ARHIIV: HUH 2003 - Rajaleidja, Scion, Auxmen, Rob Rowland

Sissekanne aastate tagant: 1. oktoobril 2003 Tallinnas toimunud HUHi kokkuvõte - Saksa ekspordiversioon.
Etwas angestaubtes aus dem Archiv- eine Zusammenfassung für unsere deutschsprachigen  Gäste von der tollen HUH-Party am 1. Oktober 2003 in Tallinn.

Das Von Krahl-Theater in Tallinn ist eine Brutstätte der gewagten Ideen und damit erfüllt mit frischer Kulturluft. Im Oktober 2003 wurde es zum Schauplatz des Musikfestivals HUH (Hea uus heli, www.huh.ee). Neben zahlreichen Lokalhelden waren Auxmen (Detroit), Rob Rowland (Dublin) und Scion (Berlin) eingeladen - die letzteren dank der freundlichen Unterstützung des Tallinner Goethe-Instituts.

Im Hauptsaal hat vor dem Auftritt der Berliner estnischer Act RAJALEIDJA für dubbige Stimmung gesorgt und schon zahlreiche Leute zum Tanzen gebracht. Basic Channel-Einflüsse waren bei ihm klar zu hören.

Gäste aus der Hauptstadt Deutschlands, unter Namen SCION, haben mehrere Stücke aus dem Basic Channel /Chain Reaction-Rückkatalog vorgespielt, wohl inspiriert von ihrer Platte "Arrange and Process Basic Channel Tracks". Es ist schon ausser Verdacht, dass der Berliner Hardwax-Umfeld ein Wegbereiter in Sachen elektronischer Musik ist. Teils konnte ihr Auftritt fast die Tiefen des Pazifiks erreichen und man spürte Kapitän Nemos Geist im teutonischen, bassinfizierten U-Boot herumzuschlundern. Ohrenschmaus schlechthin. Fast regungslos sind die beiden, Pete und René, während des dreiviertelstündigen Sets dagestanden und kraftwerkmässig pure Publikumsverachtung herausgestrahlt. Der Act hat Technik gut beherrscht, das dem Publikum sehr angetan hat, obwohl es von den Musikern kaum verabschiedet worden war.

AUXMEN war der Höhepunkt des Abends. Ohne Zögern haben zwei schwarze Detroiter, Keith Tucker und Blak Tony, sich an die Arbeit gemacht und die Masse mit Parolen wie "no more standing at the wall, everybody dance" angehetzt. Und es war ein Body-Dance. Mit einer Mischung aus 313-Klassikern (u.a.von Juan Atkins) und eigenen Stücken haben die AUXMEN eine Führung durch die Ursprünge und die Gegenwart der Elektro-Musik veranstaltet. Als krasser Gegensatz zu vorausgehenden Deutschen haben die beiden Amis viel Wert auf die Show gelegt, wobei die Leute, die auf etwas verträumte und sphärische Klänge, die auf einigen Tucker-Produktionen zu finden sind, gehofft hatten, sich täuschen mussten. Die Bässe donnerten im Saal herum, Black Tony hat ständig sein Mikro mit Kampfgeschrei belästigt und Tucker's Stimme kam nur durch ein Vocoder zum Vorschein. Der Saal rockte wie beim Black-Sabbath-Riot.

ROB ROWLAND, der Labelchef der D1 Records aus Dublin, konzentrierte sich in seinem Auftrifft auf den simplen Techno-Rhythmen nach dem Geschmack der Jeff-Mills-Anhänger. Harte Beats und viel Krach hat die Party gen Morgen geführt.

