Emptyset - Emptyset (Caravan Recordings 010) - 8/10

Musta augu põhjast paistab valgust, kui uskuda Emptyseti plaadiümbrist. Teose avaakordid viivad hämarasse maailma, kus kuulda vaevaaimatava kahina roomamist. A-poole kaks ülejäänud pala tõotavad edasisi elamusi stiilis "kuri urin". Masinavärk ajab end aegamööda käima, kärsitutel soovitan muidu 33se plaadi pitch maksimumile keerata. Kas ainult mina kuulen loos "Gate 1" fragmente Fixi "Flashist" ning A Number of Names'i "Sharevarist"?
B-poole "Beyond" on õhulisem ning ajab hüpnootilise järjepidevusega pinget üles. C-poole "Completely Gone" on hoopis teisest puust ning kõlbab igasse tehnosetti. Iseloomuga rulluv tantsulugu, hoides samas kinni albumi tumedakõlalisest meeleolust. "Beyond 2" laksab samamoodi nagu Ancient Methods ehk uuema aja laisatempoline kõvatehno. Plaat müdiseb lõpuni endistviisi Pan Sonicut ning John Carpenteri meenutavate efektide ning akordide saatel.
Plaadi autorid on James Ginzburg ja Paul Purgas, kellest esimene osutub väikese veebiotsingu tulemusena leibeli Vertical Sound loojaks ning dubstepi ühe põhilise avaldamisplatvormi Tectonic kaasasutajaks. Pole vilets vend, kes teinud sugugi mitte viletsa albumi.
In English>
Completely Gone

Vanakraamipoe saak: Reese'ist rüvetatud Kraftwerkini

Jahimehe tunne tuli peale, kui silmasin mitmeid vinüülikaste. 10% neist jõudsin läbi sobrada, kõige lahedam leid oli Abdel Halim Hafezi araabiakeelse etiketiga plaat, millel keegi oli paraku äärest tüki hammustanud. Jäi sinna.
Aga saagist: Pink Project ja 12-tolline "Hypnotized" liigitub italodisko alla. B-poole instrumentaal on selge võitja, plaat ise pole keskpärane italo, vaid flirdib meloodilise rockiga, meenutades pika lakaga kitarrisangareid 80ndate esimesest poolest. Üks autor, Stefano Pulga, on ala tundjate seas nimi, mh üks Kano taustajõududest. 5/10
Between The Sheets võiks linade vahele jäädagi, sest "Late Night Radio" ekspluateerib saamatul moel Kraftwerki ja Vangelist. Päris jõle üllitis, kus äratundmisrõõm vaheldus tigeda urinaga. Seda kõike lausa topelt, sest kaheksaminutilised plaadipooled on identsed. Eks ma ise läksin kleebise "Kraftwerk Medley" õnge. 2/10
Järgmine, vuntsidega jaapanlane Yukihiro Takahashi ning LP "Murdered By The Music". Jaapani artistid ning ka sealmaal välja antud (Detroidi) plaadid on suure külgetõmbejõuga. Yellow Magic Orchestra liikme teosest on kuulda, et siin on asja kallal bänd, kus mitu meest mängivad pilli ning Yukihiro laulab. Päris lõbus ja rohkem rocki suunas, meenutades Roxy Musicut, Robert Palmerit, The Clashi ja teisi. Vajaks veel põhjalikumat kuulamist. 6/10
Tervitus ka Detroidist: Reese ehk Kevin Saunderson singliga "You're Mine", mis liigub hip-house'i radadel, kuid erilist elamust ei paku. Väärt asi on B-poole pala "The Heavens" Mayday Mix ehk siis Derrick May on sõrmed külge pannud. 6/10
Elektrooniliste heliribade suurmeistri John Carpenteri ja Alan Howarthi soundtrack "Escape From New York" on sügav sündinauding, mida ei sega ka päevinäinud vinüülketta krõpsud. Klassikaline plaat, millest inspiratsiooni ammutamise lõppu pole paista. Meeleolukas ja sügav üllitis, mis vaatab klaari näoga tulevikku, kuigi pärit aaatast 1981. 9/10
Indie-klassiku The Pixies seitsmetollise "Velouria" nimiloo kommentaariks sobib "oh mul on sellega nii lahedaid mälestusi"ja B-poole etteaste on sama jõuline. Klassika. 8/10

Aasta comeback

Jätkub subjektiivsete hinnangute andmine lõppevale masinamusa aastale, seekord siis kõvemad tagasitulijad.

