Mark Ernestus Vs. Konono N° 1 - Masikulu Dub (CNG 2) - 10/10

Congotronicsi plaadifirma avanumber oli päev ja päike, see kõlab nagu öö ja kuupaiste. Aafrika soojad rütmid on pistetud jahedamasse lahusesse ning tulemuseks tumedam meeleolu kui kataloogi esimesel plaadil. Hard Waxi ninamees Mark Ernestus on filtreerinud Kongo peidus olnud aarde Konono N° 1 originaalloo kaheks pulsseerivaks trummipalaks.
Psühhedeelsed häälitsused on kohal A-poole dub-versioonis, pöördel leiduv "Masikulu Rhythm" on pigistatud kuivade ja rütmikate loopide jadaks. Dubiga rüütatud technolik urin ning kopsivad rütmiinstrumendid loovad pildid kotkasilmsetest küttidest, keda üha rohkem ilmub troopilise vihmametsa varjust.
Kõla poolest on üllitise mõttekaaslasteks kindlasti T++ oma plaadiga "Wireless" ning Düsseldorfi artist Harmonious Thelonious. Panevad vere keema.
In English>

"Masikulu Dub"
Allikas: www.honestjons.com

Various - Sügis (TCD0102010) - 7/10

Sügis varsti läbi ning ka "Sügis" mitmes kohas arvustatud, kuid jagan ka oma mõtteid Eesti muusikakogumiku kohta. Habemetüügaste ja needitud ihu sound esimesel kokku kolmest kogumikust, mis pühendatud uuele Eesti rokile ja muule mitteelektroonilisele muusikale. Esindatud on ka tumedamat rokki ja industriaali viljelev Forgotten Sunrise, kuid rõhuv enamus 22 loost on kitarripõhised.
Moodsad trubaduurid Orelipoiss ja Contra teevad poeetilise ja ropu avangu, mis sama pikk või lühike nagu sukelduja hingetõmme. Järgnevad 14 pala on täis müra ja raevukaid kitarre: horisondi ühes otsas on hullumeelne punk ning teises küpsem rokk. Kõrvu pani kikitama Highmachine ("Hookers From The Swamp") ning samuti äratasid huvi raskekaalulist drone'i kallavad Melmac ("The Storm") ja Talbot ("Pick-Up Lane").
Tolmunud Mesipuult väga lo-fi kidrarünnak ning vapustav laivibande Zahir üllatab väändunud kantrikäikudega loos "Bring Me The Head Of Gwyneth Paltrow (In Mind Condition)" - pealkiri saadab kindlasti tervitusi otsimootoritele. Popisähvatus tuleb Leslie Da Bass'ilt ("Trans"), kes on nagu valge vares ses lärmakas ja tõsises seltskonnas. "The End", esitajaks Sinine on raske rokiballaad, milles kerget Nightwishi hõngu. Kitarrid on arust ära valget müra pakkuvas Edasi loos "Black Christmas", mis annab uue sisu jõulumuusikale  Eelpool mainitud Forgotten Sunrise remiksis sangarlikku Loitsu ("Tuleristsed") ja lõpetab kogumiku õrnakese looga "In Heaven (Lady In The Radiator Song)".
Rohkem eestikeelset laulu ja indstriaalhelisid oleks täitnud minu hinge suurema rõõmuga. Igal juhul aus ja otsekohene ülevaade vabariigi raskemast rokist. Nagu teate, kokku pani plaadi Trash, kelle ajaveebist leiate lugude nimekirja.
In English>