Mr Raoul K - Mystic Things (Baobab Secret 1002) - 8/10

Côte d'Ivoire'ist pärit Raoul K oma plaadifirma ajab aga uusi võrseid. Kui Baobabi esimene, "Le Cercle Peul" aastast 2008, oli rahulik tribal house, siis seekordse näpuharjutuse A-pool on raju voodoo. Rohkem industriaal kui house, meenutades Jamal Mossi äkilisemaid produktsioone. Lopazzi toel valminud nimiloost paiskub nii hullunud sünditrumme, rahvapille kui ka kurjemaid bassikäike. See pole džungel, see on Abidjani öine südalinn.
B-poole "No Food No Groove" on hoopis teine lugu. Vähemalt algus, mis tervitab malbemas peomeeleolus Lääne-Aafrika keel- ja löökpillidega, kuid seejärel tempo tõuseb, helipilt muutub teravamaks ning sõnumiks on "uhudu-uhudu-uhudu". Korraks kummardus "Los Ninos de la Parque" poole. Kõik kokku kaasaegne hämar hüpnootika.
In English>

Various - Pomegranates (Finders Keepers 29 LP) - 7/10

Mohammad Reza Pahlavi ajajärk Iraanis jõudis lõpule 1979. aastal. Võimu haarasid ajatollad, kes hakkasid hoolega lääne mõjusid tõrjuma, naisi kinni peitma ja nüüd MHRisid valmistama. Selliseid stereotüüpe pakub meile (lääne) meedia, võta või jäta. Ühesõnaga, šahhi pagemisega sai pidu läbi, sõna otseses mõttes. Sellest, milline pidu see oli, annab ettekujutuse popmuusika ajaloolistelt pööningutelt ja keldritest parimaid palu avastava plaadifirma Finders Keepers kogumik pärsia 60-70ndate aastate funkist ja popist.
Maailma kõige segasemaid psühhedeeliaretki ning kosmosediskot ei tasu siit oodata. Eksootilise auraga, kuid siiski lääne analoogidele lähedalseisev pop- ja estraadimuusika on valdav, kuid parimad palad liiguvad veidramatel radadel. Nii nagu nentisin hiljuti Masinamusas Iisraeli võitluslaulude kohta, on ka siin põhitegijad naisterahvad. Parva hüsteerilisevõitu kõnelaul „Mosem-e Gol“ toob meelde rai kuninganna Cheikha Rimitti.
Sulnis neidis nimega Googoosh (pildil põlvedega) astub üles kolme meeldejääva palaga: „Talagh“, „Bemoun Ta Benouam“ ja „Gol Bi Goldoon“, neist esimesest sööbib lisaks vokaalile meelde lummav basskitarr ning viimane on jällegi muretu lõõritamine. Zia esindab rahvalike mõjudega meestekollektiivi. Kogumiku koostajad on teinud tubli tööd ning toonud kuulajani Teherani moodsa ajajärgu, mis võis olla sama cool ja hip kui Londonis või Pariisis - kui mitte isegi rohkem. Lisaks on väljaanne ilusa kujunduse ning sisuka infolehega.
In English>

Juju & Jordash - Juju & Jordash (Dekmantel 002) – 8/10

90ndate lõpus Haifas tutvunud, kuid nüüd Amsterdamis pesitsevad Juju ja Jordash on valmis saanud esimese kauamängiva, mis on kirju nagu juudi turg.
Alustuseks "Deep Blue Meanies“, bleepi ja tõsisema house’i varjundiga lahedalt kulgev hittlugu. Järgnev „Jugdish“ on vägagi erinev: otsib sissepääsu chill out-tuppa ning näitab autorite juuri Lähis-Ida instrumendikatkete ja klaveriklimberdusega. B-pool on tervikuna meloodiline deep house hoogsateks hilisõhtusteks klubihetkedeks. C-pool on kõige tormakam. Kobrutav helidemeri, mis krutib pinget ja loob eufoorilist meelolu; energiat pritsib kahele poole. „Dirty Spikes“ pakub ekstra trumme ning "Jazzy Trance" saksofoni. D-poolel rahulikumat, kerge acidi varjundi ning juhusliku trompetiga („Niks“) voogavat toodangut.
Looming maailmakodanikelt, kes pole unustanud lapsepõlve klaveriõpetajat ja muhedat rahvapillimeest, kuid on endasse ahminud põnevat nii siit- kui ka sealtpoolt Atlandi ookeani. Tubli tükk Gal Anerilt ja Jordan Czamanskilt.
In English>