Detroidi asfaldidžungli õilishing Robert Hood, kes tehnožanri kummardajatele nii palju andnud, taaskäivitas töökoja. Möödunu meenutamiseks paiskus poelettidele erinevates formaatides kultuslik LP „Minimal Nation“ ja uuesti pressiti „The Pace/Wandering Endlessly“, kuid vanameister tuli välja ka kolme uue sirgjoonelise singliga. Väikese enesekordamise võib talle andeks anda, kuna kokkuvõttes on mõlemad hoogsad üllitised.
Üks Detroidi legend tõstis veel pead: Alan Oldham ehk DJ T-1000 ilmutas uue, oma koomiksitega kaunistatud LP „Johnny Gambit 01“. Aastasse mahtus EP "Blaster", mis ilmus pikalt tardunud olekus viibinud Pure Sonik-nimelise plaadifirma alt – see Oldhami enda oma. Varajast Detroiti tuletasid meelde Anthony Shakiri ning Direct Beati parimate palade kogumikud; Carl Craigi 69st tuleb eraldi juttu.
Üle kaheksa aasta ilmutas end Murder Capital, avaldades Gesolten Cirkel‘i uue EP. Loodetavasti ei ennusta artisti nimi (Suletud Ring) uut tardumushetke ning Den Haagi süvaelektro tüübid hoiavad leibelit edaspidi püsti.

Masinamusa Twitteris

Lühemad temaatilised mõttevälgatused nüüd aadressil twitter.com/terminal313.

Aasta plaadipood

Aeg kaob, rõõmud jäävad. Niisiis, tõmban aastale vaikselt kriipsu alla, alustuseks best of plaadipoodide arvestuses.

Statistika räägib selget keelt: Mecklenburg-Vorpommernis asuva Parchimi linnakese netipood Decks täiendas kõige rohkem minu plaadiriiulit. Kasutusmugavus, hea valik ning paindlik tellimisviis (plaate saab kuuks ajaks kõrvale panna) räägivad Decksi kasuks. Lisaks veel valmidus vähemminevate asjade, mille seas ka paremat kraami, hindu kärpida – overstocki osakond on päris mahukas. Mp3 nad ei müü, seega vana kooli hard copy pood.
Boomkati saatekulud olid ehmatavalt kõrged, kuid saak väga hea. Tegijad eelistavad kvaliteeti kvantiteedile ning oskavad jagada häid soovitusi. Muusikamaitse avardamiseks väga sobiv müügiasutus. Kiiduväärt valik mp3'sid.
Juno on koloss, kust leiab peaaegu kõike. Hinnapoliitika muutunud ebasõbralikumaks (üldsegi, miks on nõrga dollari ajal USA importplaatide hinnad Euroopas nii kõrged?), mida kompenseerib hiiglaslik valik. Isegi kõigi uudistoodetega tutvumine on lootusetult aeganõudev tegevus, rääkimata lao läbikammimisest. Tuleb teada, mida otsid.
Hinterzimmer Records pesitseb Šveitsis ning seal tellisin mõned kõhuvalu-CDd – muusikamaailma eksperimentaalsemalt poolelt.
Clone ja Hardwax ei vaja tutvustamist, kaks staažikat ja suundanäitavat poodi, kust leiab asju, mis mujal puuduvad.
Kodumaal tuleb tunnustada Rahva Raamatut, mille vinüülide sisseostu taga on näha profi kätt. Saadaval suhteliselt soodsate hindadega ja eri stiilides asju, mis pälvinud häid arvustusi ning kuulda ka klubides. Uus tulija on hea valikuga Biit, mida ise pole küll väisanud.

Tobias Bernstrup - Midnight Blue (Falco Invernale Records 001) - 8/10

Rootsi multiartist on üks neist, kes ei lase rohtuda Apenniini poolsaarel 80ndatel sissetallatud rajal. Kolm meeleolukat sinisel vinüülil italolugu, millest kaks esimest järgivad, väikeste variatsioonidega, nimiloo temaatikat ja refrääni ning kolmas, "Into The Night" teeb plaadist EP. Tekstid on iseloomulikult primitiivsed stiilis "äike-päike". Taustajõud on korralikud: helimees Mark Verbos ning häält teevad Saralunden ja Miss Liz Wendelbo, kaks omanäolist Skandinaavia sireeni. Ümbrispaberi kujundust ei ole kunstinäitustel üles astuv Bernstrup teistele usaldanud, tulemuse võib ära raamida ning seinale riputada. Camp-faktorit ei saa eitada, sest ka Sparksi on siin tunda. Päris lõpuni ei saagi aru, kas "Midnight Blue" on väike iroonia, hommage italolainele või lihtsalt ühe veidriku järjekordne performanss.
In English

Samuli Kemppi - No One Can Hear Your Echo In Space EP ( Prologue 006) - 6/10

Samuli Kemppi on avaldanud paar toredat asja Pakkas-levyt nimelise leibeli all ning nüüd siis soomlaselt värsket kraami Saksamaalt. Karge ja otsekohene tehno, mis kannab endas vana kooli jälgi, seda eriti A-poole pala "Droning" puhul. Taustal kummitab Fuse ja "Substance Abuse", kuid 8-minutilise pala juures hakkab häirima see, et lugu algab ja lõpeb ühtemoodi. B-poole avab nimilugu, kus kergeid dub techno puudutusi, kuid tempo ei lange. B2 ehk "Joiku" jääb lahjaks, kuna sämplitud laplane on vaevu kuulda ning ei anna loole oodatud värvi. Wimme olnuks siin sobiv partner oma šamaanliku joigumisega. Kemppi uus EP eristub teistest tehnovaldkonna uudistoodetest oma karmima hoiakuga, kuid ei suuda vältida liigset monotoonsust.