Various - Soweto Disco (Sofrito Super Singles 001) - 8/10

Äsjased jalgpalliheitlused panid muu maailma arvama, et vuvuzela on ainus pill, mida lõuna-aafriklased muusikas kasutavad. Täielik möödapanek, sest näiteks LAVi artistidest lõi hiljuti laineid Elvis Maswanganyi ehk DJ Mujava betoonmaastikule sobiv "Township Funk". Varasemast meenub minimali ja micro house'i mees Portable ning sealne rap-scene. Arvatavasti on Aafrika lõunatipu muusikast veel palju avastada.
"Soweto Disco" on vahvas peomeeleolus 12-tolline, pakkudes kaasaegsemaks lihvitud kollaaži LAVi 1970-80ndate vahetuse raputavast discost ja funkist. Kollektiiv nimega Teaspoon & The Waves käib välja kaks pala - kõigepealt disco algaastate vaimus masse liigutav "Oh Yeah Soweto", mis võrreldes järgnevate lugudega on siiski tavalisemast puust. A-poolel veel "Saturday Night Special (Sofrito Vs. Kilombo Edit)", mis on funkym ning kosta kraapivat elektrikitarri. Meenub "Papa Was A Rollin' Stone", konkreetsemalt Was (Not Was)i versioon. Mahe ja resoluutne samal ajal.
B-pool on suurepärane: Nzimande Allstars õnnistab jazz-funkiliku looga "Highway Sporo Disco", mis kleepub nagu takjas. Riukalik elektriorel paneb peo käima, vahepeal kiunub lausa orientaalselt kitarr ning pasun kriiskab nagu elevant. Viimane lugu paneb ootama Sofrito järgmisi üllitisi.
In English>

---Nzimande Allstars "Highway Sporo Disco"---
Allikas: www.juno.co.uk

R e t r o: Hexagone - Burning Trash Floor (Djax-Up-Beats) - 9/10

Ludovic Navarre oli kunagise Fnac Recordsi juhtfiguur, kes maailmakuulsuse saavutas St Germain' nime all ilmunud jazziliku hausiga ("Boulevard", "Tourist"), mis kõlanud aastate vältel miljonites elutubades ja kohvikutes.
Kuigi talle sümpatiseeris ka tumedam Detroidi sound, tõi Navarre 1994. aastal Djax-Up-Beatsi all platsile oma ainsaks jäänud acidiplaadi. Tulemuseks vinge kolmepunktivise, nii et korvivõrk vaid sahises. Ligi 10minutiline originaalversioon loost "Burning Trash Floor" on ka Djaxi acidist kobrutaval kogumikul "Mission Underground", kus veel Planet Gong, Random XS, Purple Plejade ja teised. Söövitav kraam.
In English>

Frente Cumbiero - Pitchito / Ananas Tornillo (NYCT-7005) - 9/10

Cumbia on rahvamuusika, mille järgi tantsitakse Kolumbias kohalikku kaerajaani. Seega, Lõuna-Ameerika ning kohe meenuvad judinaid tekitavad latiinomuusika kuritarvitused, mida tantsubaarides "kuumaks" köetakse.
See siin on aga puhas aristokraatia. Bogotá viisimeistri Mario Galeano ning New Yorgi plaadifirma Names You Can Trust ühistööna valminud seitsmetolline on täis kaasaegset ja stiilset tantsumuusikat, mis meeldiks ka neile, kes ladina päritolu kraami ei kannata. Trummid on paigas, pasunad tuututavad ja antiikne elektriorel ühmab siin-seal. ¡El Disco es Cultura!
"Pitchito" kõlapilt tuletab meelde Los Hermanose maiade kultuurist inspireeritud pala "Quetzal". Lainetav ja rütmikas teos sobiks lõgismadude taltsutamiseks, kui keegi seda julgeks teha. B-poole loos "Ananas Tornillo" on lühike vokaalepisood, kuid tervikuna on mõlemal poolel rulluv instrumentaalmuusika, millest võiksid tänapäevased house- ja tribal-produtsendid eeskuju võtta. Frente Cumbierost lähemalt siin: intervjuu.
Üks minevikupilt: 1990ndate alguses niitis poolpõrandaaluseid tantsupõrandaid Itaalia projekt Ramirez, mille kuulsaim lugu oli "Hablando". Akordion ning Kolumbiast pärit vokalisti rütmikad sõnavõtud andsid alust rääkida techno cumbiast, kuid see on hoopis teine lugu.
In English>
Frente Cumbiero - Pitchito

R e t r o: The Vision - Spectral Nomad (Metroplex 025) - 10/10

Renaissance Centeri aknasilmad säravad hämaruse rüppe langenud linna kohal. Üksik hulkur kolistab ostukäruga tänaval, mille pragunenud asfalt karjub allakäigust. Kuid kuskilt kõlab sugestiivselt ja julgustavalt Detroit, Detroit...
"Detroit: One Circle" - raske on leida teist pala, mis nii hästi annaks edasi Motor City techno hinge ja kirge. Selles on metalset läiget nagu 1977. aasta Chevrolet' kroomitud põrkeraual, aga ka mõtlikku kurbust, mis vaatab vastu Vietnamis jala kaotanud veterani silmist. Veealuste signaalidega algav lugu ei torma, vaid voogab minimalistlikus võtmes kuni viimaste taktide ja orgastiliste oheteni. "Explain The Style" on nagu kaksikvend sama hüpnotiseeriva rütmi ja masinate mänguga. Plaadi avav "Spectral Nomad" on lummav techno jazz ning "Modern And Ancient" eksperimentaalsem outro, kõik see kompromissitus kvaliteedis.
"Spectral Nomadi" nime kandev 12-tolline sobib perfektselt Juan Atkinsi futuristlikule leibelile. The Vision on Robert Hood ning 90ndate keskelt on pärit ka tema "Rhythm of Vision", mis kannab sama vaimu nagu "Detroit: One Circle", kuid on tempokam. See kõik pole retro, vaid lihtsalt klassika. Hellitage oma kõrvu.
In English>

