ÖÄK + Die Sinfonie der Großstadt

ÖÄKi kohtumine Saksa tummfilmiajastu ühe avangardse tippteosega oli sündmus, mida ei saanud vahele jätta. Veebruari keskel alanud üritustesari teemal tummfilm + live-muusika jõudis laupäeval Kumusse, kus Walter Ruttmanni 1927. aastal valminud dokk "Die Sinfonie der Großstadt" ei kohtunud teps mitte sümfooniaorkesteri, vaid kaasaegsete rütmiuuringutega tegeleva duoga.
The Cinematic Orechestra abil suurt tähelepanu (taas)leidnud Dziga Vertovi "Inimene filmikaameraga" ei ole ainus läinud sajandi 1920ndate aastate suurlinna portreteeriv linateos, mida vaadata tasub. Ruttmanni film näitab Saksa pealinna ühte päeva, kella 5st hommikul kuni õhtupimeduseni. Päikesetõus toob tänavatele koerajalutajad, liiguvad esimesed trammid, tõmmatakse üles äride luuke. Sonidega mass suundub tehaseväravate poole (kummaline küll, aga ükski tööline ei paista noorem kui 45), käivituvad masinad, mis mõjuvad väga kaasaegsetena, vormides metalli või klaasi.
Koorekiht laseb end sohvritel panka või tehasekontorisse sõidutada, peroonid kihavad kaabudest ja kübratest - linn ärkab ja pulss kiireneb. Sport on au sees - nii kanalitel, velotrekil kui ka hipodroomil. Lõunapausil söövad mõned homaare, paljud leiba - majanduskriis peegeldub nii mõnestki näost ning ajalehtede esikülgedelt. Berliin hingab, kihab, tuksleb ja kihutab, päeva lõpu poole.
Eelreklaamis öeldi ÖÄKi kohta "isepäine ja omalaadne müramuusika duo", mis võis mõnele ette manada doom metali ning loodetavasti ei jäetud seetõttu tulemata. Sest tegelikult pakkus ÖÄK väga hästi komponeeritud kooslust, kus domineerisid rütm ning sünteetika. Alguskaadrid Reich'i pealinna poole kihutavast rongist tekitasid minus kohe paralleeli "Trans Europa Expressiga", millele aitas kaasa ÖÄKi käivitunud elektrooniliste impulssidega rütmimuusika.
Nii nagu linn ärkas, mängisid mehed ka end soojemaks. Kõige karmimaks läks filmi kolmandas vaatuses, mil Berliin käis täispööretel ning seda ka ÖÄK, pakkudes kruvivaid bassiefekte ning tigedat trummeldamist, mis meenutas Green Velveti "Flashi" põhjasid. Kohati kaldusid Tero ja Amberg tech house'i ning isegi Detroidi akordidele. Muusikaline panus oli täielik nauding, mis sest, et filmiosade vahelised pausid päris õigesse kohta ei sattunud. ÖÄKi helikeel sobitus väga häsi Ruttmanni intensiivse kiindumusega mehaanika ja kineetika vastu. Jään plaati ootama.

Suurlinna sümfoonia - osa 5

Various - The Box Vol. 3 (Theory Recordings 037)

Punktid: 8/10

Mõnikord tuleb isu rammusa suutäie järele. Peale ikka majoneesi, ketšuppi, sinepit - mida iganes. Muusikaga sama asi, vahetevahel vaja rasvasemat kraami. Siin ongi neli kaloritest pakatavat portsjoni, mida serveerivad kogenud kokad ning pärast on täis ja rahulolev tunne. Külluslikult bassimatsu ning rütmihoope.
Alan Oldham ehk siin DJ T-1000 hoolitseb jõulise alguse eest, pakkudes tõsist ghetto technot. Pealkiri "Bout' To Bang It" ütleb ära, mis värk on ning Ben Simsi remiks paneb veel kõmakat juurde. DJ Skitzo "Impact Zone" on välja otsitud lausa 1995. aastast. Siin mürgeldab Lester Fitzpatrick, kelle südametunnistusel on Chicago kultusliku Relief Recordsi kõige suurema purustusjõuga mürsud.
B-poolelt kostub kõigepealt kollide mörin ning acidi mulin kui Tim Bakeri ja Elbee Badi õudusfilmilikku rada "Sideways" remiksivad Sims ja Paul Mac. Viimane neist pakub seejärel pala "DVD Crash", mis võiks olla digiajastu ümbertöötlus Tyree' klassikust "Video Crash". Mulle ikka väga meeldib selline mahlakas ning rämedam saund.
In English>

Alba - Philomena (Aube 010)

