 19,50 naela, kuid sisuga tutvununa ei olnud see enam probleem. Aga oodake järgmisi sissekandeid.