R e t r o: Vainio / Väisänen / Vega - Endless (Blast First 147CD) - 9/10

VVV - vahe, väristav, vallutav. Rituaal, kus osalevad protopungi klassiku Suicide'i vokalist Alan Vega ning madalsageduste töösturid Mika Vainio and Ilpo Väisänen (Pan Sonic). Hoiatus: plaadi kuulamine võib kahjustada südamestimulaatoreid ja teisi elektroonikaseadmeid.
Ägeda pressingu avab sõjakriitiline, kuid tankiarmaada aeglast pealetungi meenutav "Medal". "Incredible Criminals" on nõiatants, kus räme hõiklev vokaal ning tumedalt materdav masinamuusika üritavad teineteist matta. "Motor Maniac" manab silme ette suure Ameerika auto - ei, mitte Cadillaci-tüüpi tänavaristleja, vaid tuhandehobujõulise pull-race traktori. Kolvid ja silindrid õhkavad Vega häälega, oodates sööstu rajale, tonnine terasjurakas sabas.
Seejärel leidub jampsivaid katsetusi teemadel "No Home Kings" ja "Outrage For The Frontpage"; "Endless" on mõtlikum, lausa ballaad ja võimaldab hingamispausi. Loos "Fun In The Wonderland" Vega nähvab ja näitab hambaid nagu nurkaaetud libahunt.
CD kümnes pala algab hõreda trummitaustaga ning kasvab kajaefektidega häälest kantuna kummituslikuks mõtiskluseks teemal "Baby Lips". "Sick Sick USA" on järjekordne jõudemonstratsioon ning teose lõpetab minimalistliku rütmitaustaga, Vega sugestiivsele vokaalpanusele keskenduv "Disgrace".
Aastate jooksul Vainio/Väisäneni friigiaju sünnitatu kuulub minu absoluutsesse topi. Külm masinamuusika on nende loominguks ning kui ühel hetkel tekkis mõte teha vokaaliga plaat, siis ei üllata, et Vega välja valiti. See teebki "Endlessi" eriliseks. Sama jõuk avaldas 2005. aastal Mego märgi all veel teisegi plaadi ("Resurrection River") .
In English>

---"Sick Sick USA"---
Allikas: www.juno.co.uk

Michael Black Electro - Michael Black Remixes (Team Acre 004) - 7/10

No oleks võinud nutikama nime välja mõelda kui Michael Black Electro. Soomlane Janne Hyttinen (mitte Mika Musta, nagu võiks arvata) on sättinud end electro ja hip-hopi vahele, seda viimast on plaadil küll rohkem.
Riimide raginal ja biitide podinal on autori kaasmaalastel valminud neli remiksi MBE albumi paladest. A-poole avav "Agape" on Desto töötluses ärevakõlaline, kuid samas tundliku varjundiga hip-hop, mis justkui tahaks teha ühe sammu R'n'B suunas.
Seejärel kaks varianti palast "Mustang" - Clouds alustab klaveriga ning siis hakkab rullima aeglane, kuid ilmetu töölisrajoonide räpp. Teeth'i masinlikumas versioonis on rohkem kuulda dubstepile omaseid basse ning electro käike; sõnaline pool on mitmekesisem ja endiselt sügav. Lõpetuseks RPK remiks "Helicoid Trajectory'st", kus kõmistab kõige kõuesem bass, laulab vokooder ning kuulda süntesaatori sähvatusi.
Läbiraputava plaadi koostisosad on siin olemas, kuid töötlused on üsna sarnased. Tubli keskmine, korralikuks raputuseks tuleb vaid volüüm põhja keerata. Siinkohal ka video "Agape" originaalversiooniga.
In English>

Villa Nah - Running On (Moshi Moshi 29) - 7/10

1980ndad on jälle naasmas, signaliseerib Soome duo Villa Nah. Asja nad tunnevad, sest soojendavad saabuval sügisel OMD tagasitulekuturnee kontserte UKs. Villa Nah' esimene kauamängiv "Origin" on värskelt ilmunud ning kuulatud seitsmetolline annab aimu, mida suurelt formaadilt oodata, kuna mõlemad laulud on albumil.
A-poole "Running On" on puhas new wave'i vaimus laul klaveri, pehmete klahvihelide ning lihtsa arranžeeringuga. Laulja pingutab karismaatilise mulje tekitamisega, kuid ei mõju väga veenvalt, mistõttu vokaalosa kuidagi jõuetu. Instrumentaalversioon kleepuks hästi, oli mu järeldus, kui laulja pausi pidas ning süntidel heliseda lasi.
Pöörame teise külje, kus "Ways To Be". Pole uus lugu, sest ilmus juba Villa Nah' kodusel Keys of Life (Sähkö allüksus) leibelil 2009. aastal. See "vana" lugu, on nauditav kõigile, kes hindavad artiste nagu OMD, Heaven 17, Blancmange jne. Mõõduka tempoga ning haarava helikirjaga palas suudab vokalist tõesti hinge pugeda. Võib tantsida üksteise embuses.
Villa Nah on täielikult Soome värk ning kaasprodutsendiks Jori Hulkkonen, kes on ka varem 80ndatega flirtinud (esitades Zyntheriuse nime all ning koos Tigaga "Sunglasses At Night") ning on hakanud viimase aja loomingus rohkem sündipopi poole vaatama.
In English>

---Villa Nah: "Ways To Be"---
Allikas:www.juno.co.uk