Bam Bam - Where Is Your Child (Tresor 10165) - 8/10

Uus plaat, kuid pigem retro osakonnast, sest "Where Is Your Child" ilmus esmakordselt acid house'i õitsenguajal 1988. aastal. Tänu Tresorile nägi see pala nüüd uuesti ilmavalgust, boonusena DJ Rushi remix.
Autoriga samast linnast ehk Chicagost pärit DJ Rush näpib oma ulakate sõrmedega originaali, lisades metalsemat kõla ning lõppu lõigu akapellat särtsuvate hi-hat'ide saatel.
Nimiloo rammus bassikäik on tõeline klassika, kuid puruneva klaasi ning tihkuva tite hääl lahjendab üldmuljet. Bam Bami sõnum on, et vanemad, jälgige mis hämarate asjadega tegelevad teie võsud vabal ajal, kuid meeleheitlik soigumine where is your child? on liig. Teemat kas-sa-tead-mida-sinu-laps-teeb? on kasutatud ka teistes Chicago house'i palades, oskate kindlasti kommenteerida.
Lõpetuseks korralikult keriv acid house "Give It To Me", mis kinnitus Chris Westbrook'i oskustest. Itkeva beebita oleks see 10 punkti plaat.
In English>

Martyn - Remixes by Ben Klock / Illum Sphere (3024-007) - 10/10

Te nutikad tüübid teate juba jaanuarist saadik, et tegu suurepärase asjaga. Aga parem hilja kui mitte kunagi: Martyni albumilt "Great Lengths" on võetud remiksimiseks kaks pala, millest esimene, "Is This Insanity?", on hullumeelselt lahe.
Alguses on nagu vaakum, kus ainsad kaaslased on kolksuvad ja kriiksuvad biidid, kuni lavale astub sugestiivse häälega Spaceape ning järgnev on tema päralt. Sõnaline võimekus on tal hämmastav ning kui keegi väidab, et Kosmoseahv teeb järele Faithlessi vokalisti Maxi Jazzi, ärge uskuge. Sõnaline osa annab Ben Klocki remixile õige hoo, sest muidu oleks tegu korraliku, kuid üsna tavapärase technolooga. Originaali parimad koostisained on nüüd kristalliseerunud töötluses, mis vabalt kandideerib aasta remixi tiitlile.
B-poolel pakub Illum Sphere's voogavat dubstep electronicat loos "Brilliant Orange", mis ka täitsa tore. Soovitan lisaks Martyni lugude teist remixide plaati, kus kaasa teevad Zomby ja Redshape.
In English>

Technot rahvale: Dave Clarke @Korter, Tallinn

Tallinna klubivärvukestel ja -kotkastel oli eile, millest valida: Privés house-mees King Britt, Mutant Discol kinos Sõprus popiprints Leslie Da Bass ning kosmiline diskokuju Leo Young ning siis Korteris Dave Clarke, kelle juures maandusid kõik "tehhipead ja elektrohoorad", kui laenata Korteri veebilehe määratlust.
Veidi peale kella 23 oli töö alanud: puldis kohalik Anders Melts ehk DJ 4-Got-10. Forgotten Sunrise'i käilakuju setis oli selgelt kuulda tema EBMi ning masinahelide armastust. Ülesastumine oli energiat täis, kaldudes kohati electroclashi suunas (nt Christopher Justi "I'm A Disco Dancer").
Seejärel oli kord DJ MRDSi käes, kes segas (minimal) technot mitmete dub techno radadega, aga näiteks ka rahva huilgamise saatel I-F'i igihalja "Space Invaders Are Smoking Grass'iga". MRDSi seti lõpuosas hakkas eri vidinaid puldiga ühendama heledapäine naisterahvas, kes oli õhtu peaesineja heliinsener ja valmistas staarile lava ette.
Dave Clarke alustas kell 1.30 ning kohe jõhkra kõmakaga, tekitades nii terava kontrasti MRDSi  dubilike lõpuhelidega. Nagu oleks sattunud hard techno seti kulminatsioonihetkele, entusiastlikule publikule ei antud mingit harjumisaega. Minu jaoks oli algus liiga äkiline, justkui Clarke oleks peljanud, et muidu ei mõisteta kohe, et ta on kõva techno mees.
DJde reisipagas on tänapäeval väga kõhn: ka Clarke'i "plaadikast" koosnes hõõguva õunakesega tähistatud notebookist - oli üllatav, et ta ei kasutanud vinüüli. Miksimine oli muidugi veatu ning pea ükski jupp ei olnud pikem kui 1-2 minutit. Ta töötles helimaterjali perfektselt ning energia ajas üle ääre.
Clarke'i esinemine oli karmim kui ootasin, kuigi peale tormilist starti ta pärast veidi leebus.Vahelduseks oli kuulda lõike Basic Channeli toodangust ning electrolikke passaaže. Sisse sattus vihjeid tema enda toodangule.
Oma ala meister on ta kahtlemata, tehniliselt kõrgtasemel ja kirega asja kallal.
In English>