Punktid: 7/10

Nagu ikka pakub Saksa plaadifirma Aube süntesaatorite harmooniat ja suursugusust. Leibeli kuulsaim artist Roland S. Faber tegi koos Keen K ning Aube kaasasutaja Michael Künzeriga kolm turvalist pala neile, kes igatsevad läinud aegu. Teema "Philomena", mis sai nime Künzeri aastase tütre järgi, on jaotatud kolme ossa, ikka Aube'le omaste lainetavate süntide ning pastelse ja kasina vokaaliosaga.
"Part I" viib tagasi 1980ndate Vahemere-äärestesse kuurortidesse ning italo-hõngulises loos puuduvad vaid primitiivsed lauluread stiilis under sunny skies you will hear my lies. B-poole avalugu on parim - "Part II" on köitva meloodiaga unelev liblikadisko, mis lisaks kannab justkui mösjöö Jarre'i allkirja. Igatsev naisvokaal lisab seejärel loole "Part III" magusa varjundi ning nii me lendleme. Kokkuvõttes palju rõõmsat tuju ning helget olemist, ilma et midagi uut avastaks.
In English>

Oodates Morphosise albumit

Multi-kulti võib Merkeli ja Cameroni arvates olla möödanik, kuid loomingulises maailmas annab eri kultuuride segunemine suurepäraseid tulemusi. Rabih Beaini (artistinimed Morphosis, Ra.H) on sündinud Liibanonis, kuid sügavalt juurdunud Euroopa elektroonilise muusika skenesse. Lähis-Ida päritolu ei tähenda, et ta kostitab 4/4 biidiga varustatud kõhutantsumuusikaga - see polekski midagi uut. Aga tema elektroonilise muusika käekiri on põnev ja varjundirikas, tõmbab tähelepanu.
Alates 1996. aastast elab Beaini Itaalias, kus pani püsti plaadifirma Morphine Records. Lisaks temale endale on seal avaldanud Detroidi guru Shake ehk Anthony Shakir, Madteo, Hieroglyphic Being jt.
Nüüd on tulekul Morphosise esimene kauamängiv, mis ilmub aprillis Hollandi plaadifirmas MOS Recordings. Värvikas plaat, mis ulatub salvavast technost ("Static", "Dirty Matter") mahedamate house''i hõnguga paladeni ("Silent Screamer", "Gate of Night"). Aga oma kõrv on kuningas:
Morphosis - What Have We Learned

Skirt - In The Meadow Under The Stars (Horizontal Ground 07)

Punktid: 9/10

Bethany on piiga, kes iroonilisel moel kasutab artistinime Seelik ehk siis Skirt. Horizontal Groundi katalooginumbrit HG07 kandev üllitis tähistab muljetavaldavat debüüti Bethany Bustolt, kes pärit Texasest ning nüüd pesitseb UK technometropolis Birminghamis.
DJna on ta harrastanud industriali ning muid raskemaid saunde ja seda me kondid siin ka tunnevad.
Esimene lugu "In The Meadow Under The Stars" ei jutusta sugugi mitte noorte armastajate õrnadest hetkedest, vaid on kokku sõlmitud hüpnootiliselt õõnsatest helidest, mille taustaks sosistavad keldi haldjad. Ekvalaiseri rebitud-tõugatud "Ikaros" on jämedam rütmikeskne lugu, millest leiab maaväliseid mürinaid ning pingelise, lausa tehaseliku atmo. Sellest veel ei piisa, sest "Six Hours" minetab viimase raasu inimlikkust ning ründab ängistava drone'iga. On alles purakas.
In English>

Mike Parker - Aquaplano Ltd 02

Punktid: 6/10

Mike Parkeri stiil on äratuntav: pingestatud ja väänlev, katsetava loomuga techno, mida ta on avaldanud oma leibelil Geophone. Nüüd seadis Buffalo mees samud Euroopasse ning jätkab oma kajaefektidega lugude avaldamist Itaalias, Aquaplano plaadifirmas. Äsja ilmus temalt Saksa Prologue Musicu all veel teinegi EP, kust leiab Donato Dozzy remixi.
Käesoleval plaadil istub hästi üks lugu: "Arena" on väristavalt õõnes ning kruttiv asi, mis meenutab Sähkö ja Plastikmani minimalismi. Biidita, kuid ähvardavalt jahvatav rada kriipab metalsete kombitsatega.
Loos "Acromion" on juba tavapärasem pumpav bass ning puurivad loopid, kuid puudub müstiline jõud, nii nagu paljutõotava pealkirjaga, kuid kesises loos "Compressor Blades". Parem on mõnede happeplekkidega "Sekhmet", kus helimuster eelnevatest lugudest mitmekesisem.
Nuel'i avalugu Aquaplano Ltd esimesel üllitisel oli ikka eriti hea ning ka ülejäänu osas valmistab Parker pettumuse, eriti kui võrrelda tema toodanguga Geophone'il.
In English>