RETRO: Various - Songs of the War and Victory (CBS S 63124) - 6/10

Made in Israel ja lauldud heebrea keeles 60ndate lõpus. Sõjalis-patriootliku maiguga üllitis, sest 1967. aastal toimus Kuuepäevane sõda ning laulude pealkirjadest leiab selliseid ühemõttelisusi nagu "Nasser ootab Rabinit", "Läbime väina", "Võitjale" ning kaks pala esitab orkester nimega "Reservväelased". Yoel Danilt ja tema triolt on lugu "Sharm-A-Sheikh", mis viib eestlaste mõtted kohe päikesele ja rannale, tänapäeval küll Egiptuse poolt pakutuna. Kui jätta kõrvale Mike Bursteini kupleed, mis mõlema poole avalugudeks, siis tegelikult sisaldab plaat meeleolukat estraadimuusikat, kui nii võib öelda.
Plaadi võitjad on sarmikad ja mõnusa tämbriga naisvokalistid nagu Osnat Paz ja eriti Geula Gill (pildil); viimase "Kuldne Jeruusalemm" ongi LP parim. Kokkuvõttes on "Songs of..." ajaliselt ja geograafiliselt kauge üllitis, kuid pakub avastamisrõõmu ning sobiks uuesti välja anda Finders Keepersil või mõnel teistel ajaloos sobraval plaadikompaniil. PS: tõlkisin lugude pealkirjad ilmekuse mõttes eesti keelde, kuigi ümbrisel need inglise (loomulikult ka heebrea) keeles.

Jeff Mills - Untitled (Something In The Sky 002) - 9/10

SITS 002 on erakordne väljaanne. Esiteks on see esimene Millsi plaat, mis peale kümneaastast pausi (eelmine oli "Metropolis") minu riiulisse jõuab, kuigi tema Axise, Puropose Makeri ja Tresori varasem kataloog on hästi esindatud. "The Purpose Maker EP" ja "Waveform Transmissions Vol. 1" ajavad endiselt kananaha ihule.
Teiseks ongi käesolev erakordselt hea plaat. UFO-teemaline teos, mis uut leibelit arvestades on osa laiemast kontseptsioonist. A-poolel on millsilik perfektselt kalibreeritud reaktiivtehno, mis paneb maavälised olendid kõrvu kikitama ja on ajakohane ka 2110. aastal. Mõlemas loos paras annus õhulisust ja vanameister vormib mateeriat ettevaalikult, natuke distantsi hoides.
B-poolel on rohkem vanakooli dramaatikat, paraku täidab esimesed 50 protsenti sellest väheste variatsioonidega loop. B2 võtab tempot alla ja muudab rütmi, kuid downtempo üritused mässib endasse energiline sündigruuv a la 1992.
Põhjalikumalt mõeldes on kordustele ja tuttavlikele helidele-efektidele rajatud üllitis üsna tavaline. Kuid Mills on suutnud sellele luua tema parimatele päevadele omase õhustiku ning paneb tõepoolest taevakaarele piiluma, ega ometi siiski...
In English>

M. Pittman - Erase The Pain (Fit 001) - 7/10

Marcellus Malik Pittman on üks Detroidi uuema süvahouse'i suurtest, kõrvuti Dixoni, Wilhite'i ja Parrish'iga, teate küll. A-poolt täitev avalugu on sobiva pealkirjaga, sest mida edasi, seda tüütum ja valusam see tundub. Karussellina käiav monotoonne groove, mis järgib eelpoolnimetatud koolkonna esteetikat, kuid on jõuetu, nii et ei pane kulmugi liigutama. Pöördel kõigepealt "Sync", mis palju teravam - metalsele biidile rajatud, aga samas laisavõitu harjutus, mis jääbki kummitama. Lõpetab "Illa 5 Ela", mis nii mahe-mahe jazzhouse ning ootab aegu, mil kannatab jälle veiniklaasiga terrassil istuda. Teine poolaeg päästab mängu.
In English>