Various - Tropical Discotheque EP (SOFR002) - 8/10

Sofrito hoiab raudu tules: peale ülesoojendatud Aafrika klubifunki ("Soweto Disco") pressisid nad uue tiraaži EPst "Tropical Discotheque", mis esmakordselt ilmus 2008. Sama hoog ja emotsioon, mis tuttav Sofrito varasematelt plaatidelt. Artistid jäävad tundmatuks, kuid tegu nelja töötlusega puusa nõksutavatest tantsupaladest. Disko on laotanud oma tiivad üle A-poole, kust leiab kaks sarnast versiooni loost "African Disco Power", taustaks meesvokaal. B-poolel kõigepealt rahulikum, Kariibi hõnguga "Calypso Path", samas kui "Disco La Calle" kisub kosmiliseks ja ongi EP parim rida.
In English>

Uku Kuut - I Don't Have To Cry (UQ 001) - 10/10

Heliori blogi teatas hiljuti, et Uku Kuudi plaat on väljas. Nüüd on see näppude vahel, plaadifirma Peoples Potential Unlimited (PPU) bossi Andrew Morgani saadetuna. Pimesi kuulates arvaks, et tegu väärika funki või souliga otse mõnest Ameerika metropolist nagu New York või Chicago. Aga ei, hoopis 1984. aastal Rootsis lindistatud kahe kodumaalt lahkunud eestlase, Uku ja tema ema Marju toodang.
A-poole "I Don't Have To Cry" on hubane sündifunk hingestatud vokaali ning törtsu vokooderiga, kusjuures sünditaust ei oleks võõrkeha breakdance'i lavalaudadel. Veelgi lahedam on B-poole jazz funki hõnguline instrumentaalpala "Vision Of Estonia", kuhu lisatud karget Põhjala meeleolu ning tunda väljamaal uut elu alustanud inimeste koduigatsust.
Marju Kuuti mäletan ähmaselt lapsepõlvest, kui ühel hetkel rahvas rääkis, et "poplaulja hüppas ära" - kodumaalt lahkumise täpsemad asjaolud jäid lapsele ebaselgeks. Nõukogude Eesti raadiost tema laulud muidugi kadusid. Samal ajal said ema ja poeg jätkata muusikalisi otsinguid läänes, et leida tõeline soul. Uku kirjeldab seitsemtollisel leiduvate palade sünnilugu oma blogis. Endiselt muusik ja produtsent, proovib ta lisaks siseneda viinamarjaveinide maailma Maarjamaalt pärit toodanguga.
Andrew Morganilt tore idee tuua need lood jälle päevavalgele. Nii mõnigi eestlane, mina kaasa arvatud, tajub paraku alles välismaa kaudu, kuivõrd tasemel US funki tegid Kuudid juba 80ndatel. Loodan, et plaadifirma PPU kataloogi ilmub vähemalt sissekanne UQ 002.
Euroopas levitab plaati Rush Hour, mille veebilehel on üllitis juba mitu päeva kõige suuremate soovituste nimekirjas, kõrvuti Derrick May Transmati minikogumikuga.
In English>